Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Marge lugu  
- Marge lugu

Olen eestlanna ja kogu elu Eestis elanud, kuid umbes viis kuud tagasi kolisin Soome, Helsinlisse tööle. Ei oska veel öelda, kas jään siia pikemaks või ei, seda näitab aeg... Miks ma pealkirjastasin oma jutu kahe riigi nimega? Sellepärast, et kuigi ma praegu Soomes elan, käin ma ikkagi palju Eestis, oma kodumaal, ja alati, kui ma koju saabun, külastan ma Tallinna mošeed ja kohtun kohalike moslemist vendade ja õdedega. Ma ei ole olnud moslem eriti pikka aega, vaid kolm kuud ja kuna ma valmistusin saama moslemiks Eestis ning pöördusin islamisse Soomes, siis on need kaks riiki minu teel islamisse mõlemad mänginud oma rolli ja teineteisega läbi põimunud.

Ma ei olnud enne moslemitega eriti kokku puutunud, võib öelda, et ma isegi pelgasin veidi kõike, mis puudutas islamit ja moslemeid. Samas tundus mulle, et islam on väga selge ja arusaadav, ning mis põhiline – elulähedane. Ma soovisin islami kohta rohkem teada. Istusin palju arvuti taga ja lugesin islamimaade kohta, usu kohta, otsisin materjale mitmetes eri keeltes, küsisin teiste inimeste arvamusi ja mõtteid ning minus sündiski ühel päeval juba teadlik mõte, et see on asi, mis mind tõesti huvitab. Esialgu oli see aga kõigest huvi.

Kui ma Soome jõudsin, toimus minu elus väga suur muudatus, mis loomulikult tekitas teatud stressi. Helsingisse tulin ma koos oma 11-aastase pojaga, üksi võõrasse linna – uus töökoht, uued kombed, uus toit, uus keskkond ja uued eluviisid. Selleks ajaks olin ma juba üsna valmis islamist veelgi rohkem teada saama ja selleks pidin ma leidma mošee, kus saaksin rohkem informatsiooni ja loomulikult lootsin ma tutvuda moslemitega, kellega arutleda sellel teemal, et kõike peremini ja sügavamalt mõista.

Siis leidsingi Helsingis ühe mošee, mis asub kuskil päris kesklinnas. Võtsin endale eesmärgiks seal ära käia ja tutvuda sealsete moslemitega ning näha, mida mošee endast kujutab. Ma kartsin sinna üksi minna, kuna esimene korda ju, seega palusin ühel oma heal tuttaval endaga kaasa tulla. Valisin selleks tuttavaks ühe araabia keelt kõneleva inimese, kuna eeldasin, et mošees räägib ilmselt enamik araabia keelt.

Jõudes mošee juurde, tundsin, kuidas mu süda tagus kaks korda kiiremini kui tavaliselt, peas oli tuhat mõtet ja ma isegi arvasin korraks, et ei, parem ma ikka ei lähe, või siis et okei, ma lähen teine kord. Kuid ma siiski läksin. See oli sõnulseletamatu tunne, mis mind sellel hetkel valdas, kui ma olin jalanõud ära võtnud ja mu jalg puudutas esimest korda elus mošee vaipa ...

