Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kristiina K. lugu  
- Kristiina K. lugu

Kasvasin üles peres, kus Jumalast eriti ei räägitud, ei tunnistatudki. Nii puutusin Eestis elades usuga väga vähe kokku ja usu teema oli minu jaoks tabu. Kodus oli mul Lastepiibel (kunagi koolist saadud), mida ma vahel salaja uurisin. Ühel päeval otsustasin, et loen need kümme käsku läbi ja proovin nende järgi elada. Esimene käsk on ju, et kummarda vaid Jumalat, ära kummarda iidoleid jne. Mingil põhjusel võtsingi just selle endale südameasjaks. Koolis oli meil kombeks enne jõule klassiga kirikus käia ning seal saime ükskord teiste klassiõdedega juhuslikult teada, et üks meie klassiõde on usklik (pärast küll käisime suure kaarega temast mööda). Peale seda tulid meie kooli veel usklikud ja kutsusid meid kirikusse, neil olid kaasas külalised Ameerikast. Otsustasime siis minna – veidi piinlik oli, aga ameeriklased ju kutsusid. Kirikus pidasid ameeriklased loenguid, laulsid jne. Pärast kutsus seesama usklik klassiõde mind noorte koosolekule, kus ta igal nädal käis ja uudishimust läksingi. Kõik oli väga ilus, kuni sinnamaani, kui õpetaja ütles, et nüüd palvetame Jumala poja Jeesuse poole ja siis ma ei saanudki aru, miks ma pean Jeesust paluma? Aga Jumal?! Miks nad ei palveta Jumala poole? Jätsin selle enda teada ning see jäi minu esimeseks ja viimaseks korraks, kui sinna üldse läksin.
Rohkem kui kuue aasta eest kolisin Eestist ära välismaale. Siin olles ma eriti usuteemadele ei mõelnud. Tutvusin ka ühe moslemiga, kes tõi mulle kohalikust mošeest mitu Koraani tähenduse tõlget ja muud informatsiooni islami kohta, et lihtsalt teda paremini mõistaksin. Mingil põhjusel ei pööranud ma mitu aastat nendele suurt tähelepänu, vahel küll uurisin neid, kuid eriti ei süvenenud – olid ju usuteemad mulle alati piinlikkust valmistanud ning islam tundus veel eriti kahtlane ja võõras usk olevat, eelkõige just meedia tõttu.

Aasta jagu tutvust viis abiellumiseni, kuna nägin, et see moslem oli ka lihtsalt tavaline inimene ning pealegi oma vanematest ja sugulastest vägagi hooliv!

Nii umbes aasta peale abiellumist soovisin äkki islami kohta lähemalt uurida. Umbes aasta või isegi poolteist külastasin erinevaid saite ja moslemite foorumeid. Kusjuures mingil veidral põhjusel tegin seda salaja, ilma abikaasa teadmata – jälle piinlik oli ju mingi usu kohta uurida ning abikaasa üldse ei teadnudki, et ma islamist nii väga huvitatud olen.

Mida aeg edasi, seda paremini mõistsin ma islami olemust ja seda enam tumedad pilved islami kohalt hajusid, kuni ma ühel päeval avastasin, et MA USUN Allahit, Jumalat ja soovin olla moslem, soovin seda kogu hingest! Alhamdulillah!
Kui minust moslem sai, ei pidanudki ma oma elus suuri muutusi tegema ega ennast eriti muutma – kõik oli kuidagi nii loomulik: alkoholi ei tarbinud ma juba ammu, kuna olen näinud, kui palju see elus võib endaga halba tuua, ja sealiha ka ei söönud – see pole kuigi tervislik; selle asemel tarbisime peres halal lihatooteid. Isegi hidžaabi kandmine pole mulle raske olnud, kuna Iirimaal on palju moslemeid ja siin on tänavapildis hidžaab väga tavaline asi. Vaid Püha Koraani suura An-Nisa värss 34 (4:34) oli minu jaoks üks "kõva pähkel“, suuremalt jaolt minu isa "mehiste“ tegude tõttu minu lapsepõlves, ent nüüdseks olen sedagi  lõplikult mõistnud ja sellega rahu teinud, alhamdulillah!
Nii avastasingi enda jaoks islami ja selle Ühe ja Ainsa Jumala, keda olin salaja – julgemata seda eneselegi tunnistada – otsinud kogu elu! Alhamdulillah!