Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kati lugu  
- Kati lugu

LAPSEPÕLV

Olen neiu väikesesest Eesti linnakesest Elvast. Elan kolmandat aastat Inglismaal Birminghamis. Saan kirjutada lausa eraldi loo sellest, kuidas siia sattusin, kuid ehk kunagi hiljem.

Kasvasin üles peres, kus sõna jumal mainimine tõi kõigi näole suurest häbelikkusest puna. Mu isa on sügavalt veendunud ateist ja ema sellistest kaugetest võõrastest teemadest ei huvitu. Meie kodus oli suhtumine usklikesse mõnitav ja vahel isegi põlastav. Jagasime neile erinevaid tiitleid. Olid nad siis kristlased, hindud või moslemid – meie silmis olid kõik kõrgemasse jõusse uskujad veidrikud.

Varastest teismeaasatest aga algasid mu sees arutelud. Tekkis mingisugune valus igatsus millegagi kontakti jõudmise järgi. Ma ei mõistnud siis, mis see miski on, mille järgi ma igatsen. Teadsin vaid, et mind ei rahulda enam asjade pindmine, nähtav osa. Olin veendunud, et sellel kõigel mu ümber (ja mu enda eksisteerimisel) lihtsalt peab olema sügavam mõte. Ei julenud sellest muidugi kellegagi oma perest rääkida. Kartsin nende kriitikat. Teadsin, et nad ei tunnista mu järjekordset "lollust” heaks. Olin oma monoloogidega üksi ja üpris segaduses.

Puutusin sel keerulisel perioodil kokku esimeste spirituaalsete raamatutega. Need rääkisid universumi magneetilisest jõust. See tohutu armastav jõud vastavat kõigile meie soovidele ja palvetele. See jõud tahtvat, et elaksime rahulolus. Pöördu selle kosmilise jõu poole, küsi ja ta annab. Ta on sinuga igal sekundil. Ta kuulab ja näeb. Loetu kõlas huvitavalt ja mõjus kuidagi lohutavalt. Ja soov selle kosmilise jõuga isiklikult ühendusse saada, kasvas tugevaks.

Hakkasin paluma mõningaid materiaalseid hüvesid ja eriti innukalt vaimseid muutusi. Nukratel hetkedel palusin sellelt samalt universumilt rõõmu ja see tuli. Küsisin rahu oma mässavale pubekahingele – seegi tuli (ja läks). Enamikel juhtudel see tõesti toimis! Keegi või miski oleks päriselt justkui kuulanud ja vastanud. Mida rohkem seda tehnikat kasutasin seda tugevamalt see tõestas, et universum (nagu ma teda tol korral kutsusin), mind kuulab. Olin eufoorias.

Aegamisi asendus universum ja kosmiline jõud mu keelekasutuses sõnaga jumal. Olin kasvanud spirituaalseks ja võib õelda, et üpris sügavaks. Olin selle omandatud teooriaga rahul. Mulle meeldis mu vaba suhtlus jumalaga – pöördusin ta poole, kui teda hädasti vajasin. Hetkekski ei kaalunud ma selle vahetamist mõne religiooni vastu. (Kõige vähem veel ahistava Islami vastu!) Miks peaksin ma vahetama oma spirituaalse vabaduse mõne aegunud raamatu õpetuste vastu? Kõik religioonid olid mu silmis ajast ja arust inimloomuvastased filosoofiad. Põrgu ja paradiis? Palveta ja palu armu ja andestust? No kamoon! Eluisu võtab ära!

 

NÜÜD HAKKAN MA ELAMA!

Olin 18, kui Inglismaale tulin. Täitus mu pikajaline unistus – saada lõpuks ometi vanematest vabaks. Murdsin end nende piirangutest lahti. Olin uues tundmatus riigis. Uued inimesed. Uued metsikud seiklused. Kõlab põnevalt, kas pole? See oli minu ettekujutus ideaalsest noorusest. Reeglid ei peatanud. Ainult mina, maailm ja kõik särav, mis selle sees leidub. Nüüd hakkan ma lõpuks ometi elama! oli mu moto. 

