Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Eliza lugu  
- Eliza lugu

Ta on ajupestud! Just niimoodi mõtlesin ma, kui teda esimestel kordadel oma usust kuulsin rääkimas. Nad ei joogi alkoholi?! Ta ei ole isegi mitte proovinud alkoholi oma 30 eluaasta jooksul?! Ja elavad samas majas oma vanematega kuni surm neid lahutab?! Milleks selline karmus? Milleks sellised reeglid? Kõige hullema karistusena tundub neile kindlasti see viis korda päevas palvetamine! Uskumatu! Ja paastuda tervelt kuu aega ilma vee ja toiduta kuni päikeseloojanguni on sulaselge hullumeelsus! Vett peaks ju vähemalt ikka jooma, niimoodi võib veel vedru välja visata! Kas nad ei ole kuulnud, et tänapäeval elatakse juba ammu teistmoodi? Ilma valehäbita võid teha, mida iganes soovid, võid elada oma elu just nii, nagu ISE õigeks pead. Kuidas nad ei ole selle uue maailmaga veel segunenud?

Ja ometi on ta siin, Londonis, elab ühes korteris kõikide nende teiste rahvustega koos, kuid ikka järgib oma piiritletud eluviisi. Miks ta küll ei lase end lõdvaks ega puhka oma kodumaisest rangest elust? Vanemad ei saaks ju niikuinii teada, kui ta nende arvamusest ikka veel hoolib. Miks ei proovi ta koos meiega kasvõi lonksukestki veini, kuna ta meie seltskonda väga naudib? Milline totaalne ajupesu see selline küll on, mis temast üle on käinud!? Moslemid.... Islam.... Väga karm elu, ma ütleks! Miks nad ennast niiviisi piitsutavad? Mille nimel? Kas nad siis ei tea, et paradiisi pääseb ka lihtsamat teed pidi? Võtke lõdvemalt! Nautige elu – elu on üürike!

Ta oli läinud..... Maja oli äkki nii kõle. Kuigi siin elas peale tema palju rahvast teisteski tubades, oli mul tunne, nagu elaksin ma mutiaugus, kus pole päikest. Soe päike oli kadunud. Käisin korduvalt kõrvaltuba kontrollimas, kuid alati haigutas sealt vastu seesama tühjus. Vaid päev varem oli seal olnud veel elu. Minu parim sõber oli läinud... Veelgi hullemasse kantsi, kui tema enda kodumaa. Saudi Araabiasse nimelt!!! Sõber, kes mind ikka õhtuti töölt koju ootas, toit potis auramas. Kes mulle tihti meie tänava otsa bussipeatusesse vastu jalutas, et ma ei peaks pimedas üksinda koju tulema. Sõber, kellega veetsin koos peaaegu kõik oma tööst vabad päevad, kui need juhtusid meil kattuma – me oleme Londoni kesklinnale vist sadu ringe peale teinud selle pooleteise aastaga. „Naine, kata ennast!“ tavatses ta mulle mõnikord poolnaljatades käratada, kui mu riietus tema meelest liiga paljastavaks osutus. Paljastav tähendas tema jaoks isegi seelikut, mis põlved ära kattis, kuid sääred siiski paljaks jättis. Või ilma varrukateta pluus. Oh, ole nüüd! Me elame 21. sajandil, mitte keskajas! Ärka üles oma religioossest uimast, koge tõelist elu!

Tema muusika oli kadunud – see tilu-lilu kurguhäälne lõõritamine, mis mulle alguses nii kohutavalt närvidele käis. See muusika ei olnud lihtsalt minu maitse. Tema naiivsed-naljakad Bollywoodi filmidki olid läinud koos temaga, mida ma aeg-ajalt vaid suure mangumise peale olin nõus vaatama harjumuspäraste Hollywoodi filmide vahele. Viimastel oli vähemasti loogiline süžee. Pisut jah liiga etteaimatav, aga just see andiski mulle kindlustunde, et ma teadsin, millega miski asi lõpeb. Olin elanud aasta aega Ameerikas, see kultuur oli mulle mõnusaks turvaliseks tekiks ümber, ikka veel.

