Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Õnne lugu  
- Õnne lugu

Kõik sai alguse juba sel ajal, kui lapsena muinasjutte lugesin. Olin ikka väga võlutud maailmast, mis sisaldas lendavaid vaipu, soovetäitvaid džinne, sultaneid, aardeid, kummalisi suuri loomi kaameleid… Ja siis muidugi need inimesed, kes kandsid kentsakaid rõivaid, elasid hoopis teistsugustes majades, kui meie siin Eestis ning oma Jumalat nimetasid miskipärast Allahiks. See maailm oli nii erinev. Sel ajal ma ei teadnud veel, et kunagi külastan ka ise neid maid, millest nois lugudes juttu oli. Ja et kunagi nimetan ma oma Jumalat samamoodi – Allah.

Alguses oli ainult põnevus ja uudishimu. Enda proovilepanek, uued kogemused, seiklushimu. Nagu enamus inimesi, püüdsin leida seda oma teed, mis läheks kokku minu maailmanägemusega. Need teed, kuhu sattusin, olid kohati üsna käänulised, aga kui oled elus proovinud järele kõik äärmused eufooriast kuni selleni, et kõlgutad jalgu kaljunuki äärel, mõeldes, kas hüpata alla või mitte, siis mingil hetkel mõistad, mida tähendab elus tasakaal ja milleks see vajalik on.

Aastatega minu käitumine muutus, ma ei otsinud enam teravaid elamusi, olin neist tüdinenud, mu süda ei olnud ei rahul ega õnnelik. Ei saa ju olla nii, et meile on kingitud elu ainult selleks, et elamusi koguda ja oma päevi niisama õhtusse veeretada. Tasapisi märkasin end maailma vaatamas hoopis teisest küljest. Sellest küljest, kus tasakaal on voorus, mitte nõrkus, kus kannatlikkuse arendamine endas on suurim õppetükk elus, kus ka ainult naeratus on heategu, kui sul parajasti muud ei ole. Ja uskuge, see ei ole keeruline, kui iga päev harjutad. Nii lihtsad asjad - kuidas ma enne ei märganud, mis tõeliselt tähtis on? Iga inimene on sünnilt moslem, seega teadmine heast ja halvast, õigest ja valest, on meis kõigis olemas. Oma südames saad alati aru, mil oled selle õige tee leidnud, iseasi, kas tahad seda endale kohe tunnistada või mitte.

Selleks ajaks olin lugenud ja uurinud juba mitu aastat islami kohta lähemalt, vaielnud tuhandeid tunde tuttavate kristlaste, ateistide ja moslemitega netis ning püüdnud aru saada meedia väidetest, miks moslemid ja nende usk peaksid meile ohtlikud olema. Minu puhul on uudishimu käimatõukav jõud. Mida rohkem negatiivset ma meediast lugesin ja kuulsin, seda rohkem innustas see mind uurima algallikast, kuidas asjad tegelikult on. Kui kõrvale jätta kultuurilised iseärasused, ei leidnud ma midagi muud peale postiivsete õpetuste, kuidas end talitseda, ennast kasvatada, vanemaid austada, pidada pühaks perekonda (abielu on pool usust), olla väärikas vaidlustes. Paljukardetud sõna džihaad tähendab Koraanis inimese rahumeelset võitlust iseenese parandamiseks ning enesekontrolli saavutamiseks. See ei ole vägivallamõiste, nagu seda eelistab kajastada meedia. Niisiis jätsin sinnapaika kõik varem kuuldu, rändasin ringi islamimaades (kuurortitest kaugemal), kohtasin inimesi, kelle elutarkus mind hämmastas, kelle tasakaalukat käitumist igas olukorras võis ainult südamest imetleda. Need inimesed tsiteerisid sageli katkendeid Koraanist, millest ammutasid tarkust ja kust võis leida õpetusi ja seletusi igaks elujuhtumiks. Need inimesed olid moslemid, needsamad moslemid, kelle puhul meie teame, et peaksime neid kartma nende vägivaldse usu pärast, kellest enamuse unistus on kindlasti midagi õhku lasta ja kes eranditult kõik unistavad kolimisest Euroopasse või Ameerikasse. Jah on ka selliseid, kuid samamoodi on pätte eestlaste hulgas, mis ei tähenda, et eestlased samastaksid end rahvusena kui kriminaalid. Kas Eesti hukatuseks on tõesti islam, mis õpetab enesekasvatust, austust elu ja inimeste vastu või siis tarbimise ja nautimise ülistamine, seda mistahes hinnaga? Kas meie ühiskonnas inimese vaba tahe valida hea ja kurja vahel, eeldab ka vastutust? Kas oma tegude eest vastutab keegi, kes ei austa ei elu ega Jumalat, kes on maailma loonud?

