Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » SURM » Seadused seoses surmaga » 36. Surnu matmiseks ettevalmistamine  
36. Surnu matmiseks ettevalmistamine

Surnukeha tuleb pesta, surilinasse mähkida, sellele tuleb teha matusepalve ja see matmiseks ette valmistada. Täpsemalt välja kirjutades tuleks teha järgmist:

1. SURNUKEHA PESEMINE:

Surnukeha pesemine on õpetlaste arvamuse kohaselt kollektiivne ülesanne. Teisisõnu, kui ühed seda teevad, siis teevad nad seda ka teiste eest.

2. KEDA PESTA JA KEDA MITTE?

Pesta tuleb iga moslemi keha, kes ei ole langenud lahinguväljal uskmatutega võideldes.

3. ERALDI KEHAOSADE PESEMINE:

Õpetlased on eriarvamusel selles, mis puutub eraldi kehaosade pesemisse. Shafi’i, Ahmadi ja Ibn Hazmi arvamuse kohaselt tuleks igal juhul surnu pesta ja talle matusepalve sooritada. Abu Hanifa ja Maliki arvamuse kohaselt aga tuleb seda teha vaid siis, kui leitakse rohkem kui pool kehast; vastasel juhul ei ole ei pesemist ega matusepalvet.

4. MÄRTREID EI PESTA:

Märtreid, kes on surnud lahinguväljal uskmatute vastu võideldes, ei pesta, isegi kui nad ei ole puhtad. Nad mähitakse nende oma riietesse, mis on neile surilinaks. Kui riideid pole piisavalt, võib kasutada ka muud riiet, et kõik sunna kohaselt kinni kaetud saaks. Märter maetakse koos tema vereplekkidega. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: „Ärge peske märtreid, kuna iga tilk nende verd eritab Viimsel Kohtupäeval muskuse lõhna.“ (Ahmed) Jumala Sõnumitooja (saws) andis käsu, et Uhudi lahingu märtrid maetaks ilma pesemata, nende veristes riietes ja matusepalvet neile ei sooritatud.

5. JUMALATEOTAJAID EI PESTA:

Moslemid ei pea uskmatute kehasid pesema. Ali (raa) ütles: „Ma ütlesin Prohvetile (saws): „Su onu, see vana eksiteele viidud mees, suri.“ Prohvet (saws) ütles: „Mine ja mata oma isa maha ja ära tee midagi, enne kui mu juurde naased.“ Ma tegin nii nagu ta käskis ja läksin tagasi ta juurde. Prohvet (saws) soovitas mul end puhtaks pesta ja palus siis mu eest Jumalat.“ (Ahmad, Abu Dawud, An-Nasai, Bayhaqi)

