Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Eli lugu  
- Eli lugu

Jumal on olnud minu südames sellest ajast, kui ennast mäletan. Ometigi kasvasin mittereligioosses perekonnas. Minu lapsepõlv polnud kerge – mäletan vägivaldseid kodutülisid, liigset alkoholi ning narkootikumide tarbimist, enesetapukatseid ja palju muud. Alhamdulillah, olin kõige selle pealvaatajaks, jäädes küll otseselt puutumata. Lohutust ja kaitset rasketel aegadel otsisingi Jumalalt ning mäletan öid, mis sai veedetud palvetades. Tagasi vaadates võin tunnistada, et olen isegi õnnelik oma lapsepõlve üle, kuna see võttis minult isu erinevaid pahesid enda nahal kogeda, pani elu vaatama ehk nii-öelda õigetes värvides ja ärgitas mind uskuma Jumala olemasolusse. Alhamdulillah, alhamdulillah, alhamdulillah.

16aastaselt läksin leeri, sain ristitud ja õnnistatud, ning sinna paika minu ristiusk jäigi. Jumala kolmainsust ma ei mõistnud ning Jeesuse poole palvetamine tundus võlts ja võõras. Uskusin Jumalat oma endisel viisil, ilma Piiblit lugemata ja kirikut külastamata.

Mis ja kes mõjutas mind islamist huvituma, olid esmalt minu ema, kes armastab väga Egiptuse kultuuri ning minu puberteediaegne armastus, kes jagas oma arvamust islami kohta. Lugesin samuti paari raamatut, mis kahjuks polnud kõige paremate hulgast ning serveerisid islamit pigem negatiivse ja ahistavana. Seega kadus mõneks ajaks ka suurem huvi selle vastu.

Peale seda kui abiellusin ja poeg lasteaias käima hakkas, oli mul üksinda kodus istudes piisavalt vaba aega, et  jälle elufilosoofia vastu rohkem huvi tundma hakata. Lugesin erinevat kirjandust erinevatest teooriatest, aga miski nagu ei andnud täielikku rahu ja iga teooria puhul jäi mingi lünk nagu täitmata.

Eelmise aasta kevadel nägin aga und – olin riietatud moslemiks ja inimesed minu ümber olid moslemid. Ärgates tundsin end väga emotsionaalselt, nagu oleks kõik päriselt juhtunud, väga ere unenägu. Tol perioodil aga uskusin, et nägin oma nii-öelda eelmist elu. Nimelt olin just lugenud raamatut reinkarnatsioonist ja tol ajal tundus see teooria mulle üsna vastuvõetava elutõena.

Peale seda unenägu hakkas aga islam igast küljest minu ellu imbuma: eetika õppejõu loengud, tema jagatud kogemused moslemitega; ootamatu kohtumine selle sama puberteediaegse armastusega, kes kunagi mulle Koraanist jutustas; suvi, mis möödus Coelho raamatuid lugedes; moslemist pokrisõber jmt, ja lõpuks ma nii kaugele jõudsingi, et hakkasin ise islami vastu sügavamat huvi tundma.

Leidsin eestikeelse saidi www.islam.pri.ee, mis andis väga lihtsalt ülevaate islami ilust ja seisukohtadest ning kummutas minu väärarvamused paari päevaga. Mida rohkem ma endale sealt informatsiooni ammutasin, seda suurem sümpaatia minus islami vastu tekkis. Islam oli väga väga lähedane minu enda aja jooksul juurdunud elufilosoofiale ja traditsioonilisi eluväärtusi armastavale hingele. See julgustas mind veel enam islami kohta otsima. Leidisin Internetist erinevad saite ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ma hakkasin selles tõde nägema.

Tasapisi hakkasin islamit ka praktiseerima, esmalt puhtuse ja söömiskommete poole pealt, hiljem juba harjutasin end ümber õigesti ja viis korda päevas palvetama, poes teise pilguga riideid vaatama jne. Kuna minu abikaasa polnud usklik, nägin vaeva, et teda veenda samu muudatusi elus tegema ja nägema islami ilu ja tõde. Esialgu tuligi ta nendega kaasa, endamisi lootes, et see on mööduv nähtus ja peagi tuleb mul nii-öelda mõistus tagasi koju.

