Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Maria lugu  
- Maria lugu

„Oeh, paar tundi veel ja olengi kodus!“ ... ja pisarad tulid silma, õnnepisarad. Aga mis edasi? Ei tea! Kuid tean täpselt, et midagi head, kindlasti ...

Ema ohkab – kas tõesti tuli mu kallis tütreke tagasi? Kuid ema ei pea silmas mitte seda, et tulin tagasi koju, Eestisse, kuumast Hispaaniast, vaid seda, et tuli tagasi tütar, kelle ta oli sünnitanud ja keda kasvatanud - kes oli korralik ja tagasihoidlik. Jah, aga mitte päris selline ... no aga mitte ka uljaspea, kes oli nõus hetkega jätma kõik: vanemad, sõbrad, töö ... Jah, kallis ema, olen tagasi ... peale kaheaastast reisi olen tagasi!

Kuid alustagem otsast, võimalikult lühidalt. Pea kolm aastat tagasi läksin reisile läbi Euroopa, bussiga Hispaaniasse. Mul polnud küll kunagi olnud erilist soovi sinna minna, aga kuna mul juhtus just sel ajal puhkus olema ja reise minu unelmate riiki Itaaliasse ei toimunud, otsustasin minna kuuma Hispaaniasse.

Reis oli tõesti tore ... kuni hetkeni, mil tutvusin ühe hästi sümpaatse mehega, kes end hispaanlasena esitles. Kolm seal veedetud päeva möödusid kiiresti ja ma läksin tagasi koju. Mina läksin, aga mu süda jäi Hispaaniasse. Ja tema hakkas helistama ja külla kutsuma. Pean siinkohal mainima, et mul ei ole enne seda ühtki boyfriend'i olnud ja ma olin hästi naiivne. Või miks olin ... ikka olen! Ja ma armusin temasse. Ei, mitte lihtsalt armusin vaid armusin kõrvuni, nagu öeldakse. Ja nii hakkasingi ma tema juurde sõitma.

Sain teistelt inimestelt teada, et ta polegi mitte hispaanlane, vaid hoopis marokolane, aga see ei huvitanud mind. Ma lihtsalt ei suutnud mõista, miks tahab ta oma rahvust, nime ja usku varjata. Ta oli hea. Ta kutsus mind pidevalt oma naiseks, sai tuttavaks ka minu emaga ja neist said sõbrad. Kõik tundis nii hea olevat. Aga ... jah, siin on üks väga suur aga!

Minu fiancé üüris tuba ühes suuremas korteris, kus elasid ukrainlased ja osseedid ja kuna ta päeval magas ja mind õhtust hommikuni üksi koju jättis, sain ma tuttavaks ka nende inimestega, kellega ta seal koos elas. Ja need lahked inimesed hakkasid mulle rääkima, et vaata, kellega sa elad, ta on ju araablane, ta on must, kas sa ei tea, mis usku ta on! Ta on ju moslem! Ja kõik moslemimehed tahavad öösiti pidutseda, otsivad igaks ööseks uusi naisi, peksavad oma naisi, kes neid kodus ootavad, võtavad lapsed ära, kui neist lahutad ja üldse, nende naised ei ole midagi väärt. Nad on vaid koduloomad. Ja seda käitumist õpetab neile nende usk ... nojah, pehmendasin veidi seda juttu, aga põhimõte jääb samaks. Pidin seda tihti kuulma ja mulle räägiti ka, et teda olevat nähtud teiste naistega. Tema muidugi kinnitas mulle, et olen lihtsalt loll, kui usun kõike, mis mulle räägitakse.

Lõpuks otsustasin ma päriselt Hispaaniasse elama jääda, sest kaua võis see olukord kesta, kus mina elan Eestis ja tema seal ja ma saan vaid teda külastamas käia. Ma ei suutnud oma elu ilma temata ette kujutada ja ta kinnitas mulle, et kui ma tema juurde lähen, siis abiellume.

Kuid kõik see suur unistus purunes. Ma jätsin kõik, et vaid tema juurde minna ja pidin pettuma, veenduma, et kogu see klatš oli tõde. Ja ma lahkusin.

Pean kindlasti märkima, et ma ei ole kunagi tema käitumist usuga sidunud, pigem kultuuriga, kuna tema sõbrad (usust hoolimata) käitusid samuti. Ma sain oma arusaamisele ka kinnitust, kui kohtasin üht inimest, kes oli ka moslem ... aga tõeline moslem. Kuid temaga puudutasime me usu teemat vaid korra, möödaminnes ja rohkem ei saanud ma sellest midagi teada.

Kui ma tagasi koju jõudsin, oli mul peas vaid üks mõte: „Milline õnn, et Jumal kaitses mind abielu eest selle mehega!“ Mu süda ei valutanud enam sugugi ja üldse oli väga rahulik, mille üle mind ümbritsevad inimesed väga imestasid, sest nad ootasid, et hakkaksin juukseid välja kitkuma. Mina aga olin veendunud, et Jumal mind selle suure eksituse eest oli kaitsnud. Ise olen süüdi! Ise olen loll! Ikka ise pidin omal nahal tunda saama, et mõista, et sellist asja ei tohi teha!

