Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Andrei lugu  
- Andrei lugu

Minu esimene kokkupuude islami ja moslemitega oli siis, kui töötasin mitmeid aastaid Afganistanis ühe lennufirma mänedžerina. Varem ei teadnud ma islamist midagi.

Lapsepõlves, kui olin 12-aastane, mind küll ristiti, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. See oli lihtsalt midagi, mis oli tol ajal moes. Mu vanemad (isa on mul poolukrainlane, poolvenelane ja ema poolvenelane, pooleestlane) käisid vaid harva pühade ajal kirikus, muidu ei järginud nad ususeadusi eriti kuidagi. Ja kes meist oleks Nõukogude Liidu ajal endale hingelises mõttes aru andnud, kes me oleme? Tõsi ta on, et rasketel hetkedel – näiteks eksamite eel – ma siiski pöördusin Jumala poole, palusin Temalt abi. Samas mingeid eraldi palveid ma ei osanud, lihtsalt pöördusin Kõigekõrgema poole oma sõnadega.

Esimest korda jõudsin ma Afganistani 2002. aasta septembris. Sel ajal oli Afganistan juba USA ja NATO sõdureid täis, Talibani valitsus oli kukutatud ja Kabulis oli võrdlemisi vaikne. Tunnistan, et alguses oli siiski veidi hirmuäratav tänavatel käia, kuna ma teadsin, et riigis oli pikka aega sõda olnud. Islami peale ma ei mõelnudki eriti üldse. Olin kindel, et moslemid on kummalised ja küllaltki agressiivsed inimesed. Arvasin, et Allah on nende mingi oma jumala nimi ja et moslemid on üldse väga sõjakad ja vihkavad kõiki teisi. Samas nägin ma, et afgaanid olid väga külalislahked ja rõõmsameelsed inimesed. See hämmastas mind, kuna idee järgi oleks nad pidanud ju vaenulikud olema. Oma kinnisideed olin ma muidugi saanud meediast ja need ideed püsisid veel kaua – kogu minu Afganistanis veedetud aja – väga kindlalt, olgugi et ma nägin igapäevaselt inimestes hoopis midagi muud.

Kui ma esmakordselt adhaan'i kuulsin, läks see mulle väga hinge ja ma ei osakgi öelda, miks. See ei olnud ainult minu tunne, vaid adhaan jättis väga sügava mulje ka paljudele minu kolleegidele. Iga kord, kui adhaan'i kuulsin, oli mul kananahk ihul.

Meile määrati tõlk. Kuigi ta oli rahvuselt tadžik, oli ta tegelikult Afganistani päritolu. Ma esitasin talle islami kohta päris palju küsimusi, kuigi seda vaid viisakusest. Tol ajal ei tekitanud see minus mingeid erilisi mõtteid ega emotsioone, püüdsin vaid viisakas olla ja teisele inimesele olulise asja kohta küsida. Kord aga ütles ta mulle: „Sina, Andrei, hakkad kindlasti moslemiks.“ Ma vaid naersin selle peale ega võtnud seda kuigi tõsiselt.

2006. aastal tulin ma tagasi koju ja vahetasin tööd. Nii oli mul äkki rohkem ka vaba aega. Siiani ei oska ma isegi iseendale seletada, kuidas ja miks, aga islam hakkas mind äkki kangesti huvitama. Hakkasin lugema www.islam.ru veebilehte ja foorumis moslemitega suhtlema. Sain tuttavaks ühe vennaga Tšetšeeniast. Suhtlesime vene keeles. Ma lugesin palju, kuulasin Internetist jutlusi. Moslemiks hakkamine oli minu jaoks tõeline ime!

Uurisin islamit kolm kuud. Tahtsin aina rohkem ja rohkem teada. Naine tegi mulle isegi märkuse, et olen hakanud perele vähem tähelepanu pöörama. 2007. aasta 16. novembril ütlesin ma kodus ise šahada. Ma ei teadnud siis veel, et Tallinnas on olemas islamikeskus. Seejärel hakkasin uurima eestikeelset islami veebilehte ja avastasin sealt Ildari telefoninumbri. Helistasin talle ja ta kutsus mind Kadrioru palveruumi. Mäletan seda päeva ülihästi, kui esimest korda seal käisin – see oli žumua, reede. Ma närveerisin nii, et mul hakkas isegi pea ringi käima.

Alhamdulillah, mu naine on väga arukas. Ta muretses minu pärast, aga ei näidanud seda sugugi välja. Ta aktsepteerib minu otsust. Tema oli kõige esimene, kellele ütlesin, et moslemiks hakkasin. Ta ei ole selle vastu. Veelgi enam – ta ei ole ka selle vastu, et meie pojad käiksid minuga islami kultuurikeskuses.

Vanematega on küll asjad veidi keerulisemad. Kui nemad minu moslemiks hakkamisest teada said, olid nad šokis. Ema muretseb, et mulle on ajuloputus tehtud. See solvab mind veidi, sest ma pole ju enam väike ja mõtlen oma peaga. Ma ei astu kunagi nendega selleteemalisse diskussiooni, parem olen vait. Loodan, et mu vanemad siiski viimaks mind mõistavad, inšaAllah. Ma armastan ja austan neid väga.

Olen leidnud islami, alhamdulillah, kuid veel paljugi on ees – tahan õppida selgeks araabia keele, et saaksin araablastest vendadega suhelda ja Koraani originaalis lugeda. Minu väga suur soov on ka palverännakul ära käia ja ma palun Kõigekõrgemat, et Ta mulle seda võimaldaks.

Oma vendadele-õdedele tahan soovida, et nad usuksid Kõigekõrgemasse kogu oma südamest ja iialgi Teda ei unustaks ning et nad järgiksid Prohvet Muhammedi (saws) õpetust.