Minu tuttav kadus kuhugi natukeseks ajaks ära, aga tuli peagi tagasi imaamiga, kes minu suureks üllatuseks täitsa hästi soome keelt rääkis. Ta tervitas mind ja ütles, et tal on hea meel, et tulin neile külla, siis aga vabandas, et tal on hetkel natuke kiire, sest peagi on palveaeg. Ma kujutasin selleks ajaks juba ette, mida palve moslemite jaoks tähendab, aga ma ei olnud ise kunagi palvetanud. Imaam palus mul minna ühte ruumi, mis oli mõeldud naistele palvetamiseks. Ma olin väga segaduses ja ärevil, sest ma ei saanud suure ähmiga hästi aru, mida minult tahetakse. Astusin siis sinna ruumi ja leidsin eest neli või viis mosleminaist. Mõned nendest olid tumedaverelised ja kaks naist soomlannat. Imaam teatas neile, et siin on naine Eestist, kes on huvitatud mošee ja nendega tutvumisest, seejuures oli ta väga sõbralik ja tema näos oli lai naeratus. Hetkeks tundus mulle, et kogu palveruum lõi särama, sest need naised, kes seal olid, pöördusid kõik minu poole ja olid kuidagi väga rõõmsad ning nende silmis paistis siiras  heameel. Kohe tuldi minu juurde ja hakati mind üle puistama küsimustega, et kuidas mul läheb ja kuidas ma siia sattusin, kust ma pärit olen ja kas ma olen moslem. Istusin siis punasele vaibale maha ja hakkasin jutustama oma teest Eestist Soome ja oma huvist islami vastu. Mind kuulati suure huviga ja esitati palju küsimusi, aga need ei olnud pealetükkivad ja mulle meeldis neile vastata. Siis aga kõlas adhaan ja see ehmatas mind taas, sest nüüd ma küll ei teadnud, mis tegema pean. Kuid enne, kui jõudsin paanikasse sattuda, võeti mul käest kinni ja juhatati vaibale, ühte ritta teiste naistega. See tumedavereline naine, kes seda tegi, ei rääkinud minuga ühtki sõna, aga tema naeratus ja rahustav pilk ütlesid mulle palju. Lõpuks ta sosistas mulle kõrva, et kui ma tahan, siis ma võin samuti palvetada, ma ei pea muud tegema, kui vaid matkima teisi. Ja läks vaid mööda ehk minut, kui ma avastasin ennast palvetamas koos teistega, vaatamata sellele, et ma seda ei osanud ja vaatamata oma segasele hetkeseisundile, tundsin ma, et ma tahan seda teha. Ma lasin kõigel lõpuks minna nii, nagu läheb, ise mõeldes automaatselt, et las Jumal otsustab, mis minust saab.

Peale palvet saadeti mind ühte klassiruumi, kus oli seesama imaam ja mõned teised mosleminaised, kes valmistusid õppima araabia keelt. Mulle öeldi, et siin saab igal laupäeval tasuta keelt õppida ja et kui ma olen huvitatud, siis olen teretulnud. Istusin veidi aega ja vaatasin, kuidas imaam seletas parasjagu just ühe sõna kirjutamist araabia tähtedega ja mõtlesin endamisi: „Oi, kui keeruline, seda ei saa ma iial selgeks.“ Ma jõudsin isegi mõned tähed ja sõnad endale üles kirjutada, kui tuli üks mees, kes asendas imaami ja hakkas teisi õpetama, mind aga kutsus imaam klassist välja ja küsis, kas ma tahaksin tema käest midagi küsida, sest tal on nüüd aega minuga rääkida ja mulle mošeed paremini tutvustada.

Kõigepealt tahtsin ma näha Koraani, seda päris õiget araabiakeelset, sest ma polnud kunagi Koraani näinud. Seda mulle ka kohe näidati ja mitte vaid üht – seal oli neid palju. Lõpuks me istusime maha ja vestlesime päris pikalt paljudest asjadest, kuni ta mu käest küsis, et kas ma soovin temalt veel midagi küsida ning ma võin tema käest ka selliseid küsimusi küsida, mis minu jaoks ehk tunduvad ebaolulised või siis selliseid, mida ma arvan et need on rumalad küsimused, et ma ei pelgaks midagi ja küsiks vabalt kõige kohta. Siis ma küsisin ta käest, kuidas saadakse moslemiks. Imaam vastas, et see on väga lihtne – kui ma tunnen, et ma oma südames seda soovin ja olen selleks valmis; kui ma ei tee seda kellegi või millegi pärast vaid iseenda vabal tahtel; kui ma usun et Jumal on üks ja et Tema sõnumitooja on Mohammed, siis ma võin öelda vaid need samad sõnad ja edasi on juba kõik minu oma kätes. Tema poolest võin ma seda teha kasvõi kohe, kui ma tunnen, et olen selleks valmis.