***

Tänaseks, kolm ja pool aastat hiljem, peale minu esimest kokkupuudet Londonis moslemi ja islami elustiiliga, on minust enesestki saanud selle elustiili järgija. Ma hakkasin uurima paljuräägitud "kummalise“ religiooni kohta sügavuti. Tahtsin teada, mis on see tugev jõud ja väärtus selles, mis hoiab üht moslemit kramplikult kinni oma põhimõtetes, ega lase igapäevaelu ahvatlustel omi tõekspidamisi jalge alla tallata. Nüüdseks olen ma ise see moslem, kes elab Euroopa kultuuriruumis, puutudes igapäevaselt kokku siinsete normide ja standarditega, mis mulle aga enam sugugi mõistlike või alalhoidmist väärivatena ei tundu. Nüüdseks olen mina see, kes naudib seltskonda, seejuures veini mekkimata. Minu sügavuti teema kohta uurimine juhtis mind mu elu suurima avastuseni ja "kummalisest“ religioonist sai minu igapäevane elustiil siin külmas ilmalikus Eestis, kus Jumalast rääkimine on suurim tabuteema.

Ametlikult sai minust moslem möödunud suvel, st ametliku usutunnistuse andsin tunnistajate juuresolekul eelmisel suvel Tallinna mošees. Palvetama olin õppinud juba umbes pool aastat enne seda. Peamine põhjus, miks islami kasuks otsustasin, on selle religiooni praktilisus ja igapäevase elu toetus erinevate aspektide läbi. Ma ei osanud varem oma elu tasakaalustada, proovisin erinevaid asju siin elus juba alates puberteedieast ja ikka ja jälle leidsin end ühes või teistsuguses augus. Viimane tilk karikasse oli see, et töötasin end üle. Kolisin Londonisse, et maailma näha ja lihtsat tööd teha, mida ei ole võimalik koju kaasa vedada. Pidevalt oli sees miski tühjus, mida iganes ma siis oma elus ka ei saavutanud. Londonis hotelli administraatorina töötades sai minu kolleegiks moslemist noormees, kes tundus mulle niivõrd erinev inimestest, kellega varem olin kokku puutunud. Esiteks tema rass – enne Londonisse kolimist olin põhimõtteliselt teadlik, et on olemas valge, kollane ja neegrite rass, ja no mehhiklased on ka pisut erinevad valgetest inimestest. Tema oli aga Pakistanist, India ääremailt ning ma ei osanud teda algul kohe mitte mingisugusesse rassi sobitada. Kuid ma õppisin.

Naljakas mõelda, et oma kristliku religioonitausta poolest olen ma pakistanlasega palju kordi sarnasem ja mõistame teineteist suuremate probleemideta, kui tema naaber hindu seda iial suudaks. Minule ei olnud keeruline saada aru Ühe Jumala mõistest ja islami usku üle minna. Kujutan aga ette, et ühele hindule oleks see üpris keeruline mõista ja aktsepteerida.

Kõige tähtsamad asjad, mida ma sellelt moslemist töö– ja korterikaaslaselt õppisin, olid tema elustiil ja religioon. Need olid tegelikult omavahel lahutamatud. Igapäevaelu käis käsikäes religioossete tavade ja uskumustega: kui Jumal soovib, siis sünnib miskit nii või naa, me kas tahame seda või mitte; Jumal on kõige alus, ka meie igapäevaste tegevuste ja otsuste aluseks. Peamine, mis mind imestama pani, oli see lõputu soojus, positiivsus ja muretus, mis temast välja õhkus – täielik tasakaal ja harmoonia iseenda ning maailma vahel. Olin siiani teinud ei midagi muud, kui rabanud ühel või teisel rindel, oskamata end tasakaalustada ja harmoonias elada. Islami toel olen õppinud, kuidas oma igapäevaelu harmoniseerida. Ainuüksi viis korda päevas palvetamine annab mulle vajaliku sisemise rahu ja tasakaalu, millest nii kaua olin puudust tundnud.