Kõik eelnev sai öeldud vaid eessõnaks. Nüüd tahan ma aga jutustada sellest, kuidas ma islamisse jõudsin. Peale koju saabumist läksin ma oma lemmikkohta – raamatukokku – ja laenutasin sealt ühe psühholoogiaalase raamatu, et leida vastust sellele, milleks me elame ja mida edasi teha, kui kõik unistused on purunenud. Kust mujalt üks ateist või endine evangelist, kuid tänapäevane haritud inimene, siis ometi vastuseid otsima peaks? See raamat oli küll hea – autor õpetas inimesi, kuidas saavutada rahu enese ja keskkonnaga, kuid samas mainis, et ilma Jumalata ei saavuta siin ilmas midagi. Ühes peatükis kirjeldas autor inimest, kes leidis end islamist ja kirjutas islami kohta raamatu. Mina otsisin Internetist selle raamatu üles ja hakkasin lugema. Kui minu vend avastas, mida ma loen, ütles ta et olen lolliks läinud. Seega lugesin edaspidi konflikti vältimiseks salaja. Kuid mõne nädala pärast oli mul plaanis Tallinnasse minna ja seega jätsin uurimise tuleviku hooleks.

Kuid ei läinudki kaua, sest esimene koht, kuhu ma Tallinnas läksin, oli raamatukogu. Nüüd laenutasin ma juba teadlikult raamatuid islami kohta. Esialgu ei suutnud ma kuidagi uskuda, kas tõesti kõik see, mida ma loen, on tõde, sest neis raamatutes ei olnud sõnagi terroriõpetusest, vägivallast jne. Ma püüdsin lugeda võimalikult kriitiliselt, kuid mida rohkem ma teada sain, seda enam ma mõtlesin, kuidas inimesed saavad sellest usust nii halvasti rääkida ja miks meedia inimestes nõnda segadust külvab.

Jõudsin järeldusele, et just islam on see usk, mis toob rahu, sest kinnitab, et Jumal on Üks ja Ainus. Lapsepõlves ei olnud ma suutnud mõista, kuidas võib üks Jumal jaotuda kolmeks, aga siiski olla üks. Jõudsin seega järeldusele, et olen loll, sest muidu lahked inimesed veel ka hurjutasid mind selle eest, et kuidas ma siis nii lihtsaid asju ei mõista. See lihtsalt on nii ja kõik!

Kõige rohkem pani mind aga islami juures imestama Koraani ilmutus ja see, et mitte sõnagi, mitte tähtegi ei ole 14 sajandi jooksul sellest ilmutusest muudetud. Mul jääb hing siiani kinni ja süda hakkab meeletult pekslema, kui meenutan, mil võtsin esimest korda Koraani kätte. Ausalt, mul tulid pisarad silma ja ma mõtlesin, milline suur au on mul seda raamatut käes hoida ... olen selle jaoks liiga must. See oli hetk, kui mõistsin, et islam on seda väärt, et seda veelgi sügavamalt uurida.

Teine samm minu väikeses isiklikus uurimises oli avastus, et ka Eestis on moslemid ja nad saavad kusagil kokku. Kui sain teada, kus asub mošee, tahtsin kohe sinna minna, kuid ei teadnud, kas saangi sinna niisama sisse marssida. Pean enne uurima, kuidas käituda, mida selga panna ...

Mul vedas – sain teada, et jaanuaris algavad araabia keele kursused ja Koraaniõpe naistele ning igaüks võis neist osa võtta. Jäingi ärevusega loenguid ootama.

Ja mis edasi? Edasi juba kohtasin mošees heasüdamlikke inimesi, kes mind minu usus toetasid ja kelle seltskonnas ma end turvaliselt tundsin. Ma naudin nendega suhtlemist ja olen üldse väga õnnelik, et mul on nii palju toredaid õdesid. Ütlesin oma šahada ja minust sai moslem, alhamdulillah!

Minu endine novio (fiancé) sai teada, et olen hakanud moslemiks ja see muutis ta väga õnnelikuks. Ma ei saa küll aru, kuidas see üldse teda puudutab! Ta väidab nüüd, et enne Hispaaniasse minekut oli ta jumalakartlik ... Ütles veel, et tema ema oleks väga õnnelik, kui minust teada saaks, kuid tema ema ju mind ei tunne ... ega saagi tundma! Teen tema eest duaa ja loodan siiralt, tema enda pärast, et ta leiab taas tee jumalakartlikkuse juurde inšaAllah!

 

„And if Allah touches you with harm, none can remove it but He, and if He touches you with good, then He is Able to do all things. And He is the Irresistible, above His slaves, and He is the All-Wise, Well Acquainted with all things.“ (6:17-18)

 

P.S.: Alhamdulillah! Ana muslima!