Olin nii vaba kui olla sain. Riietusin täpselt nii (paljastatavalt), kui süda ihkas – liibuvalt, avaralt, väljakutsuvalt. Vastasin noore naise normidele. Nädalavahetused veetsin nii, nagu ühiskond meid julgustab – arutult pidutsedes ja kokteile sippides. Rutiinselt klubist klubisse, baarist baari. Sinisilmse noore eurooplannast neiuna sain rohkelt tähelepanu ja komplimenete ning enesehinnang kerkis lakke. Armastasin oma vabadust, sest olin täpselt selline noor, nagu meedia mulle ette söötis. Kontakt sellesama jumalaga, mille ma aastate jooksul üles ehitanud olin, oli hajumas. Selle võtsid üle klubi, tants ja muusika. Ma elasin täiel rinnal.

Üks osa minust aga jätkas Selle otsimist. Midagi näris hinges üpris valusasti. Vahetasin oma vaateid pidevalt. Üks eluteooria võttis üle teise. Mis parajasti õnnelikuks tegi, selle ma kasutusse võtsin. Kui tundsin, et vajan muutust, laenutasin raamatuid, mis midagi uut ja värskendavat pakkusid. Kuid pikemas perspektiivis ei rahuldanud mitte ühegi life coach’i õpetused. Olin lõpuks rohkem segaduses kui enne oma spirituaalsete otsingute algust. Millesse ma lõpuks siis uskuma pean? „Endasse!“ ütlesid paljud autorid. Ja kui usk endasse kaob (ja mul oli ta ammu kadunud), kelle poole siis pöörduda?

Mu hing oli tühi ja pime nagu ärakuivanud kaev. Tühjem kui kunagi varem. Rohkem kui noor ja vaba, nägin aegamisi, et olin saanud oma vabaduse vangiks. Need vabad ideed ja pidevalt muutuvad vaated elule olid mu eluohtlikku rappa juhatanud. Olgu, ma saan teha kõike, mida tahan ja kuidas tahan. Ja saan minna kuhu tahan. Kulutada oma raha nii, nagu tahan. Kanda seljas nii palju (või vähe) kui tahan. Olgu, ja mis nüüd edasi? Kuhu ma lõpuks jõudma pean? Mis selle kõige eesmärk on? Sain nagu haluga pähe. Vastuseid mul neile valusatele küsimustele ei olnud. Mitte millelgi ei paistnud ühekorraga enam mõtet olevat. Polnud enam eesmärke, sest olin selleks ajaks usu endasse ja sellesse vabadusse kaotanud. Tühjusetunne. Üksindus. Teadmatus. Masendus. Mu "vabadus” oli muutnud mu elavaks surnuks. Keha liikus, käis tööl ja teenis raha, käis klubist klubisse, aga hinge polnud sees. Tahtsin enda eest põgeneda. Seda kõike oli mulle liiga palju.

Murdumise äärel olles proovisin veel viimast õlekõrt – siiski proovida jumalalt mingitki abi saada. Pisarates laususin valjul häälel: „Kui sa tõesti olemas oled, siis aita mind! Kui sa tõesti nii armastav oled, siis palun, palun täida see tühjus mu hinges. Ma vihkan ennast. Ma vihkan kõiki! Mitte keegi ei aita mind! Mitte keegi ei saa mind õnnelikuks teha. Ja ma ise ei oska õnnelik olla. Mis selle kõige mõte on? Mis selle mõte on? Ma ei taha ... Ma ei taha enam niimoodi elada ... Ma ei taha enam olla. Aita mind ... Aita, Jumal ...”

 

NELITEIST SAJANDIT MUUTUMATA?

See võib kõlada klišeena, kuid asjad võtsid tõesti uue suuna. Ei, ma ei hakanud saama ilmutusi ega kuulma hääli. Ma ei ole nii eriline. Hoopis mu sisemuses hakkas midagi muutuma. Süda avanes ootamatult. Ja abi tuli otse mu nina alt.