Moslemiks saades tekkis iseenesest mingisugune hea ja halva tunnetus ja seda üpris kõrgel tasemel. Näiteks võisin ma varem tundide kaupa pult käes lihtsalt telekat klõpsida, ükskõik, mida seal siis ei näidatud – mis iganes suutis mu tähelepanu köita. Nüüd olen kaugel sellest, kes ma varem olin: ma ei kannata alkoholi ja sigareti haisugi, rääkimata nende tarbimisest; telekat ma praktiliselt ei vaata, mind ei köida enamus saateid, mis sealt tulevad; mu maailmapilt on tugevalt Jumala ja tema tahtega seotud. Mind köidavad religioossed teemad, multikultuursus, erinevad inimesed, rassid, rahvused – kõik sellega seotu.

Minu puhul ei olnud enam teed tagasi nende väärtuste ja tõekspidamiste juurde, kust olin tulnud ja mida loogiliseks pidanud. Ma ei suutnud ega tahtnud enam leppida selle ääretult ilmaliku suunitlusega eluga, kus peamiseks edu näitajaks on materiaalsed väärtused ja kus usklikke peetakse enamjaolt lihtsalt nõrkadeks inimesteks, kes ise oma elu koordineerimisega hakkama ei saa, vaid vajavad mingisugust illusoorset õnnetunnet kellegis Jumalas. Nii olin ka mina mõelnud. Eesti ühiskond on suures osas ilmalik ja ateistlik, ka ühe sotsioloogilise uurimusega on see välja tulnud.

Sallimatust võib siinmail kohata KÕIKIDE religioonide suhtes, ka kristluse, kui valdava religiooni suhtes. Ometi suur osa eestlasi mainib peale selle, et kuigi ollakse ateistid, on kindlasti olemas mingi kõrgem jõud, kes kõike suunab, aga kas see just Jumal on, selles kaheldakse. Kust siis pärineb selline vastuolu, et Kõrgemas Jõus ei nähta Jumalat ennast? Siinkohal võib tänusõnad öelda neile legendidele, kunstile, kirjandusele, kus Jumalat kuidagimoodi on võetud nõuks kujutada. Enamjaolt vanamehena, vaatamas alla pilve pealt ja näppu viibutamas. Jumal aga on inimesele andnud loogilise mõtlemis- ja analüüsioskuse, mistõttu vähegi arutlevale inimesele vanamees pilve peal väga loogikavastaseks nähtuseks osutub. Miks ma pean uskuma midagi lihtsalt seepärast, et selline on uskumus, põlvkondi vana legend?

Islam ei tunne Jumala kujutamist. Jumalal ei ole ei kuju ega nägu, mida inimene suudaks välja mõelda. Mitte keegi maa peal elavatest asukatest ei ole Jumalat näinud. Jumalat võib nimetada väga paljude nimetustega, eelkõige on ta aga Loov Jõud ja selline omadus on arusaadav isegi ateistidele. Mitte midagi ei saa tekkida lihtsalt mittemillestgi või juhuslikult. Jumala looming on väga detailiderohke ja peen süsteem, millest inimteadus ei ole veel suuteline täit arusaama selgitama.

Sallimatus võrdub teadmatusega. Me oleme sallimatud enamasti just selliste nähtuste suhtes, millest me õige vähe teame. Nii oli ka minuga. Arvasin samamoodi, kui enamik Euroopas ja Ameerikas, et moslemid on üks vägivaldne rahvas ja aktiivsed või passiivsed terroristid.

Nii oli see siis. Minu nägemus islamist. Minu siis ja nüüd vahele jääb aeg, mil minust hakkas tasapisi, kuid kindlalt kujunema moslem. Ei saa väita, et ma kardinaalselt muutunud oleksin, osa tolleaegsetest tõdedest on jäänud siiani, kuid väga suures osas on mu maailmanägemus siiski muutunud. Areng on olnud aeglane, kuid järjepidev ja ma olen alles poolel teel! Ma väärtustan elu islami vaatenurgast lähtuvalt. Jumal on igapäevaelu lahutamatu osa. Jumal ei ole keegi, kes istub pilve peal ja sõrme viibutab. Jumal on lihtsalt kõrgem Loov Jõud.

