Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kadi lugu  
- Kadi lugu

Minu lugu sai alguse, kui olin viie- või kuueaastane ja Soome Yle TV 1 pealt tuli saade, kus näidati iniqaab'de ja lihtsalt hidžaabidega mosleminaisi, nende koduseid igapäeva toiminguid jne. Olin vapustatud, see oli nii huvitav ja olin tige, kui keegi toas seletas ning ma ei kuulnud mis räägiti. Lõpuks
teatasin emale, et ma tahaks ka kunagi olla sellises peres ja selline naine. Ema vaatas ja vastas: „Ära ole loll! Need pole naised vaid meeste orjad.“ See lause kummitas mind päris mitu head aastat. Tahtsin rohkem teada sellest usust ja kõigest, kuid kellelt küsida? Mitte kelleltki! Nii see jäigi mind kummitama.

Koolis oli mingi aeg suur trend kõigil pühapäevakooli minna ja siis usklikuks hakata. Läksin klassi plikadega kaasa. Ma olin küll enne kirikus käinud ja seal kõike näinud-kuulnud, kuid see, mis seal toimus, jättis mind külmaks ja tekitas ainult küsimusi juurde, selle asemel et minu omadele vastata. Ka
see oli minu jaoks müstika, kuidas saavad kunstnikud maalida Jeesuse pilte ning ka Jumalast mehe kuju? Kas Jumal on mees? Kus ta elab? Kas ta ka loeb raamatuid? Kas ta pidi ka väiksena koolis käima? Mis ta sööb? – sellised küsimused tekkisid ja keerlesid mul peas.

Kuna ma ka pühapäevakoolis neile esitatud küsimustele vastuseid ei saanud, siis mind see kristlase mängimine enam ei huvitanud. Polnud mul ka kirikus olles mingit suurt joovastavat tunnet. Ma olin kui muust maailmast ja inimestest eemale tõrjutud. Pere ei mõistnud minu soove ja neid justkui ei huvitanudki see, mida ma tahan. Milleks siis pingutada?

Nii kestis see kuni päevani, kui ma reisisin üksi Soome ema juurde. Rongijaamas rongi oodates nägin hulganisti pearätikutes naisi, kelle keel oli muusika minu kõrvadele. Mul tuli äkki mingi kummaline ärev tunne ning peale nende 30-minutilist jälgimist kostis hääl mu kõrval: „Tere, miks sa neid jälgid? Ehmatasin loomulikult, sest mind oldi hoiatatud, et seal on palju just mitte kõige toredamaid inimesi. Parem, kui kedagi ei vaata ega Jumala eest juttu rääkima ei hakka ja kaasa ei lähe. Vaatasin selle poole, kes mind kõnetas, ja seal ta istus, kena tume noor mees. Ma ei vastanud talle ja ta kordas oma küsimust. Lõpuks tuli mul suust: „Huvitavad on.“

Meie vestlus kestis kaks tundi - teemaks islam. Ma sain vastuseid oma aastatega kogunenud ja kummitama jäänud küsimustele. Ma olin nii õnnelik, et keegi oskas mulle rääkida seda, mida ma kuulda tahtsin. Lõpuks vahetasime telefoninumbreid ja aadresse. Kahjuks sinnapaika see tookord ka jäi.

Sellest kohtumisest möödus kaks aastat, kui ma keset Tallinna vanalinna sõna otseses mõttes sellele rongijaama poisile sülle jooksin. See oli mulle suur üllatus ja parim kingitus. Kuna pidin nagunii ema juurde minema, otsustasime Soome koos sõita.

Sõitsimegi. Tuli küsimus, kas ma tahaksin mošeesse minna, et näha, mis see on ja kuidas seal palvetatakse. Kuna ma olin juba ise Internetist uurinud ja islami kohta infot otsinud ning ka minu üks aserist sõber oli mind valgustanud, olin ma loomulikult nõus mošeesse minema.

Aeg möödus ja ma laususin ka oma usutunnistuse. Kui mu vanemad teada said, et ma moslem olen, hakati mu käimisi piirama ning mu ema hakkas mängima õiget lapsevanemat, kes ta kunagi varem polnud olnud. Ma olin 18-aastane, enda meelest nagu täiskasvanud inimene ja siis tuli ema mulle äkki ütlema, kus ma käia võin ja kellega. Need pea kaks aastat olid mu elus kui õudusunenägu. Ma vihastasin Jumala peale, kaotasin usu temasse, sest miks ta siis laskis minu elu niimoodi metsa keerata? Miks ma ei tohtinud rahulikult olla see, kes ma tahan.

Sel ajal sain ma ka oma tütrekese, kuid päev, mil 2003. aastal mu sõbranna mind Jürisse viis ning ma esimest korda Wissemiga kohtusin, muutis mu elu täiesti. Wissem aitas mul mu elu jälle selliseks muuta, nagu mina tahtsin. Mul oli tuttav, kes on ise moslem, järgib islamit ja palvetab. Alhamdulillah selle kena päeva eest, mil Wissem ja ta naine mind Kadriorus olevasse mošeesse kaasa võtsid. Alles siis hakkasin ma nn õigeks moslemiks, kes palvetab, teeb ramadaani kaasa ning muudki sellega kaasnevat. Seal nägin ma, kui palju on tegelikult Eestis moslemeid. Alhamdulillah, et ma leidsin ennast ja alhamdulillah selle kõige eest, mis mul nüüd on. Ma olen uhke, et olen moslem ja ma olen uhke, et mul on moslemist abikaasa ja lapsed. InšaAllah leiab veel eestlasi tee islamisse, sest see on ainus ning õige.