Tahtsin öelda, et ma tulin siia esialgu vaid mošee ja moslemitega tutvuma, aga kui avasin suu, siis kuulsin omaenda üllatuseks, et ma vastasin talle: „Jah, ma tahan saada moslemiks ja seda kohe ja siin!“ ja kuna esimesed sõnad, mis ma islami kohta paar kuud tagasi Internetist araabia keeles ladina transliteratsioonis olin leidnud ja pähe õppinud olid juhtumisi šahada, siis ütlesin: „Äšhädu ällää ilääha illa Allah, wa äšhädu ännä Muhammadar rassuulullah.” 

Sellest hetkest peale olen ma moslem, elan moslemina Soomes, kuid käin ka väga tihti Eestis, külastan mõlemaid mošeesid nii tihti, kui võimalik ja olen tutvunud nüüdseks mõlemas riigis elavate moslemitega.

Esialgu oli väga keeruline üldse kõigesse sisse elada, kuna peale moslemiks saamist tuli ilmsiks, et minu elu hakkab nüüd veel enam muutuma, lisaks juba eelnevalt toimunud muutustele.  Kõigele vaatamata on just islamiusku pöördumine olnud see, mis on leevendanud minu stressi seoses Soome kolimise, töövahetuse, tutvusringkonna muutumise ja uue elu algusega. Isegi toitumisharjumusi tuli muuta. See on küll Soomes suhteliselt lihtne, kuna siin on olemas päris mitmed nn halal kauplused, kust on võimalik osta sobivaid toidukaupu. Tänu halalkapluste olemasolule olen nüüd saanud oma menüüd mitmekesisemaks teha. Kuna aga ma ei söö enam E-dega vorstikesi poelettidelt ja ei tarvita enam ka absoluutselt alkoholi ning palvetan nüüd juba regulaarselt viis korda päevas, siis tänu sellele kõigele kokku olen ma ka hakanud parem välja nägema, olen kaalus viie kuuga maha võtnud kümme kilogrammi, minu enesetunne ja enesehinnang on tugevalt kasvanud, minu eluvaated on muutunud positiivseks, kuna loen Koraani, käin mošees õppimas ja olen õnnelik selle üle, et kõik teadmised, mis ma olen saanud, saab kohe ellu rakendada ja mis põhiline – need tõesti töötavad praktilises elus!

Kõik mu pereliikmed aktsepteerivad minu pöördumist islamisse. Nad ütlevad kõik nagu ühest suust, et ma näen palju noorem ja parem välja kui varem, olen õnnelik ja nakatan ka teisi positiivsusega. Ja loomulikult tunnen ma ka ise seda muutust. Tänu Allahile, kes on suunanud mind islamisse, tänu kõigile, kes mind on selles osas toetanud ja aidanud, olen ma õnnelikuks saanud ja mind ootab ees veel suur ookean – nagu öeldakse islam on nagu üks suur ookean. Mina tean tõesti sellest ookeanist vaid ehk tilgavõrra, aga ka see tilk on juba väga palju mulle andnud ja nüüd tean, et annab veelgi, peaasi et ma ise oleksin kannatlik ja püüdlik, uutele teadmistele avatud ja et ma ei kaotaks iial usku Jumalasse, kes on mulle nii palju kinkinud.

Esialgu kartsin ma, et jään sõpradeta ja täiesti üksi, sest kui mu eelneva elu sõbrad kuulsid minu islamiusku pöördumisest, siis paljud enam ei tahtnud, ei julgenud või ei viitsinud minuga suhelda, aga ma ei olnudki selle üle eriti kurb, sest need, kes olid mu tõelised sõbrad, on mul alles ja ei kao kunagi kuhugi. Nendega saan ma ka oma uuest elust rääkida ja nad kuulavad mind ning on minu üle rõõmsad. Minu tütar ütles mulle: „Ema, kas sulle ei tundu, et islam on hea filter, mis selekteerib selgelt ära, kes oli päriselt sõber ja kes mitte?” Mulle tundub, et tal on õigus.