Olen fatalistlikumaks muutunud. Kui Jumal miskit tahab ja on ette määranud, siis see ka sünnib, ükskõik, kas inimene seda soovib või ei. Viis korda päevas meeldib mulle palvetada juba seetõttu, et see aitab mu mõtetel selgineda.

Igatsen islamimaailma järele! Kõige esimene vajadus, mis mul islamiga kokku puutudes tekkis, oli hakata end katma – mitte juukseid ja nägu, vaid elementaarseid osi, nagu käed ja jalad. Tunnen end nii mugavamalt. Sooviksin ka hidžaabi kanda, kuid siinse ühiskonna vastumeelsuse tõttu islami suhtes ma parem ei kanna – ei soovi eelarvamusi enese suhtes tekitada ainuüksi minu usulise kuuluvuse üle otsustades.

Töötasin ülemöödunud suvel Türgis reisiesindajana ja olin väga elevil võimalusest minna pisut pikemaks ajaks islamimaale. Kohapeal pidin aga pettuma, kuna Türgi minu jaoks siiski suhteliselt ilmalikuks osutus. Kandsin alati pikki maani seelikuid. Kord ütles mu kohalik ülemus mulle poolnaljatades, kuid siiski tagamõttega, et neil Türgis ei pea enam ammu nii kaetult kontoris tööl käima. Jah.... kuulus reformatsioon peale Ottomani impeeriumi langemist. Eestvedajaks Mustafa Kemal Atatürk – Türgi Vabariigi rajaja ja selle esimene president. Muuhulgas ei pidanud moslemist naised end enam katma ja rätik peas ametiasutustes töötamine isegi keelustati. Tänane Türgi on läbinisti ilmalik demokraatlik riik.

Veelgi enam – ramadaan (moslemite paastuaeg) tähendas enamikule türklastest vaid alkoholist loobumist. Olin pettunud. Siiski kandsin maani kleiti edasi kui turismilinna Kemeri tänavatele läksin. See oli tavatu vaatepilt sealkandis isegi kohalike silmis. Oli ju keskmine naisturist enamasti minikleidis venelanna ja tihti suisa päevitusriiete väel, vaid õhuke läbipaistev sall ümber puusade tõmmatud. Rand oli ju sealsamas lähedal. Sellest hoolimata üritati ka mind oma maani riietusega venekeelsete meelituste saatel kaupa ostma suunata, mille juures ei puudunud kättpidi tervitamine, tee serveerimine ja komplimentide tegemine kuni armastusavaldusteni välja. Kui ma ühel päeval aga hidžaabiga välja läksin, ei suhelnud minuga mitte ükski poepidajast meesterahvas! Olin äärmiselt meelitatud. Minu jaoks oli just SEE kompliment! Keegi ei proovinud mulle enam terekätt pihku pista ega sealt edasi sujuvalt kallistuse peale üle minna. Ma katsetasin veel pisut oma uue välimuse mõjujõudu. Vaatasin ja uurisin ainiti kaupa, isegi katsusin mõnd eset, kuid mitte keegi ei tulnud mulle asja kohe pähe määrima või hinna üle kauplema. Mulle anti rahulikult aega tutvuda kaubaga ja hoiti viisakat distantsi. Tundsin end kuningannana! Nii austaval moel ei oldud mind enam ammu koheldud! Täielik austus minu, kui Jumalale pühendunud vaga naisterahva privaatsuse vastu.

Leidsin islami abiga, et olla naine, ei tähenda oma kehavõlude eksponeerimist, mis meie kultuuris väga iseenesestmõistetav nähtus on. Naist vaadatakse ju ikka eelkõige välimise ilu järgi! Aga mitte tingimata. Ma leidsin ka, et ajupestud olin hoopis mina ise, mitte moslemid, nagu algul kangekaelselt arvasin. Ma avastasin, et olin nii Ameerika kui Euroopa tõekspidamistel lasknud oma aju varem ikka päris puhtaks nühkida.

