Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Eleri lugu  
- Eleri lugu

Aasta oli siis 2007, kui sündis mu tütar ja ma olin äsja lõpetanud suhte, mis oli täis nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Otsustasin kolida elama ema juurde. Ma ei näinud elus mingit mõtet, ma lihtsalt olin ja kulgesin päevast päeva, täis hirmu ja hingelist valu. Kõik mu ümber tundus nii mõttetu ja masendav.

Hakkasin rohkem suhtlema oma täditütrega, kes oli valinud tee järgida islamit ja tal oli plaan kolida elama Egiptusesse. Tol hetkel oli mul islamist teadmisi täpselt niipalju, kui meedia kajastas ja teades, et Egiptus on islamiriik, hakkasin ma natuke kalli sugulase käekäigu pärast muretsema. Muidugi üritasin teda veenda, et ta teadmatusse ei läheks ja keelitasin teda järele mõtlema, enne kui selle suure sammu astub, aga tema ikka rääkis kui palju head islam on talle andnud ja kuidas teda muutnud. Üritasin tema käest uurida, niipalju kui võimalik, et vähemalt minu süda rahule jääks, et temaga midagi ei juhtuks. Ta soovitas  mul lugeda islam.pri.ee-d, et seal on palju infot islami kohta. Ja nii ma asusingi otsima vastuseid oma küsimustele, mida tekkis ka seoses omale elu mõtte leidmisega üha rohkem juurde, .

Mida rohkem ma lugesin, seda enam ma avastasin, et islam on rahumeelne religioon ja kõik on  nii loogiline ja kergesti arusaadav ja hoopis midagi muud kui meedias. Siis tekkiski mul huvi leida, mis on tõde.

Mõne kuu möödudes  avanes mul võimalus külastada koos pojaga Egiptust. Juba esimestel päevadel panin tähele, kui õnnelikud  ja abivalmid sealsed inimesed on. See oli hoopis midagi muud, kui olin harjunud Eestis nägema. See aga andis mulle mõtteainet mõistmaks,millised on nende inimeste väärtsued. Eriti muljetavaldav oli näha, kuidas mehed tegelesid lastega, hoolitsesid pere heaolu eest nii kuis võimalik – see oli hoopis midagi muud, kui olin harjunud siin nägema. 
Jõudis kätte aeg, mil mu sugulane
Egiptusesse kolis ning ma hoidsin temaga pidevat kontakti, et saada teada  tema nägemusest elust moslemite keskel. Kõik, mis ta rääkis, tundus lausa uskumatu  ja ma mõistsin, et ta on leidnud oma koha elus, alhamdulillah.

Aeg läks edasi ja mul tekkis igatsus uuesti Egiptust külastada ning taaskord näha oma sugulast. Sel hetkel ei teadnud ma veel, kuidas see reis minu edasist elu mõjutama hakkab.

Lennujaama jõudes tundsin end ebamugavalt, olles pidevalt meeste pilkude all, aga loomulikult olin ju tavaline Euroopa turist, katmata juustega. Kuna liigne tähelepanu mind juba väga häiris, tegin ettepaneku minna  järgmine päev šopingule ja osta mõned uued riided, mis ei oleks nii tähelepanuäratavad. Sattusin ka poodi, kus oli palju kauneid hidžaabe. Kuna minu soov oli jääda täiesti silmapaistmatuks, siis muretsein endale ka oma esimese hidžaabi. Mind valdas imeline tunne, kui see mulle esimest korda pähe pandi – ma võisin jalutada tänaval ilma, et keegi järgi vaataks või hüüaks, see oli vabaduse tunne! Ja korraga mõistsin ma, kui tähtis on katta oma keha ja juukseid meeste pilkude eest. Iga päevaga avastasin ma üha enam kui täiuslik on islam ja kuidas see mind õnnelikumaks teeb.