6. SURNUKEHA PESEMINE:

Kogu surnukeha tuleks veega vähemalt üks kord puhtaks pesta, isegi kui surnu on mees, kes vajas pesemist või naine, kes suri menstruatsiooni ajal. Eelistatav oleks keha asetada kõrgemale alusele. Surnukehal tuleks riided eemaldada, välja arvatud intiimpiirkonnast (lastel ka intiimpiirkonna paljastamine lubatud). Pesemise juures võivad olla vaid need inimesed, kelle kohaloleks on äärmiselt vajalik. Pesija, olgu tegemist mehe või naisega, peab olema väga jumalakartlik, et ta pesemise ajal nähtut välja ei lobiseks, välja arvatud juhul, kui edastada on midagi head. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: „Laske oma surnuid pesta usaldusväärsetel isikutel.“ (Ibn Maja) Alustuseks peaks pesija oma kavatsuse välja ütlema. Seejärel vajutab ta õrnalt surnu kõhule, et kõigist jääkidest vabaneda. Seejärel peseb ta keha kõigest mustusest puhtaks. Pesija peaks pesemiseks kasutama pesulappi, selle oma käe ümber keerates, kuna surnu intiimpiirkonna katsumine on keelatud. Ta peaks surnut pesema nii, nagu ablutsioonides kohustusliku palve jaoks. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles oma tütart pestes: „Surnuid pestes alustage parempoolsetest ja neist kehaosadest, millest alustate ablutsioonides.“ Seda selleks, et uskliku ablutsioonide ajal pestavad kehaosad Viimsel Kohtupäeval üles ärgades säraksid. Keha oleks hea pesta vee ja seebiga kolm korda. Kui seepi ei ole võimalik saada, siis ainult veest piisab. Kui kolm korda pesemist ei ole piisav, võib pesta ka viis või seitse korda. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: „Peske paaritu arv kordi: kolm, viis, seitse või enam, kui leiate, et see on vajalik.“ Ibn Ul-Mundhir ütles: „Jumala Sõnumitooja (saws) jättis vaba valiku pesta keha ka enam kui seitse korda, kui see vajalikuks osutub; peaasi, et seda tehakse paaritu arv kordi. Kui surnu on naine, tuleb ka ta juuksed lahti teha, ära pesta, uuesti patsi panna ja seljataha jätta. On edastatud, et Prohveti (saws) tütre juuksed punuti kolme patsi. Muslim on edastanud järgnevat: „Me punusime ta juuksed kolme patsi kummaltki poolt ja ette.“ Ibn Hibbani traditsiooni kohaselt ütles Prohvet (saws): „Punuge ta juuksed kolme patsi.“ Kui surnukeha on pestud, tuleks see puhta riidetükiga kuivatada, et surilina märjaks ei saaks. Surnukeha tuleks ka lõhnastada. Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: „Kui olete surnukeha lõhnastanud, siis korrake seda paaritu arv kordi peale pesemist.“ (Bayhaqi, Al-Hakim, Ibn Hibban) Abu Wail ütles: „Alil oli muskust ja ta palus, et seda talle peale pandaks, kui ta sureb. Ta ütles: „See jäi järgi parfüümist, mida kasutati Prohveti (saws) keha lõhnastamiseks, kui ta suri.“ Kõik õpetlased on ühisel arvamusel surnu küünte lõikamise, vuntside trimmimise ja kaenlaaluste ning intiimpiirkonna karvade eemaldamise suhtes. Ka ollakse ühisel arvamusel selles osas, et surnukeha tuleb kõhujääkidest puhtaks pesta peale keha pesemist ja enne surnulinasse mähkimist. Eriarvamusel ollakse selles osas, kas puhastamist tuleb korrata või mitte: mõned ütlevad, et see ei ole vajalik, samal ajal kui teised ütlevad, et tuleks teha wudu, kolmandad aga, et tuleks teha ghusl.

7. KUIVPESU, KUI VETT POLE:

Kui surnukeha pesemiseks vett pole, võib selleks kasutada ka puhast pinnast (teha tajammum), sest Jumal on Pühas Koraanis öelnud: „... Ja kui olete haiged või reisil või keegi teist on tulnud kergenduskohast või olete olnud (seksuaalvahekorras) naistega ja ei leia vett, siis otsige puhast pinnast ja pühkige (sellega) üle oma nägude ja käte. Tõesti, Jumal on Armuline ja Andestav.“ (4:43) Samuti võib surnukehale teha kuivad ablutsioonid, kui on karta, et see veega kokkupuutel peaks lagunema. Sama kehtib ka naise kohta, kes sureb, kui pole ühtki teist naist tema pesemiseks, vaid ainult mehed. Makhul edastas, et Prohvet (saws) ütles: „Kui naine sureb meeste hulgas ja pole naisi, kes teda peseksid või kui mees sureb naiste hulgas ja pole mehi, kes teda peseksid, siis puhastatakse keha puhta pinnasega mitte ei pesta ja see maetakse. Mõlemal juhu oleks nagu nad surnud kohas, kus pole vett kehade pesemiseks ja puhastamiseks. Surnud naise veresugulane peab naise kehale oma käega puhta pinnasega tajammumi tegema. Kui veresugulasi pole, siis ükskõik kes võib seda teha, mässides oma käe ümber puhta riidetüki. (Abu Dawud) Abu Hanifa ja Ahmad olid sellega nõus. Malik ja Shafi’i rõhutasid, et kui kohal on naise versugulane, siis peab tema naise keha puhastama. Olles selle mehega üksi, oleks selle naise puhul tegu justkui teise mehega, mis puutub intiimpiirkonda. Imam Malik on edastanud, et ta ütles: „Kui naine sureb ja tema pesemiseks ei ole ei naist ega abikaasat, peab ta (st keegi teine mees) puhta pinnasega tema (st surnud naise) näole ja kätele tajammumi tegema. Sama kehtib ka siis, kui mees sureb ja kohal on vaid naised; siis peavad nad talle (st surnud mehele) tajammumi tegema.“

