Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Inna lugu  
- Inna lugu

Minu esimene mälestus Jumalast on pärit kooliajast, mil lugesin Lastepiiblit. See oli väga huvitav, ilusate värviliste piltidega. Kuna aga olen pärit ateistlikust perekonnast, siis edasi see asi mul kuhugi ei arenenud. Hiljem käisid meie juures koolis ka Jehoova tunnistajad, pakkusid oma raamatuid, kuid minul nende vastu huvi polnud.

Ülikooliaastatel käisin ma Peterburis ja Moskvas, kus võtsin osa ka ekskursioonidest, külastasin Vene kirikuid ja pühakodasid. Kord sisenesin juhtumisi ka Peterburis asuvasse Kaasani katedraali, kus müüdi õigeusu asju: kuldseid ja hõbedasi kaunistusi, ikoone, raamatuid, küünlaid jne. Otsustasin sealt endale osta hõbesõrmuse graveeringuga Päästa ja säilita, aga kuna pühakojas oli väga palju rahvast ja igaüks neist tahtis midagi osta, samas kindlat järjekorda polnud, siis ma lahkusin lõpuks tühjade kätega.

Islamiga puutusin ma esmakordselt kokku Türgis. Võib julgelt öelda, et enne seda ei teadnud ma sellest usust mitte midagi, mis on ka loogiline, sest Eestis ei olnud ju siis praktiseerivaid moslemeid ega ka mingeid erilisi sidemeid islamimaailmaga.

Türgis käisin ma läbi turismifirma perega puhkamas. Meie giidideks osutusid Kirgiisi päritolu eksootiliste nimedega Sõmbat ja Saltanat. Nad ei olnud praktiseerivad muslimad ja nägid välja nagu tavalised turistid, kuid islami kohta rääkisid vaid head ja püüdsid kõike meile heas valguses näidata. Näiteks ühe meie grupikaaslase küsimuse peale, miks eriti palju naisi välja näha pole (ja naisi me nägime tõesti palju vähem kui mehi), vastas meie giid, et nad eelistavad kodu mugavusi. Meile räägiti ka Türgi ajaloost. Näiteks selline huvitav fakt, et vanasti töötasid külades muessinitena vaid pimedad mehed. See oli seotud muidugi sellega, et minaretist alla olid kõik hoovid näha, aga hoovides käisid ringi naised oma kodustes riietes, end korrektselt katmata.

Kohalikus külas üllatas mind väga palju asju: naised, kes olid nii kinni kaetud, et näha olid vaid nägu ja käelabad; mehed, kellest ükski polnud purjus ja kes ise oma lastega ringi jalutasid ... Väga meeldiv oli liigelda ka ühistranspordiga: niipea, kui uksest sisse astusid, vabastati su jaoks kohe koht, isegi kui sa ei olnud ei rase ega vanake. Ma ei näinud ka ühtki kodutut, kuigi küla ei paistnud sugugi rikas olevat. Kohalikud olid väga sõbralikud, püüdsid igati abiks olla ja naeratasid alati rääkides. Nende naeratus oli nii siiras ...

See kõik jättis mulle kustumatu mulje ja pani mind elu üle järele mõtlema – miks on meie riik hoopis teistsugune? Ma hakkasin Türgi kohta Internetist rohkem infot otsima ja tuli välja, et suurt rolli mängis siin usk. Edasi hakkasin ma juba islami kohta lugema ja uurima ning mõistsin peagi, et see on parim usk maailmas. Nii saigi minust moslem, alhamdulillah!