Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Eve lugu  
- Eve lugu

Ma kasvasin üles väikeses maakohas, kus kõik teadsid kõiki ja kõike. Seal oli ka kirik ja pühapäevakool, aga mind need asjad ei huvitanud. Ma käisin kirikus, kui kooliga pidi minema või siis jõulude ajal. Meil oli kodus nii laste- kui ka täiskasvanute Piibel. Üritasin neid vahel lugeda, aga see ei läinud väga edukalt. Olen sisemas alati uskunud või üritanud uskuda, et on olemas mingi suurem vägi. Mu pere ei olnud usklik ja neid, kes pühapäevakoolis käisid, vaadati imelikult. 

Islamiga olen ma mitu korda kokku puutunud, aga kunagi pole ma sellele erilist tähelepanu pööranud. Eestis keskkoolis olles õppisime erinevaid uske, millest üks oli islam. Pärast keskkooli lõppu läksin maailma avastama. Tegelikult olin juba väikesest peale tahtnud USA-sse elama ja õppima minna. Nii tuligi võimalus läbi au-pair'i agentuuri 2005. aastal USA-sse minna. USA-s elamine õpetas mulle palju erinevatest rahvustest ja kultuurides. Eesti tundus korraga selle suure maailma kõrval nii pisike!

Mind on alati üks küsimus vaevanud – mis on elu mõte? Kas tõesti me lihtsalt elame, töötame, ja sureme ja meist jäävad järele ainult luud? See ei ole just väga hea motivatsioon edasi rabeleda ja edukas olla. Arvasin, et kui USA-sse lähen, siis mu probleem kaob, aga ei läinud see kuskile.

Mul oli üks sõber Pakistanist. Ta oli moslem, aga ma ei pannud seda tähele. Ta ei palvetanud kunagi, käis minuga koos pidudel ja tarbis alkoholi. Mõnikord ta mainis, et käib reedeti mošees. Seega ei andnud see mulle islami kohta erilist infot.

Elu läks edasi, sain eraülikooli stipendiumi. Kool maksti kõik kinni ja ma olin õnnelik. Millegipärast otsustasin ma ka islamiteemalise loengu võtta – Introduction to Islamic Civilization. Tol ajal mind islam veel eriti ei huvitanud, lihtsalt tahtsin moslemite kohta rohkem teada, sest olin juba nii mõndagi kristlastelt õppinud.

Ameerikas olles käisin ka siinsetes kirikutes, aga need ei aidanud minu elumõtte otsingutele kaasa. Osad inimesed käisid pühapäeval kirikus, kuid samal ajal elasid moraalidest kinni pidamata oma igapäevaelu edasi. Teised ütlesid, et on kristlased, aga ei käinud kirikuski. Ja kuna enamus inimesi arvavad, et moslemid on vägivaldsed ja õudsed inimesed, siis tahtsin ma ennast rohkem islamiga kurssi viia.

Selles loengus sain tuttavaks ühe ülikoolikaaslasega, kes oli pärit Sudaanist ja oli moslem. Ma teadsin teda juba üle aasta enne seda, aga sõpradeks saime alles ülikoolis. Me hakkasime koos raamatukogus õppimas käima ja rääkisime niisama maailma asjadest. Ühel päeval ütles ta, et peab palvetama ja mul polnud selle vastu midagi. Küsisin, kas ma tohin teda vaadata, kui ta palvetab. Ta vastas jaatavalt. Kui ta aga palvetama hakkas ja Koraani luges, hakkas minu sees midagi kripeldama. See oli midagi ilusat ja rahulikku. Kui ta palve lõpetas, olin ma väga üllatunud. Ta ise oli ka palju rahulikum ja stressivabam. Alates sellest hetkest hakkas mu huvi islami vastu kasvama. Ta soovitas mul mošeesse minna, et sealt rohkem infot saada.

Läksin siis esimest korda mošeesse. Hirm oli suur, et ei tea, mis nad minuga seal ära teevad. Naistele ja meestele olid erinevad uksed, kust sisse sai. Ma sisenesin õigest uksest, aga kuidagi ma ikkagi jõudsin meeste poolele. Õnneks oli imaam nii lahke ja juhatas mu naiste poolele. Seal kohtusin tema naisega, kes oli väga abivalmis ning rääkis mulle igasugustest asjadest. Ta andis mulle kaasa Koraani tähenduse tõlke ja paar teist raamatut. Kui ma sealt ära läksin, tundsin, et hõljun pilvedes. Ma olin õnnelik ja rahulik. Ma tahtsin tagasi minna ja nii ma siis hakkasingi erinevates mošeedes käima ja islami kohta rohkem uurima.

27. detsembril 2009. aastal otsustasin, et on aeg šahada öelda. Sellest päevast alates olen ka kandnud pearätti. Emale ei julgenud ma alguses midagi öelda, aga saatsin talle tavapostiga kuus kuud hiljem kirja. Eks ta oli muidugi šokis ja osadest asjadest ei saanud aru, aga toetas mind.

Moslemiks hakates (või islamisse tagasi pöördudes, sest me oleme kõik ju sündinud moslemitena ehk Jumala tahtele allujatena) leidsin ma elule mõtte. It all made sense! Nüüd olen ma selle sama Sudaani mehega abielus. Alhamdulillah! Ja nagu ütleb mu õpetaja: „Reverdid (islamisse naasjad) on erilised, sest Allah on juhatanud need inimesed islamini.“ Alhamdulillah! Ma olen selle eest väga tänulik. Ma olen ka tänulik Eesti moslemitele ning Iqra koostajatele, sest te kõik olete mind väga palju aidanud.