Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Ere lugu  
- Ere lugu

Olen norrakast sõbrannaga ühes Bostoni äärelinnas toimuvat vabaõhukontseri nautimas. On 2000. aasta juunikuu keskpaik ja minu au-pair'i aasta Ameerikas on lõppemas. Koju pean sõitma juba kolme nädala pärast. Kontsert kestab terve päeva ja silme eest on erinevatest esinejatest kirju ning kõrvus kumiseb. Tunnen, et keegi vaatab mind, kuid rahvamassis ei näe ka kes just. Lõpuks märkan, et mind piidleb silmanurgast kena tõmmu noormees. Naeratan ja ootan, et ta tuleks minuga juttu ajama. Laval on esineja järjekordsaelt vahetunud ja mul hakkab kontserdist küllalt saama. Kirun mõttes end lubaduse pärast sõbrannale seltsiks tulla. Nuputan parajasti endaette, kuidas sealt sõbrannat solvamata jalga lasta, kui mind kõnetab üks teine tõmmu normees: „Vabandage, te meeldite mu sõbrale, aga ta on liiga häbelik, et ise teie juurde tulla." Heidan veelkord pilgu avalalt naeratava kuti poole, tundub teine päris kena olevat. „No kui häbelik, siis häbelik," mõtlen tema poole astudes. Järgneb tavapärane tutvumine ja koordinaatide vahetus. Ma ei kavatsegi talle helistada, mõne nädala pärast sõidan ju koju. Piletidki on olemas.
Aga noormees helistab ise paari päeva pärast. Ajame telefonis pikalt juttu. Mainin, et sõidan paari nädala pärast koju Eestisse. „Oi, kui tore, veab sul," ütleb ta natuke kadedalt, „ma pole juba mitu aastat koju saanud." ??? Hmm, „tore"? Noormees otsib vist lühisuhet. Mõtlen juba toru hargile panna, kuid kuna tema inglise keel pole just parimate killast, kordan end igaks juhuks: „Jah, ma sõidan PÄRISEKS koju, kuna mul on aastane viisa ja see saab kohe-kohe läbi." „Päriseks? Ei, seda sa küll ei saa teha, me ju alles saime tuttavaks! Kuule, saame homme linnas kokku." Lepime kohtamise aja ja koha.
Järgmisel päeval tuleb välja, et ta on uurinud ja teab, kuidas ma veel mõneks ajaks maale saan jääda. Tuleb taotleda turistiviisat, aga selleks peab ka arvel arvestatav rahasumma olema. Kuna mul on ainult tuhat säästetud, on lahke noormees kohe nõus ise veel kolmekordse summa minu arvele kandma. Pean omaette aru, et kas tegu on pooletoobise või siis armastusega esimeset silmapilgust. Minu õnneks siiski viimasega, nagu ma hiljem teada saan. Võtan tema pakkumise vastu, kuna Eestis ei oota mind peale sugulaste keegi ning Ameerikasse olin nagunii tahtnud jääda, et kooli minna. Senini polnud ma lihtsalt võimalust leidnud.
Järgneb kiire tööotsing, saan ülikooli sisse ning noormees osutub toredaks egiptlaseks, kellega lõbusalt aega veeta ja maailma asju arutada. Aeg-ajalt tuleb ka religioon jutuks, saan teada, et ta on moslem ja õpin üht-teist islami kohta. Mina pean end religioonita usklikuks, teda ei paista see häirivat.
„Millal sa valmis abielluma oled?" küsib ta ühe jalutuskäigu ajal. "Möh? Hmm...," kokutan mina, "Ee ... ei tea, ei olegi". See on kõik, mida öelda oskan. Selleks ajaks oleme tuttavad olnud umbes pool aastat ja küsimus tuleb täieliku üllatusena. Sinnapaika see selleks korraks jääbki.
Käime aga kohtamas edasi. Saan teada, et ta on suurest perest, ta ema on surnud, ta palvetab viis korda päevas, tahab pere luua, on USAs illegaalselt, ta on koorikloomade vastu allergiline, tal on hea süda ja et ta armastab mind.
