Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Tanja lugu  
- Tanja lugu

Tahan teile jutustada loo sellest, kuidas minust sai 2007. aastal moslem, alhamdulillah. Enne islamit oli minu elu nagu kõigil tavalistel noortel – sõbrad, väljaskäimine jne. Ma ei mõelnud üldse religiooni kui sellise peale, hoolimata sellest, et mind juba varases lapsepõlves ristiti. Kristluses ei teinud ma midagi, et olla hea kristlane ... või üldse kristlane. Ma ei palvetanud ega paastunud. Oli küll mõte minna lihavõttepühade ajal kirikusse ja käia isakesega koos ring ümber kiriku (see on mingi tava), aga ikka tuli midagi vahele. Ma isegi ei mõelnud kunagi selle peale, miks inimesed ikoonide poole palvetavad, kuigi ise samas väidavad, et Jumal on üks. Miks peetakse Jeesust Jumala pojaks? Miks siis Aadam ei ole Jumala poeg? Jumal lõi ju Aadama maast, tal ei olnud ei füüsilist ema ega isa. Ühesõnaga, ma ei mõelnud varem üldse usust ja elust Teispoolsuses peale surma.

Juhtus nii, et mul õnnestus külastada Türgit ja juba lennujaamas nägin ma paljusid rätikutes naisi. Ma hakkasin huvi tundma, miks nad niimoodi riides käivad. Varem olin ma kõiki moslemeid terroristideks pidanud ja naisi nende rõivastuses inetuteks ja vaevatuteks. Türkki jõudes nägin ma aga nii paljusid niivõrd ilusaid naisi nii ilusates, uhkusega kantud rättides! Sellest saigi minu esimene samm islami mõistmise suunas.

Iga päevaga märkasin ma aina enam ja enam tüdrukuid erinevates ja erinevalt seotud rättides. Mulle meeldis Türgi väga selle poolest, et seal oli palju mošeesid ja igal pool võis näha palju moslemeid. See oli kuidagi nii ... südantsoojendav ... ja kindlustandev. Lühidalt öeldes – Türgist sai mulle väga südamelähedane maa, mida ma lausa mitu korda külastasin ja iga kord sain ma islami kohta ikka rohkem ja rohkem teada.

2007. aastal, koju Eestisse naastes, kohtasin ma lennujaamas üht tüdrukut. Sain kohe aru, et ka tema lendab Eestisse. Ta istus nii vaikselt omaette, ei vaadanud midagi ega kedagi, arvatavasti mõtiskles millestki. Peas kandis ta rätti ja seljas olid tal pikk seelik ja lai kampsun. Ma istusin arglikult ta kõrvale ja otsustasin temaga juttu alustada. Ma jutustasin talle, et tahan ka moslemiks hakata, aga ei tea, kuidas seda teha. Ta andis mulle oma meiliaadressi, et me üksteisega suhelda võiksime.

Koju jõudes, lisasin ma ta kohe oma MSNi kontaktide hulka ja me hakkasimegi suhtlema. Ta tutvustas mulle veel üht eestlannast moslemit (kuigi mul ei olnud varem õrna aimugi, et Eestis üldse moslemeid on). Teda kutsuti Aishaks. Me leppisime temaga kokku, et kohtume Tallinnas, et minna mošeesse. Ausalt öeldes kartsin ma väga ja ei suutnud isegi uskuda, et julgen seda teha.

Kui ma Tallinnasse jõudsin ja Aishaga kohtusin, siis palusin esimese asjana tal mulle pähe siduda räti, mille ma Türgist olin saanud. See oli minu esimene rätik. Peale seda läksime me koos mošeesse, kus ma islami vastu võtsin ja moslemiks hakkasin, alhamdulillah. Ma sain seal tuttavaks paljude moslemitega.

tagasi koju sõites kandsin ma ikka veel oma esimest rätikut. Ema avas mulle ukse. Enne Tallinnasse sõitmist olin ma kõiki oma pereliikmeid hoiatanud, et kavatsen islami vastu võtta, aga kui mu ema mind uksel nägi, rätik ikka veel peas, oli ta nii üllatunud, võib-olla isegi hirmunud, ning ma polnud teda veel kunagi sellise näoga näinud.

Ma usun, et kõik värsked moslemid on pidanud läbima raskusi, kannatama inimeste õelust, nende arusaamatust, isegi viha. Ka mina pidin üle saama nii mõnestki tülist oma lähedastega. Kuid nüüdseks on juba kõik, alhamdulillah, sellega harjunud, et ma moslem olen ja ei suudagi mind enam ilma rätikuta ette kujutada.

Nüüd elan ma Palestiinas. Siin on mu pere – mu mees ja mu lapsed. Alhamdulillah, ma olen väga rahul, et Jumal juhatas mulle teed islamisse ja et minust sai moslem. Ma soovin, et iga inimene siin ilmas mõtleks oma usu üle ja leiaks õige tee. Amiin!