Ma ei igatse enam tagasi Ameerikasse. Ka mitte Londonisse. Need kohad ei paku mulle sellist elamise mõnu, mida ma tunneksin näiteks Egiptuses elades, kuhu mul on samuti õnnestunud reisida. Olgugi et vaesus on seal suur, on inimesed siiski nii siiralt rahulolevad ja naeratavad. Nende harmoonilist meelt tunneb lausa iga ihurakuga. Ma vajan nüüd Egiptuse–sarnaseid naeratusi, mitte enam Ameerika omi. Ma olen muutunud ligimesearmastuses nõudlikumaks. Võlts naeratus ja tühi jutt ei ole ikka päris see, kuigi sel ka midagi halba ei ole. Väärtustan eelkõige siirust, elurõõmu ja muretust. Küll Jumal juhatab ja annab! Milleks ülemäära pead vaevata või muretseda? Loomulikult ei räägi ma siinkohal islamimaade turismilinnakute mentaliteedist. Kohalikud neis on turistide ja kasuahnuse poolt rikutud. Inimesed sealkandis ei ole enam nii siirad kui mujal. Lääne- ja moslemikultuur on segunenud ning kohalikud minetavad mõningad oma usutõed, niivõrd laastav on sealmail lääne tsivilisatsiooni mõjujõud.

Tegelikult imbub lääne kaubanduslik massikultuur ka kõige kaugematesse maailma nurkadesse. Ma ei arva, et see oleks kiiduväärt nähtus maailma kultuuride ja religioonide alalhoidmisel. Lääneliku demokraatia eksportimine teistesse, kardinaalselt erinevatesse tsivilisatsioonidesse viib suure liberaalsusega neisse maadesse kaasa ka moraalitundetuse ja kombelõtvuse, kaugenemise selle kultuuriruumi religioossetest ning inimlikest väärtustest. Lisaks külvab see traditsioonilisemate tavade austajate viha ja vaenu lääne maailma vastu. Pigem on suur amerikaniseerimine ja liberaliseerimine läänepoolne provotseering kõikide nende rahutuste, meeleavalduste ja terrorismiaktide toimumiseks.

„Teie, inimesed, tõesti, Me lõime teid meesteks ja naisteks, tegime teid hõimudeks ja rahvasteks, et teie üksteist tundma õpiksite, sest kõige auväärsem teie seas on Jumala meelest see, kes on kõige vagam. Tõesti, Jumal on Teadja ja Tundja.” (Koraan 49:13)

Religioossuse ja fanatismi vahel on suur vahe. Inimene võib olla tugevalt religioosne vaid sinnamaani, kui see ei kahjusta teisi inimesi. Paraku juhtub, et mõnikord religioosselt fanaatiline inimene läheb oma arusaamades niikaugele, et võtab omale Jumala rolli maa peal, püüdes maailma muuta väga äärmuslikke meetodeid kasutades. Ka teisele inimesele oma tõdede vägisi pähemäärimine on ühiskonda kahjustav fanatism. Jumal on see, kes inimesi nende elus suunab ja juhib. Islam ei tunne inimeste "usku pööramist“ või nende "ärarääkimist“, kuna see on Jumala töö. Usklik saab vaid anda selgitusi esitatud küsimustele, aga selline dialoog peab olema vabatahtlik. Islam tähendab igasugust rahu, Jumala tahtele allumist. Need "moslemid“, kes "uskmatuid“ tapavad, on islami usutõdede vallas sama teadmatud ja harimatud nagu ka need, kes arvavad, et kõik moslemid on aktiivsed või passiivsed terroristid.

Minu jaoks on religiooni dogmadele põhinevad väärtused olulised eelkõige perekonnaelu korraldamisel. Perekond teatavasti paneb aluse ühiskonnale, on ühiskonna minivariant – just nii tugev kui on perekond, on ka ühiskond. Ma usun tõepoolest ütlemisse, et perekond, kes koos palvetab, ka püsib koos. Eesti liigselt ilmalik ellusuhtumine on viinud selleni, et peaaegu iga teine abielu lahutatakse, perevägivalla tase ühiskonnas on kõrge, samuti alkoholi tarbimise koguse osas oleme Euroopas teisel kohal. Lisaks veel painav depressioon ja südamehaigused, mis eestlasi maha surub. Vähe on alles religioossetel alustel ja väärtustel toimivaid peresid. Mulle isiklikult tundub, et seetõttu on siinsel ühiskonnal ka lihtsam halvustada kui tunnustada. Laitmine on kergem tulema kui kiitus. Laps räägib, siis kui kana pissib.

