Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Leili lugu  
- Leili lugu

Minu teekond islamisse sai alguse juba kaua kaua tagasi, minu varajases lapsepõlves.

Olen sündinud Eestis raskel nõukogude ajal, aastatel, mil osa Siberisse küüditatuid, kes veel elus olid, hakkasid tagasi kodumaale tulema.

Raske aeg oli, sest nii palju tragöödiat oli toimunud meie tillukeses Eestis! Minu suguseltsist oli suur osa kas Siberis, või veelgi kaugemal, nagu Sahhalini saar.

Mäletan hästi neid aegu, mil polnud saadaval mitmeid toiduained, näiteks saia ja esimese prantssaia ost peale pikka järjekorda ja selle lõhn ja maitse ei lähe iialgi meelest.

Olen sündinud perre, kus oldi luteri usku -  nagu enamus eestlased ja pidin ema soovil ka kirikus käima. Põhiliselt käisin seal pühade ajal ning loomulikult palvetasin ka kodus igapäevaselt ja tegin veel muudki.

Juba sellel ajal ei tundnud ma mingisugust kokkupuudet ei selle usu ega ka kirikuga. Kirik oli minu jaoks eriliselt külm koht, kus nii palju tundus minu jaoks segane ja arusaamatu.

Lapsepõlv möödus ülalmainitud meeleolus, aga raudselt kuulusid minu ellu India ja Araabiamaade filmid, mida õnneks ka televiisoris näidati. (Teler oli meil alguses must-valge, millele siis värvikile ette sättisime, et ekraanil toimuvat värvilisena näha. Hiljem oli juba olemas värvi-televiisor.) Need filmid tundusid mulle millegipärast eriti lähedased. Kõik sealne köitis mind alates riietusest, tavadest, kuni muusikani välja!

Noorpõlves käisin ka kinos (põhiliselt kinos Foorum, Oktoober, Partisan ja Pioneer), kus näidati eriti palju just India ja Araabia filme.

Aeg möödus – õpingud, elukoha vahetus – Soome, abielu, lapsed, lahutus …

Mäletan veel aega enne abiellumist, mil olin valmis minema Moskvasse õppima Pärsia ja Araabia Keelte Instituuti või kuidas seda nimetatigi. Aga sel ajal olid enamasti vaid meessoost üliõpilased sinna teretulnud ja nii see jäi.

Töö-kodu-lapsed olid minu igapäevaelu! Nii läksid aastad, aga tühjus hinges kasvas, sest hing vajas midagi.

Kahe lapsega üksikemana ei olnud kerge toime tulla, aga lubasin kord aastas meile reisi kuskile, et ringi vaadata ja maailmaga tutvuda. Nende reiside käigus hakkasin end taas otsima – kõigis maades, mida me külastasime, käisin kohalikes kirikutes, katsudes leida seda lähedust, ühendust. Käisin nii Kreeka ortodoksikirikus, kõrgel mäekünkal ühel Kreeka saarel ja vestlesin apelsinipuu all selle kiriku preestriga, käisin Itaalias Vatikanis, aga ei, ma ei leidnud seda õiget tunnet.

Hakkasin erinevate uskude kohta rohkem lugema ja ikka ja jälle jäid mulle silma just islam ja budism.

Umbes 20 aastat tagasi käisin esimest korda Türgis ja seal leidsin ma selle erilise tunde, sest seal kuulsin esimest korda adhaan'i. Türgi tundus mulle eriti lähedane ja sellest sai minu lemmikkoht, kus olen käinud mitmeid kümneid kordi..

Kõige parema tunde islamist sain ma Ankaras, sest Istanbulis seda tunnet nii kergelt ei saa, kuigi seal on kaunis Sinine mošee, Topkapi palee ja palju muud.

Minu otsingud jätkusid, kuid tundsin erilist lähedust millegipärast just islamimaadega – peale Türgi käisin ka mujal islamimaades nagu Maroko, Tuneesia, Egiptus, Jordaania ja Malaisia.

