Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Marju lugu  
- Marju lugu

Minu lugu sai alguse umbes kolm aastat tagasi, kui minu käest küsiti, kas ma usun Jumalasse ja peale minu kiiret eitavat vastust jätkus uute küsimuste laviin. Minu eitav suhtumine Jumalasse tekkis kunagi põhikooli ajal ja tugines minu tolleaja arusaamisel kristlusest. Mingil põhjusel oli mul kujunenud arusaamine, et kristluse järgi on võimalik Jumala heakskiit või soosing saavutada vaid läbi kannatuste (nt nunnade ja munkade elustiil, lastele nende vanemate pattude ülekandmine jmt). See tundus mulle nii ebaõiglane ja ebaloogiline, et ma ei suutnud uskuda, et selline asi saab tõde olla. Aga selle asemel, et asjaga edasi tegeleda, otsustasin ma kahjuks, et kuna ma sellesse ebaõiglasesse "muinasjuttu“ ei usu, siis ei ole Jumalat olemas ja punkt. Lisaks tundus mulle ka, et on päris palju vasturääkivusi ja vastasseise kristluse ja teaduse vahel ja reaalainete inimesena uskusin ma ju pigem teadusesse. Samuti oli sel ajal väga "popp“ lasta end ristida ja leeritada. Mulle tundus see kõik kuidagi ebasiiras ja kampaania korras toimuv ning teismelisena sõdisin sellele igati vastu. Kui keegi minu käest küsis, kas ma usun Jumalasse, siis andsin alati oma eitava vastuse sellise kehakeele ja hääletooni saatel, et kõigil oli selge, et sel teemal ma vestelda ei soovi.

Kui nüüd uuesti kolme aasta tagusesse aega minna, siis tookord ei õnnestunud mul seda teemat niisama lihtsalt vältida ja kui ma olin vastanud, et olen ateist, siis järgnes sellele rida küsimusi, nagu kuidas siis maailm minu arvates tekkis, kui see ei ole Jumala loodud, kes seda suurt pauku juhtis või suunas, kas ma saatusesse usun, mis saab meist, st meie hingedest, kui me sureme, mis on minu elu mõte jne, jne. Sel hetkel oli mul suu vett täis ja tundsin piinlikust, et ei osanud neile küsimustele kuidagi vastata ehk et mul ei olnud neis isegi mitte oma arvamust. Olin olnud oma õpingute ja karjääriga nii ametis, et kahjuks ei olnud ma nendele olulistele teemadele peale põhikoolis tehtud otsust mõelnud. Olin ennast lihtsalt ateistiks pidanud ilma, et oleksin tegelikult neid samu küsimusi enda jaoks ateisti seisukohast läbi mõelnud.

Tol päeval lasin ma endale rääkida, mida keegi teine sellest teemast arvab. Võite isegi eelnevate küsimuste põhjal aimata, et tegemist oli inimesega, kes usub Jumalasse. Tegemist oli moslemiga ning tema vaated ja selgitused põhinesid islami põhimõtetel ja arusaamadel. Kõik see, mis ta mulle rääkis, tundus nii lihtne, loogiline ja aktsepteeritav.

Enne seda vestlust ei teadnud ma islamist praktiliselt midagi – teadsin vaid seda, et nende story käib sama Jumala ümber, mis kristlastelgi, kuid milliste sarnasuste või erinevustega, sellest ei olnud mul õrna aimugi. Samuti teadsin kõike seda negatiivset, mida meedia meieni oli toonud – terrorism, naiste ahistamine … Pärast seda pikka ja ärgitavat vestlust (ning häbitunnet, et ma olin siiani olnud lihtsalt ignorantne) ma tundsin, et pean teemaga edasi tegelema. Tundsin, et pean enda jaoks läbi mõtlema, kes ma ikkagi olen ja mida usun.

Sukeldusin Internetiavarustesse, püüdes leida erinevaid artikleid ja loenguid Jumala olemasolu ja islami teemadel. Õnneks sattusin ka www.islam.pri.ee lehele, mis oli mulle suureks toeks minu otsingutel. Samuti aitas mind minu moslemist sõber, alhamdulillah, ja selgitas erinevaid teemasid, kui ma millestki täpselt aru ei saanud või kahtlesin, kas olin õigesti aru saanud või kui ma ei leidnud ise kohe vastuseid, et kuidas üks või teine asi islamis on. Ostsin endale ka Koraani tähenduse tõlke eesti keelde – algus oli suhteliselt raske, kuna Koraani stiil oli võõras lugeda, kuid mida edasi, seda raskem oli jällegi seda käest panna.