Pigem võiks mõelda, kellele on kasulik see, kui inimesed elavad hirmus kellegi/millegi ees ja kes on need, kes seda hirmu suurendavad ja selle pealt teenivad. Islam ei ole see, mis muudab moslemi äärmuslikuks, äärmuslikkus on alati seotud poliitikaga. Sõna islam tuleneb sõnast salam ja see sõna tähendab rahu.

Võrreldes neid kahte maailmavaadet, süvenes minus äratundmine, et olen otsitu leidnud. Islamis on kõik see, mida hindan ja õigeks pean, olemas. Vahepeal olin õppinud palvetama araabia keeles, esialgu küll Youtube'i abiga. Olen alati tundnud, et on loomulik olla tänulik selle eest, mis mul olemas on ja väljendada seda iga päev. Palvetasin viis korda päevas juba enne seda, kui oma šahada ütlesin. Ja nii jõudsin lõpuks sinnamaani, kus oma usu eitamine ei olnud enam võimalik, kuigi olin andnud endast parima. :P

Olin usutunnistuse ütlemist pidevalt edasi lükanud, tuues ettekäändeks selle, et ei tea veel islami kohta piisavalt, ei ole veel vajalikul määral kannatlik ja kuidas ma olen moslemina teistele eeskujuks, kui olen tujukas ja nii kaugel ideaalist jne. Kuni üks hea sõber tuletas mulle meelde, et arvatavasti õpin terve elu ja eeldatavasti kõike ei saagi kunagi teada. Kui tunnistad, et pole teist jumalust peale Jumala ja tunnistad, et Muhammed on tema sulane ja sõnumitooja, siis milleks oma otsusega venitada? Meist keegi ei tea, kui palju talle siin maapeal päevi on antud, nii et see pole otsus, mida lõputult edasi lükata. Ja nii sellest saigi minu jaoks otsustav hetk, mil ma enam ei kõhelnud. Alhamdulillah!

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, mismoodi jõudsin islamini, siis see kõik toimus tasapisi ja aastaid. Öeldakse, et suured asjad sünnivadki vaikselt ja märkamatult. Lugesin, võrdlesin, kahtlesin, uurisin, vaidlesin – terve igaviku. Ja siin ma nüüd olen – moslem juba kaks aastat. Iga päev on uus, iga päev on võimalus end parandada, midagi juurde õppida, iga päevaga olen natuke õnnelikum ja inšhaAllah ka targem. Olen ääretult tänulik kõigile neile, kes viitsisid (ja viitsivad siiani) kannatlikult mu küsimustele vastata, kellelt sain oma õppetunnid (nii head, kui halvad), kellega õpime nüüd praegu koos ja muidugi ka neile, kes meid õpetavad.

Ja iga päev tänan ma Jumalat, et sain sellise kingituse.

Lõpetuseks üks mu lemmik hadith: „Uskliku olukord on üllatav. Ükskõik, mis temaga ei juhtuks, on see talle õnnistuseks. Kui temaga juhtub midagi head, siis tänab ta selle eest Jumalat ja saab selle eest tasu. Kui ta satub aga hätta, siis on ta kannatlik ja saab ka selle eest tasu.“ (Muslim 2999)