Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Anne lugu  
- Anne lugu

Veel 2002. aastal ei teadnud ma moslemitest või islamist mitte midagi. Meelde tuleb ainult, kuidas pubekana sai loetud raamatud Kasahstanist või Kõrgõstanist. Nende rahvuslill on tulp ja naised kannavad helesiniseid pikki ürpe ja selline mesiniku võrk on ka ees – naine välja näeb, aga sisse ei näe keegi. Mis mind muidugi nutma pani, oli see koht, kui sain teada, et naine näeb oma meest esimest korda iseenda pulmas. See oli minu jaoks südantlõhestav. Mul oli tahtmine minna neid naisi päästma ...

Järgmine kokkupuude islamiga oli mul samal aastal, kui kohtasin oma tulevast abikaasat. Siis sain temalt teada, et siin maamunal elab veel teisigi inimesi - selliseid, kes ei söö sealiha ja neil on usk nimega islam. Mind see ei hirmutanud ja ega ma erilist huvi selle vastu ka ei tundnud. Kuulasin lugusid, mida mees rääkis. Vaidlesime selle üle, mis oli mulle tabu jne. Muidugi suurim vaidlusobjekt oli meil Saddam Hussein. Minu mees kaitses teda, aga mina jälle kirusin selle eest, mis ta oma rahvale tegi ... kuigi Ameerika saatkonna juurde streikima läksime koos.

Suhet oma mehega alustasime haram'iga. Kui rasedaks jäin, ütles mees, et pean moslemiks hakkama, et muidu tema minuga koos elada ei saa. See oli minu jaoks midagi jube suurt ja tähendas kohustust. Mees rahustas mind maha, öeldes, et pean ainult paar lauset tema järgi ütlema ja ongi kõik. Nii saigi tehtud. Ja nagu mu mees lubas, ei juhtunud minuga mitte midagi. 

Aasta hiljem abiellusime – mingi vene keelt kõnelev mees küsis minu käest, kas ma olen nõus abielluma. Kogu protsess kestis viis minutit. Ma olin ikka väga segaduses, sest minu jaoks oli ikka abielu Pärnu mnt ZAKS-is, pere ja tuttavatega.

Pool aastat hiljem läks mu mees kaheks nädalaks Norrasse. Kui ta tagasi tuli ja teda nägin, tundsin esimest korda, et mu elus hakkab midagi uut toimuma: mu mehel olid silmad värvitud ja tal oli mingi pikk ürp seljas. Mul pidi süda seisma jääma, kui ta võttis väikese vaiba ja hakkas sellel äkki palvetama. Sel momendil arvasin, et olen oma mehest ilma, sest mina sellise asjaga leppida ei saa. Mees nägi mu kohmetust ja hakkas mulle lihtsalt rääkima, mis temaga Norras juhtus. Ma olin ikka väga segaduses – kuu enne seda olime mehega diskol ja baaris käinud; nüüd on siis pidu läbi ... elu läbi. See oli minu jaoks nagu lapselt kommi äravõtmine.

Esimesed päevad olid ikka imelikud. Kui mees palvetas, siis mul tõusid kõik ihukarvad püsti. Aga nagu ikka – inimene harjub kõigega. Mina harjusin sellega, et meie majas enam napsu ei jooda ja sealiha ei sööda.

Ma hakkasin käima Kadriorus mošees, kus räägiti muidugi islamist. Ise ma ennast suure moslemina ei tundnud, aga austusest mehe vastu tegin, mis ta soovis.

Minu jaoks on islam midagi suurt. Ma mõtlen selles suhtes, et kui oled islamiusku, siis pead seda ikka 100% järgima. Poolikuid moslemeid pole olemas. Islamis ei saa nii, et valin ainult seda, mis mulle sobib.

Mul pole mitte midagi selle vastu, et mu lapsed kasvavad moslemiks, kuigi ma ise pole Eestis valmis rätikut kandma, et mitte islamile häbi teha – kui keegi julgeks mind või minu lapsi kommenteerida, siis ennast tundes võin öelda, et ma ei suudaks end kontrollida ja minu suuvärgiga oleks sellel väga kahetsusväärsed tagajärjed. Tunnen, et mul on neid ise "hunt“ olles lihtsam teiste "huntide“ eest kaitsta. Saan aru, et olen ehk silmakirjalik, aga selline ma juba kord olen ... vähemasti praegu. InšaAllah, ehk see muutub kunagi.