Abieluni jõuame peale 11. septembri sündmusi, enne seda olen veel saanud õpilasviisa ja Eestis ära käinud. Kuidagi äkitselt jõuan arusaamisele, et just tema on see, kellega tahan koos elada ja lapsi kasvatada.
11. september on kole päev. Teame kohe, et enam pole miski endine. Seda eriti araablaste jaoks Ameerikas, neil on nüüd igavesest ajast igavesti märk küljes. Sellest hoolimata otsustan temaga abielluda.
Abiellume vaikselt, pulmi ei tee, kuna kummalgi meist pole USAs eriti sugulasi-sõpru. Registreerime abielu City Hallis, aga abieluvande anname ka kohalikus mošees. Temale on see tähtis ja mina pole vastu, islam tundub päris vastuvõetav olevat. Imaam üritab küll mindki moslemiks pöörata, aga ma pole selleks valmis. Ta soovib meile õnne edaspidises elus ja olemegi abielus.
Kokku me veel ei koli, üritame normaalse hinnaga korterit leida, kuid kohtume tihti. Ta kingib mulle Koraani, mida aeg-ajalt loen. Õpingute kõrvalt ei jää selleks palju aega, kuid üldiselt tundub värvikas raamat olevat.
Ühel ramadaanipäeval kutsub ta mind mošeesse kaasa. Abielus oleme olnud umbes kuu. Ramadaani ajal olen isegi paastunud, tõestamaks endale, et päikesetõusust loojanguni toidu ja veeta olla polegi nii raske. Ega olegi, kui tead, et päeva lõpus ootab abikaasa valmistatud maitsev õhtusöök. Igatahes olen ma otsustanud täna temaga õhtusele palvele kaasa minna. Sõidame mošee juurde ja üritame parklas mu kiharaid räti alla saada, mis osutub üsna keerukaks ettevõtteks. Lõpuks tuleb appi Nasseri onupoeg, kellel on 5 õde ja kes seetõttu peaks rättidest üht-teist teadma. Räti kuidagi pähe saanud suundume mošeesse. Mošee on väike, pole isegi eraldi ruume naistele ja meestele. Rahvast on sees omajagu, samuti toitu, millega paast katkestada. Kõik tervitavad kõiki, peale araablaste on esindatud veel mitmed teised rahvused. Appike, kuidas pearätt mind häirib, see ei taha kuidagi peas istuda. Kohendan seda iga natukeste aja tagant. Ühispalve ajal ei tea ma loomulikult, mida teha ja mis järjekorras. Tunnen enda kui viies ratas vankri all. Üritan minu kõrval palvetavaid naisi matkida ja olukorrast kuidagi elusana välja tulla. Palve lõppedes ohkan kergendatult, kraban paar datlit ja istun maha. Mulle lähenevad kaks noort naist, üks neist rase. Saan teada, et Fatima on ameeriklasega abielus olev mehhiklanna, ja rase Amira ameeriklanna, kelle mees on mošee imaam. Loomulikult uurivad nad mu usu kohta. Minu vastustest saavad nad aru, et põhimõtteliselt usun sama, mis nemadki. Nad muudkui seletavad ja räägivad naeratades, mina kuulan ja noogutan. Nad on väga sõbralikud ja toredad ning minu surematu hinge pärast kahtlemata mures. Mingil hetkel kuulen end šahadat ütlemas. Niisama lihtsalt ongi minust moslem saanud.
Nasser on meeste tervitamisega ühele poole saanud ja viipab mulle eemalt. Lähen tema juurde, seame end minekuks valmis. Olen kui puuga pähe saanud ega lausu talle juhtunust sõnagi. Hakkame juba uksest välja astuma, kui meie juurde tuleb Fatima: „Õnnitlen, teie naine on nüüd moslem". Nasseri suust kostub vaid: "Möhh?". Fatima kordab öeldut veel korra. Nasser vaatab mulle küsivalt otsa, suudan vaid noogutada. Ta haarab mind oma embusse, näen veel, et tal tikuvad pisarad silma ja ta on ütlemata õnnelik. Mina ei oska midagi arvata. Lähen koju ja palvetan esimest korda elus.