Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kelli lugu  
- Kelli lugu

Minu sünniaeg jääb sügavalt sotsialistlikku Nõukogude Liitu, kus ei olnud olemas Jumalat, rääkimata inimestest, kes Jumalasse uskuda võisid. Tegelikult pidas enamik eestlastest jõule ning paljud käisid ka jõulude ajal kirikus. Meie pereni jõudsid ka ülekanded Soome kirikutest läbi televiisori. Siiski ei ole ma pärit usklikust perest ja olen ka praegu oma pere ainuke "must lammas".  Seda endale täpselt teadvustamata olen ma Kõrgema Võimu olemasolust oma kuklakeses alati teadnud. See on midagi, mis on alati minus olemas olnud ning usu juurde jõudmine on minu puhul, minu enda arvates vähemalt, täiesti loomulik.
Umbes 15 aastat tagasi, kui Eestis oli niinimetatud usuline ärkamine, uurisin minagi Piiblit, kuid minus kerkisid mitmed küsimused. Üks piiga proovis neile ka vastata, saates lahkelt Piiblist väljavõtteid. Siiski jäi palju õhku rippuma ning mulle tundus, et vastused ei olnud mitte ammendavad, vaid tekitasid aina uusi küsimusi. Sinnapaika see ka jäi ...
Mitmeid aastaid tagasi sattusin esimest korda Egiptusesse ja kui paljusid ehmatab esimene pilt, mida nad seal näevad, siis mina nägin palju enamat. Ma nägin inimesi, kes olenemata oma varalisest seisust või kodust, kus nad elavad, omavad siiski sellist rahu ja kindlustunnet, mida on raske kirjeldada. Uudishimuliku inimesena hakkasin ma loomulikult lugema ja uurima elu kohta, mis mulle huvi pakkus. Minus on alati olnud sisemine rahutus - tunne, et minu elus on midagi puudu. Lugesin islami kohta ja palju infot leidsin ka meie kodulehelt www.islam.pri.ee.
Sisemise veendumuse leidmine ei käinud lihtsalt – tüüpiline eestlane, eks ole? :-) Ma olen alati arvanud, et usk Jumalasse aitab inimesi palju, eriti rasketel hetketel, aga ka kui kuulen muezzin'i kutset, siis on see ilus hetk meeldetuletus, et palve on minu ja Jumala vaheline ning mulle jääb alati teadmine, et olen Tema kindlates kätes.
Inimesi on igasuguseid, iga rahvuse ja rassi hulgas. Moslemeid on maailmas miljoneid ning me kõik ei ole ühtemoodi. Me ei saa teha usu kohta järeldusi selle järgi, kes absoluutselt vastavalt oma usule ei käitu – pean praegu terroriste silmas.

Eesti ateistlikus ühiskonnas ei ole kerge olla usklik, eriti veel moslem. Kuid need inimesed, kes näiteks Internetiski halvasti kommenteerivad, ei ole süüdi oma arusaamades, sest raske on teha vahet õigel ja valel, mis meedia meile ette söödab, teadmata tausta.
Islamiusk ei värba uusi usklikke ja ta ei suru ennast kellelegi peale ning usun, et inimesed, kes võtavad vaevaks lugeda ja õppida, leiavad ise oma tee, nagu leidsin minagi. Minu jaoks on islami õppimine olnud äratundmine, et selles usus on kõik paigas ja ilus. Inimesed, keda ma õppimise käigus olen tundma õppinud, on elav näide sellest, kuidas usk meid paremaks muudab. Minu jaoks ongi elu õppimine, kuidas ennast täiustada ja saada paremaks inimeseks ning läbi usu Jumalasse loodan seda ka saavutada.
Kui oma usutunnistuse andsin, tundsin, mismoodi koorem mu õlult langes, sest andsin ennast Jumala kätesse.