Oli plaanis minna lähedal asuvasse El-Hamd mošeesse. Juba õhtul tekkis suur ärevustunne, kuna see oli ikkagi esimene kord ja pealegi ei osanud ma veel palvetada. Jõudes mošeesse ja kuuldes palvekutset, tundsin, et värisesin – mind valdas selline tunne, nagu oleks liblikad kõhus lennanud. Seda tunnet on raske  sõnadesse panna. Esimese palve tegin ma tegelikult oma mõtetes ja eesti keeles, tehes teistega kaasa vaid liigutusi, aga ma arvasin, et see on siiski hea algus. Mind valdas lahkudes täielik hingerahu.

Naasnud koju, pühendasin end täielikult palve õppimisele. Youtube’ist leidsin video, mille järgi oli hea õppida. Algul oli ka tagasilööke, kuna palve tuli selgeks õppida araabia keeles, millest mul aimugi polnud – lugesin teksti paberilt maha.

Ühel ööl juhtus aga midagi imelist – ma tõusin öösel üles, nagu oleks kuulnud oma kõrvus Al-Fatiha'd, kuigi toas oli kõik vaikne ja ma laususin selle soravalt endamisi, kuigi see mul enne peas polnud. Ma võtsin seda tol hetkel kui märki, et ma olen valmis islami oma usuks võtma.

Jõudis kätte päev, mil olin õppinud selgeks palvetamise, kogunud rohkem teadmisi  ja valmis lausuma usutunnistuse. Algul sai lausutud usutunnistus endamisi, hiljem ka Tallinna Islami kultuurikeskuses. Usutunnistust andes hakkasid mul pisarad jooksma, see oli fantastiline hetk. See oli tunne, mida ei saa iial unustada.
Ka ema märkas muutusi, mis minuga olid toimunud. Alguses arvas ta, et see on mööduv nähtus ja ei tekitanud eriti suurt probleemi. Kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks läksid meie suhted. Kuna mul pole kunagi olnud emaga eriti lähedasi suhteid ja mõistmist, siis tunnetasingi, et ega ta minu valikutega ei lepi. Peagi hakkasin perekonnalt saama igasuguseid halvustavaid kommentaare. Vahel läks see isegi nii kaugele, et sõitsin lastega mõneks päevaks kodust eemale, kuna lihtsalt ei suutnud toimuvat enam välja kannatada.

See oli raske aeg – õhtuti ma lihtsalt nutsin, kui lapsed magasid. Kõige rohkem tegi haiget just ema suhtumine - ema, kelle poolt oleksin lootnud toetust  ja mõistmist. Kord  tahtis ta isegi mu abaaja ja hižaab'id ära põletada, öeldes et tema majas sellistele "kaltsudele” kohta pole. Kuid ta on ikkagi mu ema ja ma andestasin talle, lootes, et ehk läheb kõik veel paremaks inšaAllah.

Ka osad tuttavad loobusid minu sõprusest. Ma mõtlesin: „Alhamdulillah, ju siis polnud ikka nii õiged sõbrad.“  Tänu Allahile ja hoolivatele õdedele sain jällegi rasketest hetkedest üle. Palju toetust sain ka oma isalt, kellega ma pole küll koos elanud, kuid meie omavaheline usaldus ja läbisaamine on suurepärane. Ta ütles mulle ilusad sõnad: „Usu, mida sa õigeks pead, kuid tee seda kogu südamest.“ Need  sõnad andsid mulle palju jõudu juurde edasi püüelda ja rasketel hetkedel oli neist väga palju abi. 

Mida aeg edasi, seda rohkem õppisin ma mitte kuulama negatiivsid kommentaare. Mõtlesin, et las nad siis räägivad, kui neil targemat teha pole. Loomulikult oli ka palju positiivsust, mis tegi südame soojaks.

Nüüd võin öelda, et islam on mulle eluks väga palju õpetanud. Ma olen leidnud oma sisemise rahu, mida olin nii pikka aega otsinud. Ma olen palju rahulikumaks muutunud, õppinud väärtustama oma elu ja ennast ümbritsevat. Alhamdulillah! Muidugi väga palju on veel õppida ja teha, samas jagada kõiki teadmisi lastele, et neist kasvaksid tublid moslemid inšaAllah. Ma olen uhke selle üle, et olen muslima ja teinud elus ainuõige otsuse järgida islamit, alhamdulillah.