8. ABIKAASA PESEB ABIKAASAT:

Õpetlased on üksmeelel, et naine võib oma abikaasat pesta. Aisha (raa) ütles: „Kui ma oleksin teadnud, mida tean nüüd, ei oleks ma kellelgi peale Prohveti (saws) naiste lasknud tema surnukeha pesta.“ (Ahmad, Abu Dawud, Al-Hakim) Samas ollakse eri meelt selles suhtes, kas mees võib oma abikaasa keha pesta. Õpetlased on siiski seda lubanud, kuna Ali (raa) pesi Fatima (rah) surnukeha. (Ibn Maja)

9. NAINE PESEB LAST:

Õpetlased on üksmeelel, et naine võibi pesta väikese poisi surnukeha. (Ibn Ul-Mudhir)

10. SURILINA STAATUS:

Surnukeha kasvõi ühte surilinasse mässimine on moslemite kollektiivne kohustus. Khabbab (raa) jutustas: „Me migreerusime koos Prohvetiga (saws) Jumala tahet järgides. Me loodame, et Ta tasub meile selle eest. Samal ajal osad meist surid, ega saanud selle eest siinses ilmas tasu. Üks neist oli Mosab ibn Omair, kes sai surma Uhudi lahingus ja me ei leidnud midagi, millesse teda mässida peale ühe väikese riidetüki. Kui me ta pea kinni katsime, siis ta jalad jäid näha ja kui me ta jalad kinni katsime, jäi ta pea lina alt välja. Prohvet (saws) käskis meil ta pea riidega ja jalad rohuga katta.“ (Bukhari)

11. SURILINA VÄLJANÄGEMINE:

Surilina peaks olema ilus, puhas ja piisavalt suur, et katta terve keha. Abu Katada on edastanud, et Jumala Sõnumitooja (saws) ütles: „Kui keegi teist on vastutav oma surnud venna eest, peaks ta tema surilinasse mässima parimal viisil.“ (Abn Maja, At-Tirmidhi – hasan hadith) Teisisõnu – ta peaks talle muretsema parima võimaliku surilina. See peab olema valge. Ibn Abbas (raa) on edastanud, et Prohvet (saws) ütles: „Kandke valgeid riideid, kuna need on teie parimad riided ja mässige oma surnud nendesse.“ (Ahmad, Abu Dawud, At-Tirmidhi) Surilina peaks olema ka lõhnastatud ja sisaldama parfüümi. Jabir (raa) edastas, et Prohvet (saws) ütles: „Kui panete surnukehale parfüümi ja essentsi, tehke seda kolm korda.“ (Ahmad, Al-Hakim) Ta soovitas Abu Said ibn Omaril ja Ibn Abbasil (ram) oma surilinasid lõhnastada aloega. Surilina peab koosnema meeste jaoks kolmest osast ja naiste jaoks viiest osast. Aisha (raa) jutustas: „Jumala Sõnumitooja (saws) mässiti kolme uude valgesse Jeemeni kangasse, mille hulgas ei olnud ei särki ega turbanit.“