Islam väärtustab esmajärjekorras just perekonda, raha ja karjäär on teisejärgulised. Samuti on emaroll ühiskonnas äärmiselt austatud. Moslemite ütlus kõlab järgmiselt: harid poissi, harid meest; harid tüdrukut, harid tervet ühiskonda. Just ema on ju see, kellelt laps oma peamised tõekspidamised ja baasteadmised eluks üle võtab. Naised võivad seega islamiühiskonnas rahulikult kodus lapsi kasvatada, samal ajal kui mees perele raha teenib. Naine ei pea tundma valehäbi, ühiskonna hukkamõistu või mehe pidevat näägutamist, et ta tööl ei käi ja perele raha ei teeni, vaid tervenisti lastele ja kodule pühendub.

Ka isarolli tähtsustatakse meie ühiskonnas liiga tagasihoidlikult. Lapsed on naise eralõbu! Naine võib muretseda vaid niipalju lapsi, kui ta üksinda suudab üles kasvatada! Sellised on levinud arusaamad Eesti ühiskonnas. Eesti ja kogu lääne naistel ei ole mingisugust garantiid selles osas, kui nende mees neid äkki lastega omapead saatuse hooleks jätab või armukesi salaja peab. Islamis on mitmenaisepidamine rangelt reguleeritud. Vaid sellisel juhul, kui mees suudab kohelda võrdselt kõiki naisi, võib ta abielluda kuni nelja naisega. Südant võrdselt jagada on aga pea võimatu, mida on mainitud ka Koraanis, mistõttu soovitab viimane piirduda vaid ühe naisega. Tänapäeva islamimaailm on tegelikult palju monogaamsem kui lääne ühiskond. Moslemist mees teab täpselt oma võimalusi ja temale pandud kohustusi – milleks siis oma elu liiga keeruliseks elada ja mitut naist pidada? „Ühegagi tegemist!“ reageerib enamus neist küsimusele, miks tal rohkem naisi ei ole. Lääne mehed peavad aga täiesti süüdimatult kasvõi mitut armukest, samal ajal, kui oma seaduslik naine käib nii päevatööl kui kantseldab kodus lapsi. Leian, et lääne naised on meestega võrdväärsete võimaluste väljavõitlemisel teinud iseenesele pigem karuteene. Tänapäeval peetakse lääne naiste hulgas sellist elu luksuslikuks, kus mees teenib raha ja naine vaid kodus toimetab. Paljud naised sooviksid tegelikult pigem sellist rollijaotust. Lääne naised on väsinud olemast liialt iseseisvad ja kangelasnaised, kes suudavad meestega võrdselt karjääri teha ja samal ajal ka lapsi kasvatada.

Moslemid on üldjuhul samasugused inimesed, samade inimlike tõekspidamistega, nagu ka kõik teised religioossed inimesed, siinkohal rõhutan sõna religioosne, kuna ei leia, et mu eluväärtused oleksid niipalju samad n-ö ilmalike inimestega, kelle elus Jumala kui kõrgema jõu tunnetus või arusaam sellest puudub. Ma kindlasti ei ela oma elu selliste väärtuste järgi, nagu võib-olla on ilmalik inimene siinmail harjunud: ma ei tunne vajadust vaadata televiisorist kõikvõimalikku pahna, ei tunne vajadust alkoholi ja sigarettide järele, soovin riietuda katvalt – need aspektid ei ole mulle mitte kohustuseks, vaid tunnen vajadust elada oma elu teatud asju eirates ja teisi harrastades. See annab mu elule mõtte ja toe. Olen oma elu Jumala abiga selliseks kujundanud, mitte keegi ei suru mulle midagi peale. Täidan islami peamisi usualuseid – palvetan, paastun ja annan almust.

„Islam on kui üks suur piiritu meri – kuidas sa selles ujud, kui kaugele või sügavale, on sinu enda asi,“ ütles üks usuvend mulle mošees päeval, mil ma moslemiks sain.