Mingi sisetunne otsis ikka edasi ja teatud hetkel tundsin, et vist budism on oma sügava filosoofiaga minu jaoks midagi. Kujutlesin ennast kuskil Indias mäenõlval koos guruga istumas nind mediteerimas. Sõitsin Indiasse. Käisin nii Buda templis kui ka muudes templites, kuid seal tundsin, et see ei ole siiski minule.

Peale seda sõitu sõitsin üsna peatselt Dubaisse ja seal üksi vanal turul kõndides, just päikeseloojangu ajal, kuulsin adhaan'i. See kuuldus neljast-viiest mošeest korraga ja nii ma seal teeristmel seisin, justkui paigale naelutatud! Sel hetkel tundsin, et see oli otsene kutse minu Loojalt mulle. Sel hetkel leidsin ma oma terve elu otsitud hingetäite, subhaanAllah!

Peale seda hakkasin islami kohta rohkem lugema, õppima ja külastasin tihti Dubaid, Katari ja ka Bahreini. Esimene kohtumine Bahreiniga oli läbisõidul – mul oli aega neli tundi. Otsustasin teha tiiru, seda maad uudistada, kuid juba esimene kokkupuude andis mulle tunde, et olin jõudnud koju! Ma pole kunagi tundnud nii suurt lähedust mingi koha ja inimestega, kui tundsin Bahreinis!

Ma ei tundnud seal ju kedagi, aga samas tunnetasin siiski, et kõik on omad, subhaanAllah!

Nii jätkasin ma oma õpinguid ja mida rohkem ma islami kohta lugesin, seda sügavamalt tundsin, et olen õigel teel!

Lisaks hakkasin ka Interneti teel suhtlema moslemitega, et saada rohkem infot ja eriliselt tähtsaks kujunes üks inimene Saudi Araabiast, kes kuulus samuti mu elus puuduolevasse ossa. Alhamdulillah!!!

Ta tuli just sel ajal, mil mu elus oli eriti raske ajajärk ja kui ausalt ütlen, oli eluisu täitsa kadunud! Ainus, mis mind veel pinnal hoidis, oli usk Jumalasse ja tugev side Temaga. Palusin Jumalalt, et kui minu elu saab olema vaid kannatusterada, siis ta selle lõpetaks ja kui midagi paremat minu ellu tulemas on, siis saadaks Ta märgi. Ja see märk tuli ning nüüdseks on sellest inimesest saanud minu abikaasa. SubhaanAllah, alhamdulillah!

Olin valmis ütlema oma šahada, kuid olude sunnil see Soomes ei õnnestunud. Seega otsustasin tulla Bahreini, et öelda siin oma usutunnistus, siia ramadaani ajaks jääda ja islamist rohkem õppida. Saabusingi oma kohvriga Discover Islami kultuurikeskusesse, ütlesin oma šahada ja järgmisel päeval alustasin esimese ramadaaniga. SubhaanAllah!

Ramadaan möödus ja otsusastin siia jääda ... alaliselt ... ja nii ma siin Bahreinis elangi!

Minu elu on täielikult muutunud! Ma ei ole end kunagi nii õnnelikuna tundud, sest see suur puuduv osa minu elust, hingest, südamest ja mille ma leidsin on suurim kingitus minu Loojalt. Alhamdulillah!

Olen õnnelik, kui ärkan igal hommikul adhaan'i kutsel. Olen õnnelik, kui lähen mošeesse. Olen õnnelik ja tänulik nende toredate õdede-vendade pärast, kes on tulnud minu ellu! Olen õnnelik, et olen leidnud sellise lähedase inimese – oma abikaasa. Ja kõik see tänu meie Jumalale ja islamile. Olen õnnelik, et minu elul on suurim võimalik mõte – teenida Jumalat, iga hetk. Alhamdulillah, alhamdulillah, alhamdulillah!