Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Alma lugu  
- Alma lugu

Sellest on natuke rohkem, kui aasta möödas, kui mu vanaema Alma suri ... innä lilläähi wa innä iläihi raažiuun (Tõesti, me kuulume Jumalale ja tõesti naaseme ka Tema juurde). Ta suri moslemina, st uskudes Ainujumalasse, alhamdulillah! Aga enne, kui ma selleni jõuan, kirjutan natuke oma vanaemast.

Meie peres kasvas seitse last. Tema oli meie ainuke vanavanem. Emapoolset vanaema-vanaisa ei tundnud me kunagi, sest nad surid juba enne, kui meie sündisime. Vanaisasid meil ka ei olnud, nii et meie vanaema oli meie kõigi jaoks väga eriline. Kui teistel lastel olid peamiselt maavanaemad, siis meil oli linnavanaema. Minu vanaema elas Lasnamäel ühetoalises korteris, kus me meelsasti kordamööda oma kooli- ja suvevaheajad veetsime.

Ta oli väga eriline naine – ei olnud asja, millega ta ei oleks hakkama saanud: ta oli väga hea kokk, kudus, heegeldas, tikkis ja õmbles. Ta armastas lilli, mida ta aknalaud aina täis oli, ja mis kandsid ilusaimaid õisi ja tihtipeale, kui me õues mängisime ja vanaema aknast välja vaatas, tundus meile, nagu ta vaataks välja oma lilleaiast. Ta oli töökas ja igati tubli naine. Minul on temalt kohe kindlasti palju õppida.

Ma mäletan, et kui tutvustasin vanaemale oma abikaasat, hakkas ta teda esimesest silmapilgust armastama. Kusjuures, ei olnud lihtne meeldida mu vanaemale, tal läks ikka aega, enne kui ta inimesed omaks võttis. Miskipärast võttis ta aga minu abikaasa otsekohe omaks.

Kui Iirimaale kolisime, nägin vanaema väga harva, aga ma tean, et ta ootas alati, talle tundus, et ma olen kuidagi väga-väga kaugel. Kui jälle kohtusime, siis olid kõige raskemad hetked need, kui lahkudes nägin oma vanaema akna peal lehvitamas, kuniks silmapiirilt kadusin.

Kuna teadsin, et vanaema jääb vanemaks ja tema tervis nõrgeneb, palusin alati Allahilt, et kui minu vanaema peab surema moslemina, siis palun anna mulle võimalus minna Eestisse tema juude, enne kui Allah tema hinge enda juurde tagasi  võtab. Ja juhtuski, et vanaema jäi väga haigeks. Kui ma sellest oma mehele rääkisin, ütles ta mulle kohe: „Sa pead minema! Jäta lapsed minu hooleks, mine ja külasta oma vanaema, tema vajab sind hetkel rohkem kui meie.“

Kui ma Eestisse jõudsin, oli vanaema tervis juba väga nõrk – tal oli raskusi isegi voodist välja saamisega. Minu jaoks oli suurim kingitus see, et sain teda näha, tema kätt hoida, tema pead silitada, teda kallistada. Alhamdulillah! Mu ema ja õde rääkisid mulle, et vanaema on tihti rääkinud Jumalast ja ühel päeval, kui televiisorist tuli saade, kus meie mufti Ildar rääkis islamist ning elust ja surmast, siis oli vanaema väga hoolikalt kuulanud. Ma jutustasin vanaemale Islamist ja sellest, et need, kes usuvad Ainujumalasse, need ei pea tundma surres hirmu ega kartma, sest nende igaveseks koduks saab paradiis. Vanaema rõõmustas selle jutu peale. Ta kordas minu järel usutunnistuse – äšhädu än lää ilääha illa llaah wa äšhädu ännä muhämmädän abduhu wa rasuuluh. Ma üritasin seda öelda väga aeglaselt, kuna arvasin, et see on võõrale keelele väga keeruline öelda, aga ma ša Allah, see tuli tema suust välja, nagu oleks ta seda enne tuhandeid kordi öelnud. 

Vanaemaga hüvasti jättes ja enda järel ust sulgedes tundsin ma, et see on viimane kord, kui ma teda näen. Me leppisime kokku, et kui me selles elus ei kohtu, siis kohtume paradiisis in ša Allah. Vanaema kinkis mulle oma käsitöökarbi, mis on minu jaoks hetkel kõige hinnalisem ese. Ma hoian seal karbis oma ehteid ja asju, mida igapäevalselt kasutan ja iga kord, kui karbi avan, teen ma duaa oma vanaemale.

Paar kuud hiljem vanaema suri. Juba paar tundi peale sellekohast teadaannet oli meie väikese Iiri linnakese palvemaja täis mehi, kes tegid siin Iirimaal minu vanaemale matusepalve. Ma igatsen teda ikka veel meeletult, aga mul on hinges suur rõõm tema pärast, sest ta suri moslemina – uskudes Ainujumalasse.

Minu jaoks on see imeline lugu, mis on sündinud minu enda silme all. Lugu sellest, et kunagi ei ole hilja, lugu Jumala halastusest. Lugu sellest, et ära kunagi kaota lootust. Kui Allah on midagi plaaninud, siis ei aita siin meie plaanid, vaid Jumala tahe jääb alati peale.

Lõpetuseks tahan teha duaa oma vanaemale, kes on mind inspireerinud nii mitmel moel.

Oo Armuline Jumal, palun muuda minu Vanaema haud tükikeseks paradiisist!

Oo Armuline Jumal, palun ehita minu Vanaemale igavene kodu kõrgeimal korrusel paradiisis...

Amiin!


Sarah