Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Delise lugu  
- Delise lugu

Ma olen sündinud ateistlikus peres. Olgugi et terve isapoolne suguvõsa on ristitud, kaasaarvatud ka isa ise, ei usu keegi minu perekonnast Jumalasse. Nii samuti ei uskunud ka mina. Kui võtta enamus mu suguvõsast, siis vaadatakse usklikutele rohkem õhh täitsa pooletoobised pilguga. Minul polnud kunagi ühtegi tuttavat kes usuks Jumalasse, seega ei arvanud ma ka ise usklikest eriti midagi. Ma ei mõelnud kordagi Jumala peale, mul ei olnud selleks lihtsalt põhjust. Samas oli mul põhimõte Darwini evolutsiooni teooriast, et ju see ikka peab tõsi olema kui seda koolis õpetatakse – meile ei saa ju ometi midagi, mis on vale, õpetada. Praegu sellele mõeldes tundub see argument muidugi jabur.

Pöörde islami suunas andis mulle reis Egiptusesse 2008. aasta märtsis. See üks nädal selle ereda päikese all pani mind meeletult armastama seda riiki ja neid inimesi.

Eestisse tagasi tulles oli Egiptuse igatsus tohutu ja pool aastat hiljem sain ma neti teel tuttavaks ühe egiptlasega. Me ei rääkinud kordagi islamist, samuti ei mäleta ma, et oleksime väga Egiptusest rääkinud. Me arutasime kõike muud maailmas toimuvat. Ainuke aeg, mil meil midagi seoses islamiga jutuks tuli, oli siis, kui minul oli halb tuju ja ta mulle Koraanist mõned värsid andis, lisades juurde lause: „Ma loodan, et sa õpid sellest midagi”. Ma ei pööranud nendele värssidele erilist tähelepanu, küll aga sain aru, et neist on mul paljugi õppida.

Terve selle aja, mis ma temaga suhtlesin, imestasin ma aina, kuidas saab keegi olla nii hea inimene, alati rõõmsameelne ja heas tujus? Eestis on inimesed pigem mornid. Arutlesin endasmisi, et kas asi on Egiptuses? Kultuuris? Viimaks jõudsin ma kuidagi islamini.

Ma hakkasin asja lihtsalt uurima, ilma igasuguse tagamõtteta. Üritasin eelarvamusi vältida ja vajadusel maha suruda ning lihtsalt õppida. Juba väga vähese ajaga mõistsin, et islam on ülimalt loogiline ja et see on elu, mida ma endale tahan. Umbes poole aastaga jõudsin ma nii kaugele , et uskusin sügavalt Jumala eksistentsi ja kõigesse, mida õpetab islam. Kuid sel hetkel olin ma täiesti veendunud, et minust kunagi moslemit ei saa, sest muutus oleks olnud lihtsalt liiga suur. Sellegi poolest jätkasin ma õppimist.

2009. aasta lõpuks olin ma uurinud ja õppinud nõnda paljuningmu usk oli nii palju kasvanud, et mõttes olin ma juba kindel – minust saab ühel heal päeval moslem, kuid olin ka veendunud, et sinna on veel tükk maad aega.

2010. aasta augustis alustasin oma esimest ramadaanipaastu. Need 30 päeva muutsid mind uskumatult palju. Järsku olin ma kõige eest palju tänulikum ja olin oma eluga palju rohkem rahul. Omati jäi minusse ikka seesama mõtlemine, et sinna läheb veel mitu aastat, enne kui ma päriselt moslem olen – tõin ettekäändeks et ma ei tea veel piisavalt. Mõtlesin, et ehk peale gümnaasiumi lõppu.

2011. aasta jaanuarist tuli ideaalne võimalus õppida araabia keelt ja Koraani. Alguses olin lootust kaotamas et Koraanitunnis käia ei õnnestugi, sest ei saa pühapäeviti Tallinnas olla, kuid tänu Skype’ile ol mul siiski võimalus tundidest osa võtta. See on nii hea tunne, kui ma saan iga pühapäevaga järjest rohkem teada, kõigest mis Koraanis kirjas on ja paljust muust.

Kuid ükskõik, kui palju ma ka teada ei saanud, tundsin ma ikka, et pole veel valmis. Umbes aprilli lõpus või mai alguses hakkasin ma siiski õppima palvetamist. Samal ajal tuli islamikeskuses ka „šahada-maratoni” mõte (et need, kes koos õppinud on ja soovivad šahada't öelda, saaksid ka seda koos teha). Kaalusin omaette, et mul ei ole ju mitte midagi kaotada ja et see on parim võimalus. Otsustasin, et teen selle ära ja minust saab ametlikult moslem. Paar päea hiljem mõtlesin jälle – ma pole veel valmis, ma ei oska ju veel palvetadagi, kuid õnneks kadus see mõte kiiresti ja alates 2011. aasta 14. maist olen ma ametlikult moslem. Tunne on super, ma olen üliõnnelik ja väga tänulik. Alhamdulillah!