Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kersti A. Lugu  
- Kersti A. Lugu

Olen moslem olnud juba kolm ja pool aastat, alhamdulillah, ja need on minu elu kõige ilusamad aastad. Jutustan teile, kuidas minust uuesti moslem sai. Jah, justnimelt uuesti, sest me kõik sünnime ju moslemitena st Jumala tahtele allujatena.

Mäletan ennast alates kolme kuni nelja aasta vanusena. Minu ema on ateist, vanaema Vene õigeusklik. Mäletan, et ema keelas mu vanaemal usuteemasid arutada. Kui ma aga vanaemaga kahekesi jäin, rääkisime me ikkagi usust, Jumalast ja elu mõttest. Mul oli väga palju küsimusi, aga kahjuks jäid paljud neist vastuseta ja piinasid mind edasi.

Kui olin väike, tunnetasin väga tugevalt – eriti kui olin näiteks üksinda kodus – et keegi mind jälgib, kuid ei osanud seda kuidagi seletada. Ma teadsin, et see kes või mis mind jälgib, on kõikjal ja kõikvõimas. Isegi, kui ma end teki alla peitsin, teadsin, et see Keegi näeb mind ikka.

Aastad lendasid. Seljataha jäid nii kool kui ülikool ... Ma elasin täiesti tavaliset elu, nagu kõik teised noored. Peale ülikooli läksin tööle ja mul sündis tütar – see oli minu jaoks ime ja õnnelikem hetk mu elus. Vaadates teda, ei tahtnud ega suutnud ma mõelda, et see kõik võiks juhtuda niisama. Mitte midagi ei saa juhtuda juhuslikult, sest kui kõik siin maailmas oleks vaid juhuse tahe, oleks siin ainult kaos ja täielik segadus.

Minu hobid olid filosoofia ja psühholoogia. Otsisin elu mõtet, kindlust iseeneses ja usaldusväärseid inimesi. Käisin kirikutes, vestlesin isakestega. Vanaema soovitas mul end ristida lasta ja ütles, et peale seda muutub kõik ...

No ega ikka ei muutunud küll! Lasin end ristida 2003. aastal. Vahel käisin kirikus, kuid rahu ei leidnud ikka veel ja vajalikke vastuseid minu küsimustele polnud kusagilt võtta. Mulle ei meeldinud kirikutes paljud asjad: ainult ikoonid ja nende lõputu kummardamine näiteks. Ma ei saanud aru, miks on nende poole vaja palvetada ja minu süda ei suutnud seda omaks võtta. Ma ei suutnud ka mõista, kuidas „isake“ saab patte andeks anda, kui ta on samasugune patune inimene nagu meie. Patte saab andeks anda vaid Jumal! Ma ei suutnud mõista enne kummardamist endale risti ette löömise mõtet, sest minu jaoks oli see surma sümbol – inimene suri ju ristili! Mis on sellel Jumala kummardamisega pistmist? Ja ei suutnud keegi mulle ka kolmainsust selgeks teha. Viimaks lõpetasin ma kirikus käimise, kuid kogu selle aja oleksin ma nagu midagi oodanud ... midagi head, mis peab ju ometi tulema.

2007. aasta lõpus esitati mulle ühes foorumis vesteldes küsimus selle kohta, milliseid uske meil Eestis on. Kas meil on ka moslemeid ja kuidas ma neisse suhtun? Mida ma üldse islamist tean? Ma teadsin vaid seda, mida olin koolis õppinud ja televiisorist näinud ja see ei olnud sugugi mitte positiivne. Mul oli isegi ebameeldiv seda välja öelda, sest teadsin, et inimene, kellega vestlesin, oli ise moslem. Ta vastas aga mulle, et kui olen arukas inimene, siis katsun ise islami kohta uurida, et mis see tegelikult on.

Hakkasin religioonide kohta rohkem lugema – judaismi, kristluse ja ka islami kohta.Võrdlesin neid kolme usku omavahel. Mida rohkem küsimusi mul tekkis, seda enam leidsin neile vastused just islamist. Ma tundsin, et kõik see, mida ma enam kui 25 aastat olin ootanud, jõudis lõpuks minu juurde kohale. Ma tundsin, et tahan saada moslemiks – mida varem, seda parem! Nägin midagi väga lihtsat ja puhast. Nägin seda, mida vajasin ja mida ei olnud näinud teistes uskudes. Ma ei näinud islamis ka midagi sunniviisilist. Ma mõistsin, et olin leidnud otsetee tõele – usu Ainujumalasse – me kummardame vaid Teda!

Alates 2008. aasta jaanuarist olen ma moslem. Mu küsimused ja hirmud kadusid. Olen nüüd kindlameelsem kui kunagi varem ja lisaks leidsin islamis usaldusväärsed inimesed, keda olin otsinud. Ma hakkasin end islamis kasvatama ja kaitsma.

Tänan iga päev südamast Jumalat, et Ta kinkis mulle Oma armu, avas minu südame ja silmad ja tõi mind islamisse – minu sünniusku – tagasi. Saagu neid avatud silmi ja südameid veelgi rohkem. Amiin!