Möödus umbes pool aastat, kuni ma endale uuesti selle suure küsimuse julgesin esitada – kas ma siis usun Jumala olemasolusse? Ja seekord pidin ma endale tunnistama, et usun! Ma ei teagi, millal see muutus minu uskumises täpselt toimus – sel hetkel ma lihtsalt tunnistasin endale, et ma usun Kõrgemasse Võimu, Ainujumalasse. Aga võib-olla oli see muutus minu sisemuses toimunud juba aastaid tagasi, kuid ma ei olnud lihtsalt valmis seda endale tunnistama – ma ju uskusin saatusesse ka enne, aga kuidas saatus eksisteeriks ilma Jumala-poolse suunamiseta? Ma olin ka enne rasketes olukordades iseendaga rääkinud nagu oleksin sisemiselt uskunud, et kuskil on Keegi Suur ja Võimas, Kes saab mind aidata ...

Sel hetkel ei olnud ma siiski veel valmis vastama küsimusele, et kas moslem olemine ja islam on midagi minu jaoks. Ma pidin rohkem teada saama. Ma tahtsin olla kindel, et islamis ei ole midagi, mida ma ei suuda aktsepteerida. See oli minu jaoks suur samm kogu ülejäänud eluks – ma ei saanud ju täna otsustada, et ma olen moslem ja siis millalgi hiljem, et ma ikka ei ole (kui ma oleks leidnud midagi, mida ei suuda omaks võtta). Aga, alhamdulillah, kõik mida ma juurde lugesin-õppisin, oli minu jaoks loogiline. Tegin läbi ka oma esimese ramadaani – küll ainult paastumise osa ehk sel ajal ma veel viis korda päevas ei palvetanud ja ma ei osanud seda ka moslemite moodi teha. Minu palved olid lihtsad rääkimised Jumalaga. Samuti ei kandnud ma veel hidžaabi. Seega, minu esimene ramadaan tõenäoliselt veel arvesse ei läinud, kuid mine tea, äkki Jumal siiski aktsepteeris juba ka seda korda, Allahu alim.

Igatahes, ramadaani lõpuks olin ma jõudnud arusaamisele, et islam on ka minu tee. Oli möödunud aasta minu otsingute algusest (see esimene jutuajamine, millest ma eelpool rääkisin, toimus ramadaani viimastel päevadel, mašaAllah). Ma ostsin endale oma esimese hidžaabi, sain oma moslemist sõbralt juhised, kuidas palvetada ning ütlesin šahada, alhamdulillah.

Otsustasin, et hakkan kohe igal pool hidžaabi kandma, v.a kodus pereringis. Alguses oli veidi raske, kuna kõik vaatasid järgi ja selline tähelepanu ei olnud mitte see, mida ma väga oleksin taga igatsenud, kuid nüüd ei pane ma seda enam tähelegi. Tavaliselt on need minu pereliikmed ja sõbrad, kes pööravad tähelepanu sellele, et ma olen jälle uudishimu märklaud. Ka palvega oli alguses rohkem tegemist – paber oli ikka kogu aeg näpuvahel, et kui midagi araabia keelsest tekstist meelest läks, siis sai "spikerdada“. Mingi ajapärast võisin aga sellest abilisest loobuda (v.a juhul, kui õpin mõnda uut suurat ja soovin seda palves kasutada enne kui täielikult peas on).

Mulle oli väga oluline, et ma ei kohanud kordagi halvakspanu oma perelt, sõpradelt ja kolleegidelt sellepärast, et ma nüüd moslem olen. Osad suhtusid sellesse neutraalselt ning osad olid väga toetavad, alhamdulillah.

Tänaseks olen olnud moslem peaaegu kaks aastat ja tunnen järjest rohkem, et olen valinud õige tee (tegelikult peab vist ütlema, et Jumal on näidanud mulle õiget teed, alhamdulillah). Õnneks on meil nii palju toredaid õdesid, kes on mind ja ka teisi õdesid aidanud meie uute teadmiste omandamise teel. Suured-suured tänud selle eest! Kõik need uued teadmised ja ka igapäevane elu ise on minu jaoks islamist väga ilusana näidanud  – kui vaid rohkem ja rohkem inimesi jõuaks samale arusaamisele. See, kuidas islam toetab pereväärtusi, üksteise austamist ja aitamist, võiks olla meie kõigi (ja ma pean silmas ka mittemoslemeid) igapäevase elu osa.

Samuti on islam aidanud mul leppida olukordadega, kus minul või mu lähedastel ei ole kõige paremini või lihtsamalt läinud. Arusaamine, et igal asjal on oma põhjus ja tihti on mingi õnnetus, altminek või plaani luhtumine sellele järgneva hea või õnnestumise alus. Selle kohta on mul endalgi päris mitu näidet, sh näiteks paras segadus, paanitsemine ja pidev ümberkorraldamine minu puhkuse plaanidega, mis lõppes kohtumisega suure küsimusega kolm aastat tagasi.