Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Maila lugu  
- Maila lugu

Minu nimi on Maila. Olen abielus moslemist mehega ja ise kohe-kohe ametlikult islami usku astumas.
Arusaamatuste vältimiseks ütlen kohe, et minust ei saa moslemit sellepärast, et mu mees on moslem.
Minust saab moslem, sest minu südames teist teed pole.
Jumalasse olen ma alati uskunud ja Tema poole pöördunud, ise Temast suurt midagi teadmata. Eestis sündinu ja kasvanuna lugesin ma loomulikult Jumala sõnana läbi Piibli. Minu jaoks oli see üks väga paks raamat, mis tekitas palju küsimusi ja kus oli palju vastuolusid. Ainus asi, millest ma seal kinni haarasin, oli see, et tuleb olla hea ja teha head. Vajadus toetuda millelegi Tema sõnas pani mind seda tegema. Ülejäänu oli aga üks suur virr-varr. Nüüd, aastaid hiljem, kui loen Koraani ja võrdleva usundiloo õpetlase Ahmet Deedati analüüse Piiblist, olen hakanud mõistma, miks ma Piiblist eriti aru ei saanud.
Minu tee islamisse sai tegelikult alguse juba kümne aasta eest – 11. septembril 2001. See oli esimene kord, kui ma endale sügavamalt moslemite olemasolu teadvustasin. Samas olin ma siis noor ning kogu see maailm ja need sõjad ei mahtunud minu huviorbiiti. Ma ei teadnud sellest mitte kui midagi ja nagu rumal inimene, kujundasin oma negatiivse arvamuse moslemitest just selle juhtumi põhjal. Olin tüüpiline halli massi esindaja. Mõistmise asemel on ju mugavam ja lihtsam hukka mõista.
Mingi aeg hiljem, kui vanust ja natuke mõistust kogunes, hakkas see asi mind vaevama. Ei saa ju see asi nii hull olla nagu räägitakse. Ei ole võimalik, et Jumala nimel tehakse selliseid jõledusi ja nii suur hulk maailma elanikkonnast lolliks läheb. Ei saa olla, et miljonid inimesed usuvad Jumalat, kelle nimel tehakse jõledusi. See ei olnud loogiline.
Ma hakkasin asja ise uurima – otsisin netilehti, alustuseks lihtsalt lõunamaade kohta, lõunamaa inimeste kohta, nende kultuuri, seaduste ja igasugu muu nende elu puudutavate asjade ning islami kohta.
Vaikselt ja tasakesi kohtusin teemakohastes foorumites paljude araablastega, kes mulle seda maailma tutvustasid. Oli nii palju uut ja huvitavat, teistmoodi elu. Sellist sondeerimistööd tegin ma umbes paar aastat.
Siis jõudsin Koraanini. Lugesin seda siit-sealt Internetis. Mäletan hästi, kuidas see minus tohutult suurt aukartust äratas – see ongi Jumala kindel ja viimane sõna inimestele! Oma esimese Koraani sain ma Kataris, Dohas, sealset suurt islamikeskust Al-Fanari külastades. Sellest ajast on see, hoolimata suurest formaadist, minuga igal pool kaasas käinud. Selles Raamatus peitub minu tarkus maailmas ja inimestes, minu armastus, minu tõde ja minu elu.