Lükkasin oma šahada't edasi, andes aega abikaasale islamit tundma õppida ja armastama hakata nii nagu mina ja oodates, et Allah tema südamesse jõuab. Teadsin, et ta on võimeline oma šahada andma selleks, et meie abielu päästa, kuid ei soovinud, et ta seda minu pärast teeks. Tahtsin enamat, tahtsin, et usk tal südames oleks. Andsin talle kirjandust lugeda, vaatasime koos filme, arutlesime islami üle, justkui piisavalt, et islamit tundma õppida ja selles tõde näha. Tegin järjekindlalt duaa'sid, et Allah teda juhataks. Ja aeg-ajalt tunduski, et see on temani jõudnud, kuid siiski tekkis momente ja olukordi, kus tema tõeline pale nähtavale tuli ja seega teatud kahtlus närima jäi. Moslemist sõber soovitas sooritada istikhaara palve, et ma leiaks rahu oma südames. Ja alhamdulillah, nagu tellitult, oli just tolle kuu Iqra numbris istikhaara palvest artikkel. 

Ühel reede hommikul enne fažr'it sooritasingi istikhaara ja jäin märke ootama. Saingi esimesed märgid juba paari tunni möödudes. Samas jäi kahtlus veel sisimas närima, et kas see ikka on Allahi märk või mitte ja et äkki ma saan mingi selgema märgi, näiteks mõne unenäo põhjal, aga seda ei juhtunud.  

Kuu möödudes sooritasin uue istikhaara palve ja kaks järgmist päeva olid jälle ühed mu abielu kõige kohutavamad. Tundsin, et nüüd olen küll otsesed märgid saanud, et see abielu peab lagunema. Abikaasale esialgu midagi ei rääkinud. Kahtlesin, mõtlesin, et äkki ma pole piisavalt kannatlik, et võib-olla soovib Allah mind testida. Mõtlesin, et kuidas ma ikka lahutan, kui see on üks kõige ebameeldivatest tegudest Allahi silmis ning palju teisi kahtlusi hakkasid minu hinge piinama.

Lõpuks otsustasin otsida kindlust Koraanist. Tegin siis läpaka lahti, avasin sealt Koraani nii, et kõik suurad minu monitoril olid vaid kliki kaugusel. Tegin mõttes Allahile duaa, panin silmad kinni, „Bismillah!” ja klikk – minu ees avanes suura Ar-Rum. Kerisin kiiruga teksti allapoole ja mis ma nägin: „And of His signs is that…(30:20); And of His signs is that…(30:21); And of His signs is…(30:22); And of His signs is…(30:23);Ilma üldse ajaat'ide sisule tähelepanu pööramata, tundsin endas erakordset kindlust, et jah, nüüd need kahe päeva südmused olidki need märgid, mida ma oodanud olin. Alhamdulillah! Kerisin siis suura lõppu välja ja lugesin läbi viimase ajati: „So be patient. Indeed, the promise of Allah is truth. And let them not disquiet you who are not certain [in faith](30:60)” Siinkohal olingi lõpliku meelerahu saavutanud: abielu, mis siiani vaid õõnestas minu enesekindlust, imaan'i ja takistas mul täiel määral oma usku praktiseerimast, tuli lahutada.

Rääkisin sellest oma abikaasaga, kes alles nüüd oma tõelist suhtumist islamisse näitas ja kahjuks oli see kõike muud kui positiivne. Järgneval nädalal sain teada uudise grupi-šahada'st. Milline õnn oli selles osaline olla ja lõpuks tunda end tõelise moslemina. Alhamdulillah! Alhamdulillah! Alhamdulillah! Allah on alati esimene, pole kedagi Temaga võrdväärset ja kõik, mis me elus ette võtame, teeme me Allahi pärast, sest selleks meid loodigi – Allahit kummardama.