12. PALVERÄNDURI SURILINA:

Palverändurist surnut tuleb samamoodi pesta kui tavalist surnut, kuid ta mässitakse kahte ihraami kangatükki, mis tal palverännakul seljas olid. Tema pead ei tohi katta ja teda ei tohi ka lõhnastada, et ta saaks oma ihraami seisundi säilitada. Ibn Abbas (raa) ütles: „Kui üks mees koos Jumala Sõnumitoojaga (saws) Arafatil seisis, kukkus ta oma kaameli seljast maha ja sai surma. Kui Prohvet (saws) teada sai, mis oli juhtunud, ütles ta: „Peske teda vee ja lootosega ja mässige ta kahte linasse. Ärge teda võidke ega lõhnastage, sest Kõigeväelisem Jumal tõstab ta Viimsel Kohtupäeval üles talbija seisundis.“

13. SURILINA EI TOHI OLLA EKSTRAVAGANTNE:

Surilina peab küll ilus olema, kuid mitte nii kallis, et selle muretsemine liialt koormav oleks. Al-Shabi edastas, et Ali (raa) ütles: „Ärge liialdage oma surilina ettevalmistamisel, sest see võetakse peagi ära.“ (Abu Dawud)

14. SIIDIST SURILINA:

Mehi ei tohi siidist surilinasse mässida, samal ajal kui naistele on see lubatud, kuna Jumala Sõnumitooja (saws) ütles siidi ja kulla kohta: „Meestele on nende kasutamine ja kandmine keelatud, samal ajal kui naistele on nende kasutamine ja kandmine lubatud.“ Paljud õpetlased on aga ka naiste siidist surilinadesse mässimise suhtes negatiivselt meelestatud, kuna seda peetakse ekstravagantsuseks ja mõttetuks raha kulutamiseks. Seega on see keelatud. On suur vahe, kas seda kasutada oma eluajal või lasta end surres sellesse mässida.

15. SURILINA PEAB OLEMA OSTETUD SURNU RAHA EEST:

Selle puhul, kes sureb ja kellest jääb raha järgi, peab surilina tema enda raha eest ostma. Kui tal raha pole, siis peab tema eest vastutav isik oma raha eest tema surilina ostma. Kui surijal ei ole omakseid, tuleb tema surilina osta moslemite ametliku varakambri rahade eest. Kui see pole võimalik, peavad moslemid ise selle eest hoolitsema. Sama kehtib nii meeste kui ka naiste kohta.

16. MATUSEPALVE STAATUS:

Kõik suured islamiõpetlased on ühel meelel, et surnud moslemile matusepalve sooritamine on moslemite kollektiivne kohustus, kuna Jumala Sõnumitooja (saws) käskis moslemitel seda teha ja seda on tehtud selle käsu andmise ajast alates. Abu Huraira (raa) edastas, et Jumala Sõnumitoojal (saws) oli kombeks küsida, kui ta kellegi surmast kuulis: „On ta kellelegi midagi võlgu?“ Kui kadunuke oli midagi jätnud, millega ta võlad õiendada, sooritas ta (st Prohvet (saws)) talle matusepalve. Vastasel juhul andis ta moslemitele käsu: „Sooritage oma sõbra jaoks matusepalve.“ (Bukhari, Muslim)

17. MATUSEPALVE TASU:

 Abu Huraira (raa) edastas, et Prohvet (saws) ütles: „Igaüks, kes järgneb matuserongkäigule ja palvetab kadunukese eest matusepalve, saab ühe qiraatise tasu.“ Qiraati seletuseks on öeldud, et see on kaalult väga raske, nagu Uhudi mägi. „Kes jääb lõpuni, teenib kaks qiraati, millest väikseim on peaaegu nagu Uhud.“