Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Algajad » ISLAM EESTIS JA MUJAL » Islam Eestis  
Islam Eestis
Just moslemid olid need, kes Eesti alad juba väga varakult maailmakaardile kandsid. Araabia geograaf Muhammad Al-Idrisi, täisnimega Abu Abd Allah Muhammad (110-1166), rändas Lääne-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Ta koostas Sitsiilia kuninga Roger II ülesandel tollal tuntud maailma kaardi ning selle geograafiat ning ajalugu käsitlevad kommentaarid ehk „Rogeri raamatu", mis sisaldab andmeid ka Eesti ja Tallinna kohta.

Maailmakaardi kirjelduses on lõik: „Anhel on ilus, tähelepanuväärne, õitsev linn. Ta kuulub Astlanda maale. Astlanda linnade hulka kuulub ka linn Koluvan. See on väike linn, suure linnuse taoline. Selle elanikud on maaharijad ja nende sissetulek napp, kuid on palju karja. Anheli linnast kagu suunas on kuus päeva teekonda. Ja samuti Anheli linnast sellele, kes läheb rannaäärset teed mööda kuni Bernu jõe suudmeni, viiskümmend miili.” Astlanda maad seostatakse Eestimaaga, Koluvani Tallinnaga, Bernu jõge Pärnu jõega ning Anheli (tõlgitud ka Anhil) nime Hanilaga.

Ajalooliselt jõudis islam Eestisse tatarlaste kaudu, kes 889. aastal islamiusu vastu võtsid. On teada, et paljud tatari päritolu ülikud olid pärast Kaasani khaani-riigi langemist 1552. aastal sunnitud Liivi sõja ajal (1558-83) sõdima Vene vägede koosseisus mh tänase Eesti territooriumil. Haruldased ei olnud ka juhtumid, kui tatarlased läksid üle Rootsi poolele. Hiljem eraldati neile maid rannarootslaste aladel, kus nad peagi kohalike elanikega assimileerusid. Esimene suurem islami kogukond tekkis Eestis pärast Eesti- ja Liivimaa liitmist Vene tsaaririigi koosseisu 1721. aastal. Vene sõjaväe hulgas oli ka islamiusulisi tatarlasi ning püsivam islami kogukond tekkiski sõjaväeteenistusest vabanenud tatarlastest, kes jäid siia elama. 1860. aastatel elavnes tatarlastest kaupmeeste tegevus ning Nasrvast sai kogukonna keskus. Püsiasustuse kinnituseks on muhameedlaste kalmistute asutamine Narvas, Rakveres ja Tallinnas.

XIX ja XX sajandi vahetusel oli tatarlaste kogukond kasvanud sedavõrd suureks, et usupühade läbiviimiseks pidi üürima suuremaid ruume (Tallinnas näiteks Tuletõrje Ühingu Pritsimaja Viru väljaku ääres). Esimese maailmasõja alguseks elas Tallinnas umbes 2000 tatarlast. Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud tsaarivõimu kukutamise ning kodusõja segaduste tõttu kahanes tatarlaste kogukond paarisajaliikmeliseks. Esimene islami kogudus registreeriti ametlikult 1928. aastal Narvas (Narva Muhammedi Kogudus). Korjanduste abil osteti Narvas Kiriku tänavale maja, millest kujundati mošee. Narva kogudus oli ka aktiivne tatarlaste rahvusliku identiteedi säilitaja. Teine islami kogudus registreeriti 1939. aastal Tallinnas (Tallinna Muhammedi Usuühing).

1940. aastal keelustas nõukogude võim islami koguduste tegevuse. Mõlema koguduse hooned hävisid 1944. aastal sõjatules.Nõukogude perioodil tegutses islami kogudus mitteametlikult - viidi läbi palvusi, järgiti usukombeid ning tähistati usupühi.

1988. aastal registreeriti Tatari Kultuuri Selts ning aasta hiljem alustati islami koguduse taasasutamisega, mis taasregistreeriti Eesti NSV-s 1990. aaastal Eesti Islami Kogudusena. Praegusel ajal moodustavad koguduse peamiselt Eestis elavate tatari, aserbaidžaani, kasahhi ja usbeki kogukondade liikmed. Islamimaailmas harva ettetuleva nähtusena tegutsevad ühes koguduses koos nii sunniidid kui šiiidid. See asjaolu on imetlusväärne ja igati tervitatav kui tolerantsuse ning teise inimese usuliste tõekspidamiste austamise avaldus. Mitte usuliste tõekspidamiste, vaid kahetsusväärsete isiklike omavaheliste arusaamatuste tõttu eraldus 1995. aastal kolmeteistkümne inimese suurune grupeering ning registreerus iseseisva juriidilise isikuna ühenduseks Eesti Muhameedlaste Sunniitide Kogudus.Selle rühma lahkumine ei pingestanud Eesti Islami Koguduse siseseid suhteid sunniitide ja šiiitide vahel. Ajalooliselt järjepidev kogudus tegutseb korrektselt, hoides oma religioosse maailmavaate nime ja mainet, vaatamata sellele, et islam on siinsele regioonile üpriski võõras.

1. jaanuari 2000. aasta seisuga kuulub Eesti Islami Kogudusse veidi üle 1400 inimese. 2011. aasta rahvaloenduse käigus identifitseeris end moslemina 1508 elanikku. Samas on tegelik moslemite arv kindlasti suurem, kuna väga paljud Eesti moslemid (www.islam.pri.ee küsitluse andmetel) eelistasid rahvaloenduse küsimusele usu kohta üldse mitte vastata, kartes Kapo kõrgendatud tähelepanu. Kõige kõrgemaks moslemite arvuks Eestis on pakutud 10 000 inimest, kuid see on kindlasti liialdus. Tegelik arv peitub kusagil 1500 ja 10 000 vahel. Väga palju mängib õige arvu leidmisel rolli ka see, keda loetakse ja keda mitte - ka moslemite puhul on võimalik teha erinevat statistikat: praktiseerivad vs nime poolest moslemid, erinevate rahvusgruppide ja usulahkude järgi, moslemiperest pärit ja islamiusku pöördunud moslemid jne. Täpsem statistika puudub ka selle kohta, kui palju meil eesti soost moslemeid on. www.islam.pri.ee enda statistika (koostatud saabunud meilide põhjal) järgi on eesti rahvusest moslemeid kindlasti juba üle 500 isiku. Neid on nii Eestis kui ka välismaal. Enamik Eestis elavatest eestlastest moslemitest eelistab mitte oma usulist kuuluvust välja näidata ega sellest avalikult rääkida.

Allikad: reisiraamat „Inimnäoline islam”; Kirikud ja Kogudused Eestis; www.islam.pri.ee saabunud meilide statistika