Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Eva lugu  
- Eva lugu

Olen moslem olnud juba kuus ja pool aastat. Aeg on lennanud väga kiiresti, kuid islamit õppida on mul veel palju. Ma ei riietu päris nii, nagu peaksin, kuid südames ja hinges on mul midagi muud. Minu tuttavad ja sugulased ei saa sellest usust midagi aru. Alguses naerdi, et olen lolliks läinud, kuna keeldusin sealiha söömisest ja alkoholi joomast. Suve saabudes käskis ema mul ikka päevitada ja pikad riided seljast võtta. Kui ma seda ei teinud, oli ema mu peale väga vihane. Sõbrannad hakkasid minust eemale hoidma, kuna minuga polnud enam nii lõbus, ma ei käinud enam ei pidudel ega joonud nendega alkoholi. Ma ei julgenud oma perele öelda, et olen moslem. Olin segaduses, mida teha ja kuidas edasi toimida. Allah aitas mind, näitas mulle õige tee, oli minuga sellel raskel ajal, kui kõik mulle selja pöörasid.
Kooli ajal ei teadnud ma sellest usust mitte midagi. Kui oli juttu Jumalast, siis tekkis mul kogu aeg küsimus, kus ta siis on ja kes siis Jumala lõi. Sellised totrad küsimused ajasid mind ennast ka naerma. Mida ma ei näinud, seda ma ka ei uskunud.
Minu tee islamisse sai alguse Türgist. Käisin Antalyas, kus kohtusin oma praeguse abikaasaga. Kõik oli seal minu jaoks uus ja huvitav. Türgi naised katsid oma pead, olid pikkades seelikutes jne. Sellega seoses tekkis mul väga palju küsimusi abikaasale, miks nii ja miks naa ...
Peale seda väikest turismireisi koju jõudes, oli mul ikkagi peas küsimus miks, miks ja miks ... Ma ei saanud rahu ja hakkasin oma küsimustele netist vastuseid otsima. Tutvusin paljude moslemitega eri riikidest, me rääkisime islamist ja ma püüdsin leida vastuseid oma küsimustele. Peale teist korda Türgis käimist oli mul kindel soov uurida veelgi põhjalikumalt, mis on islam. Nii käisingi Türgis ikka päris mittu korda, seni kuni kolisin sinna elama.

Algul seal elades oli kõik väga võõras. Elasime sellises rajoonis, kus kõik olid moslemid. Mul olid toredad naabrid – kaks mosleminaist, kes aitasid ja seletasid mulle islamit. Nad tutvustasid mulle islami kombeid. Äkki mõistsin, et ma olen kuidagi parem inimene kui varem - ma ei ropendanud, ma ei tahtnud pidutseda, ma ei kannatanud alkoholi lõhnagi jne. Mida aeg edasi läks, seda rohkem ma muutusin, seda rohkem islam mind huvitas, seda rohkem sain ma aru, mida kõike olin ma enne teinud valesti. See ühiskond ja need moslemitega olid mind muutnud.

Ühel õhtul imaamiga kohtudes tekkis mulle südamesse järsku mingi imelik tunne. Külmajudin käis läbi, see oli imelik ja kuidagi teistsugune judin kui külmavärin. Hommikul üles ärgates olin ma aga justkui sootuks teine inimene ... Nii saigi minust moslem. 

Türgis abiellusin religioosselt. Nüüdseks olen ka ilmalike seaduste järgi abielus. Minu usk aga on ikka minu. Mu abikaasa pole mulle seda peale surunud ja sellest midagi rääkinud. Ta vaid vastas mu küsimustele, kui neid esitasin. Ta on küll sündinud islamiriigis ja on moslem, kui ka temal on veel palju õppida.
Olen uhke, et olen moslem. Ma ei kahetse neid pikki öid netist islami kohta uurides ega kõike seda, mida tänu islamile õppinud olen.