Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Helina lugu  
- Helina lugu

Kui ma neid ridu kirjutan, on kevad, kohe-kohe kätte jõudmas soe suvi ning hetkest, mil minus tärkas huvi islami vastu, on möödunud poolteist aastat.
Olin lapsepõlves pühapäevakoolis käinud, kirikukooris vanaemaga kõrvuti laulnud ning jõuluetendustel esinenud. Siiski ei pidanud ma ennast kristlaseks. Olin ateist.
2009. aasta sügisel algas minu elu raskeim periood – hääbuv abielu ning kasvav mure lapse tervise pärast tekitasid minus tunde, et enam ei jaksa. Üksi.
Miskipärast hakkasin järjest enam märkama artikleid ja uudiseid islamist ning moslemitest. Olin varemgi lugenud nt Kätlini artikleid ning neist õhkuv soojus ja südamlikkus paelus mind. See oli ju see, mida tol hetkel kõige enam vajasin...
Kuigi otse mošeesse moslemite sekka julgust minna polnud, otsustasin neid n-ö ohutust kaugusest jälgida. Registreerusin islamifoorumisse, kus nende arvamusi passiivse kasutajana lugesin. Järgmisena avastasin eestikeelse islamiteemalise kodulehe.
Sealtmaalt ei olnud tegu enam pelgalt huvi, vaid juba teadliku infokogumisega. Ma ei tundud en enam kõrvaltvaatajana, olin süsteemis sees. Kui palju informatsiooni! Kodumaised lehed, välismaised lehed, arvamused, inimesed ning neist kiirgav soojus!
Ühel päeval, kui avasin online-Koraani, avastasin peagi, et loen seda juba tunde! Olin pidanud pühakirjaga kahekõnet. Mina küsisin ning sain vastuse. Naeratasin ning tundsin suurt soojust. :)
Alates sellest hetkest lugesin iga päev Koraani, haarasin iga loetud lausega informatsiooni endasse. Otsisin Youtube'ist videoid, mille järgi palvetama õppida ning üritasin palvetada. Olin väga enesekriitiline ning arvasin, et kui ma kohe ei oska õigesti palvetada, jätan selle üldse katki!
Aasta tagasi sattusin esimest korda islamimaale - Egiptusesse. Seal kohtusin inimestega, kes, nähes minu huvi ja entusiasmi, vastasid igale minu küsimusele, viisid mind mošeesid vaatama ning kinkisid mulle minu esimese hidžaabi. Tagasi Eestis, avasin taas õppevideod, kirjutasin paberile üles palveks vajalikud araabiakeelsed sõnad ning palvetasin.
Saabus ramadaanikuu ja ma paastusin nagu kord ja kohus. Algus oli raske, lugesin minuteid, et süüa saaks! Iga päevaga läks aga lihtsamaks ja elu hakkas rööbastesse loksuma.
Kätte jõudis sügis ning kuigi ma lugesin Koraani, ei palvetanud ma enam nii nagu peab. Vabandasin end välja "kiirete pingeliste aegadega" ning vaid õhtuti "rääkisin" vaiksel häälel Jumalaga. :( Oi kui rumal ma olin!
Alhamdulillah, et minus käis mingi "plõks" ja jõudsin arusaamale, kes ma siis nüüd õigupoolest olen! „Olen moslem, aga kas ma ka käitun nagu moslem?" küsisin endalt. Nüüd ja lõpuni – olen moslem! :)
Samal päeval käisin läbi islamiteemalised facebook'i-lehed ning saatsin mõnedele moslemitele end tutvustava kirja, avaldades soovi nende sõbraks saada! Nüüd olid mul sõbrad, kellega igapäevaselt islamiteemasid lahata ning üksteisele toeks olla. :) 2010. aasta viimasel päeval laususin omaette usutunnistuse ning astusin uude aastasse juba moslemina!

Viis kuud möödus sellest päevast ning 14. mail ütlesin ma Tallinna mošees koos 12 teise naisega oma ametliku šahada. :)
Olen leidnud oma elule mõtte, sihi – elada elu, mis oleks eeskujuks igale uuele moslemile. Mul on pikk tee minna, ent ma ei sammu seda rada üksinda. Igal sammul saadavad mind Allah ja mu kallid õed ja vennad islamis!