Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Eileeni lugu  
- Eileeni lugu

Jumala küsimus tuli minu ellu äkki, umbes kolm aastat tagasi. Varem olin tüüpilise eestlasena muidugi sellele kogu oma jõuga kategooriliselt vastu – mis mõttes, täitsa nõme ja mõttetu värk, kuidas üldse keegi saab uskuda selliseid asju, on küll tore muinasjutt, aga mis Jumal, lippame koos pilvede peal käsikäes, ah????? jms mõtted mõlkusid mul alatasa peas, mille pärast mul nüüd lausa piinlik on. Kindlasti läks mul keskmisest kauem aega Jumalani jõudmisega, sest kõige esmane info, mis minu pähe süstiti, ei olnud vast kõige õigem inimesele, kes ei ole iial Jumalast midagi arvanud ega isegi iial ausalt öeldes selle peale mõelnud – jutt taevast ja põrgust võib tunduda (ja tunduski) liiga muinasjutulik, seega kui inshaAllah avaneb mul võimalus kunagi mõnele endasugusele Jumalat tutvustada, siis isiklikust kogemusest sain vähemalt nii palju, et oskan aimata, kust ja millise infoga oleks ehk parem algust teha.

Aga minust siis veel. Aeg läks edasi ja see teema ei tahtnud minust kuidagi üle ega ümber minna, kuni tulid minu n-ö ateistlikku-agnostilisse mõttemaailma sellised kolm peamist ideed, mis panid mind mõtlema, et WHAT IF ... : 1) Kuidas maailm siis üldse alguse on saanud? 2) Mis on siis minu elu mõte? Miks ma üldse siin olen või üleüldsegi midagi teen, kui in the end ma nii või naa olen mulla all ja see on kõik? 3) Ehk vast ka kõige mõjutavamaks sai see, kui kord üks usklik ütles mulle, et kujutagu ma ette, kui in the end somehow Jumalat ei ole olemas, siis mida kaotavad usklikud? Mitte kui midagi! Aga kui Jumal on olemas, siis do you even dare to think about mida kaotad SINA? Sealt sai alguse hirm, mis lisaks nendele mõtteteradele muutis mu suhtumist päris korralikult ja mõnda aega hiljem lisandus sinna mõttehunnikusse juba ka „Väikesest värvilisest abilisest“ leitud teaduslikud tõendid jpm seesugust.

Muidugi olin ma enne seda kõike Koraani omaette kodus sirvinud ja ilusti ikka märkinud üles ainult asjad, mis mulle EI meeldi, et ma saaks väita, et ma sellesse ei usu, et ma saaks vastu vaielda ja seda enda juurest minema peletada, kuid samas loomulikult ei märkinud ma mitte ühtegi asja, millega ma nõustun või mis mulle meeldib, onju – nii-nii tüüpiline! See on ühtlasi ka hea näide sellest, kuidas ma üritasin selle vastu omaaette võidelda, ega ma kellelegi ju eriti rääkinud ei ole, millised on minu ja Jumala vahelised suhted, seega oligi mul alatasa üks constant battle iseendaga.
Ma ei oskagi seda seletada või mingit täpset aega määratleda, kuid enne isegi kui ma oleksin islamit õppima hakanud, või ükskõik mis muud religiooni, siis ühel ilusal hommikul ma lihtsalt ärkasin üles ja uskusin Jumalasse ja Jumala eksistentsi. Aga ka see oli minus nii vastandlik ja uus tunne, et mõnikord olin ma nii rõõmus, et just mind on õnnistatud ja just mulle on näidatud õiget teed, mida niiiii paljud inimesed meie maailmast kunagi näha ei saa, sest meie ühiskonnas võid sa lihtsalt terve oma elu ilusti ära elada nii et sa isegi ei mõtle Jumala küsimuse peale, just seetõttu, et see meil siin niivõrd taunitud on. Nagu minagi, enne ei olnud mul isegi mingit kindlat arvamust selle kohta, ma lihtsalt ei mõelnud selle peale, mitte kunagi!

Ühesõnaga olin ma tihtipeale nii õnnelik, et ma sinna punkti jõudnud olen, aga samas oli ka palju kordi, kui ma seda just nii meie ühiskonna, kõige pärast mille keskel mina üles kasvanud olen kui ka loomulikult oma perekonna pärast, ka väga kartsin ja üritasin iseennast veenda, et äkki minu jaoks on mingi teine tee, mitte islam, et äkki saab minust hoopis kristlane või kasvõi budismi või judaismi või kes teab mis muu usundi järgija, sest see oleks ju palju lihtsam ja sobituks minu eluga palju paremini, kuigi deep down teadsin ma vist alati, et teist teed ei ole. Aga kuna see mind ikkagi hirmutas, siis ma nii-öelda mängisin iseendaga oma peas sellist kassi-koera mängu ikka päris pikalt, kuni siis praeguse hetkeni, kus ma olen 19-aastane ja tean sisimas, et minu jaoks ei ole teist teed ja inshaAllah one day saab minust hea moslem ja loodan ning palun iga Jumala päev, et mulle oleks antud piisavalt aega siin ilmas, et sinna maani jõuda. Ise aga tean, et sinnani on veel tükike maad, sest mul on veel nii palju õppida. Praegusel hetkel tänan Jumalat, et nüüd ja just nüüd on olemas pühapäevane koraanitund, minu ja ka teistele huvilistele, sest minu jaoks isiklikult on see parim viis õppimiseks, kui keegi teine, teadja, mulle kõik ilusti lahti seletab, sest vaid nii saan ma kõige parema ettekujutluse Jumala sõnast, imedest ja sellest, mida Jumal minult ootab. Ootan terve nädala pühapäeva ja kui see lõpuks kätte jõuab, siis olen ma totaalselt  eufoorias, sest iga kord tunnen, et olen sammukese lähemal! Alhamdulillah! :)