Kui ma käisin esimest korda Eestis mošees, siis kartsin samuti veidi, kuigi kodulinna seinad toetasid. Ja nagu hiljem selgus, taas täiesti põhjuseta. Eesti mošee erines Soome mošeest sellega, et siin oli islamikeskuse ja mošee päralt terve maja, mis on mahukas, suur ja hästi valgustatud, majja sisenedes tekkis väga mõnus, turvaline ja kodune tunne.

Eriti meeldivaks tegid mošees viibimise aga sealsed õed-vennad, kes mind vastu võtsid ja tervitasid, kui ma neid esimest korda külastasin. Mulle tutvustati tervet keskust otsast lõpunu, kingiti mitu islamit tutvustavat raamatut, mida ma olin juba ammu igatsenud. Lõpuks aga vestles minuga imaam, kes saabus mošeesse just siis, kui olin juba veidi ümbruse ja inimestega tutvunud. Ma olin väga õnnelik, et ma leidsin ennast kohast, kus olid soojad ja sõbralikud inimesed, kes leidsid oma toimetuste ja tegemiste juurest aega mind ära kuulata ja päris paljudele minu küsimustele vastata. Olin rõõmus selle üle, et sain oma emakeeles rääkida imaamiga ja tema käest oma küsimustele vastused, sest kuna ma olin siis veel islamis täitsa uus, oli mul loomulikult talle varuks terve suur hulk küsimusi

Väga meeldiv ja suur üllatus, mille kohta võib öelda inglise keelses väljendades cherry on the top, oli aga see, et Tallinna mošees tutvusin ma ühe moslemist õega, kes minu suureks üllatuseks, kui kuulis et ma olen igalt poolt otsinud võimalust leida eestikeelset Koraani tähenduse tõlget ja lootuse juba kaotanud, kuna neid on nii vähe, lihtsalt kinkis mulle selle! Sellist kallist kingitust ei oleks ma iial osanud oodata. Olen talle selle eest elu lõpuni ääretult tänulik ja olgu Allah talle armuline.

Kui ma mošeest lahkusin, valdas mind selline mõnus õnnelik tunne ja omamoodi seesmine rahu, mis oli kergellt segunenud tuhande mõttega, mis mu peas tiirles.

Mul ei ole kogemusi Eestis moslemina elades tööl käimise ja sõprade ringis olemisega, kuna käin seal praegu siiski harva, aga Soomes suhtuvad kolleegid minusse küll väga mõistvalt ja isegi küsivad minult tihti mõningaid asju islami kohta ning tahavad teada minu kui moslemi arvamust elulistes ja tööalastes küsimustes. Soomes on ka tänaval võimalik täiesti rahulikult olla see, kes oled, sest siin on inimesed harjunud väga paljude erinevate rahvuste ja inimestega - keegi ei tülita, ei teki situatsioone, kus tuleks hakata oma riietumistava lahti seletama. Eestis aga on mult paaril korral siiski avalikus kohas võõrad küsinud, et miks ma eestlasena niimoodi kummaliselt riietun. Ilmselt tuleb see ehk sellest, et Eestis ei ole veel eriti palju moslemeid ja tänavapildis meid eriti tihti ei kohta. Õnneks pole kummaski riigis sellega seoses ebameeldivaid kogemusi olnud ja üldiselt on siiski pigem natuke võõrastav kui halvustav suhtumine.

Mõtlesin kaua, kas seda juttu üldse kirjutada ja kui kirjutada, siis kas üldse ära saata, sest ma ei ole kunagi avalikusele omi mõtteid esitanud. Pealegi olen ma ju nii vähe aega moslem olnud ... Aga lõpuks siiski otsustasin, et ma saadan oma kogemuse kõigile lugemiseks. Kuna ma veel ehk paljusid asju ei tea, siis loodan et mõistate minu eksimusi. Kohtumiseni Eestis.