Tol perioodil elasin moslemite piirkonnas. Töötasin moslemite jaoks ja veetsin nendega seetõttu palju aega koos. Kuid ma ei olnud hoolinud piisavalt nende religooni kohta küsida. Ühel aprillikuu õhtusel tunnil sattusin intensiivsesse vestlusesse ühega neist moslemitest töökaaslastest. Põhimõtteliselt ülöö hakkasin huvituma nende usust, islamist. Ise üpriski närviline, otsustasin seda habrast teemat lähemalt puudutada. Häbelikult juhtisin jutu religiooni teemale.

„Vaata see Koraan (Qur'an) ... see raamat, millesse te usute ... miks see teile nii tähtis on? Mis see raamat kirjutab?” tegin algust.

„Jumal ilmutas selle raamatu Prohvet Muhammadile ligi 1400 aastat tagasi. Mitte ühtegi sõna, mitte ainsatki tähte pole Koraanis selle 14 sajandi jooksul muuta suudetud. Sest nagu Jumal ise Koraanis kinnitab, on ta selle kaitsja, see raamat jääb muutumatuks. Kuni aegade lõpuni.”

„Aga miks sa arvad, et Prohvet Muhammad seda ise ei kirjutanud? Mis selles nii keerulist oleks üks raamat kokku panna?”

„No esiteks: meie Prohvet ei osanud ei lugeda ega kirjutada. Tema inimesed armastasid ja austasid teda, kuid ta oli hariduseta. Ja sedagi, et Koraan oli lõplik alles pärast 23 aastat ilmutusi. Kas on võimalik, et see üks inimene 23 aastat üht raamatut muutumatus stiilis kirjutaks? Ja kõige tipuks ei ole selles teoses mitte ainsatki vastuolu? Jah, Katie, Koraan ei sisalda mitte ühtki vastuolu, hoolimata pikast loomisperioodist.

,,Teiseks: kas teadsid, et Koraanis on teaduslikke fakte, mis on teadlased on välja selgitanud alles viimase paari sajandi jooksul ...” mu vestluskaaslane läks iga uue väitega järjest enam elevust täis.

„Teaduslikke fakte? Räägi lähemalt!” olin jahmunud.

„Teadlaste uuringud on alles suhteliselt hiljuti kindlaks teinud, et erinevate merede veed omavahel ei segune, kuna nende tihedus on erinev. Seega, kui Vahemere vesi siseneb Atlandi ookeani vetesse, siis ehkki nad puutuvad kokku, säilib nende mõlemi esialgne koostis. Aga tead, Koraanis oli see juba kirjas juba ligi tuhat nelisada aastat tagasi. Ütle mulle, kuidas võis üks vaene ja teadmisteta mees kõrbest sellist hiljutist avastust aimata?” (Vastavad peatükid Koraanis 55:19-20 ja 25:53)

„Ma... Ma ei tea...” sõnad tahtsid kurku kinni jääda.

„Järgmiseks loote areng emakas. Et teadlased loote arengu etappe kindlaks teha saaksid, oli vaja vastavat tehnikat. Sellisest tehnikast ei osanud seitsmendal sajandil kõrbest pärit rahvas undki näha. Ometi rääkis Prohvet Muhammad, ilma vajaliku varustuse ja teadmisteta, lootest emakas 14 sajandit tagasi ja nimetas perfektselt kõik staadiumid, mida loode läbib – alates seemnepurskest kuni luude katmiseni lihaga. (Vastav peatükk Koraanis 23:12-14).

Suure paugu“ teooria ... Nobeli preemia selle teadusliku avastuse eest anti 1977. aastal. Koraan aga kirjeldas seda protsessi (maa ja taeva ühest kogumist eraldumist) tuhat nelisada aastat tagasi!

Universum paisub konstantselt, sest tähed ja galaktikad liiguvad üksteisest pidevalt eemale. See fenomen, mis meile tänu raadioteleskoobi arengule sai teada alles hiljuti (1937. aastal), sisaldus selles mingis raamatus juba tuhat nelisada aastat tagasi. Kuidas teadis seda lihtne, kirjaoskamatu ja harimata mees Muhammad omast peast? ...“

Ma kuulasin tähelepanelikult. Kananahk tõusis ihule. Põsed punetasid. Pisarad silmas. Midagi mu sees hakkas esimest korda paika minema.

Mu vestluskaaslane oli haaratud kõigest, mida ta rääkis. Ta kõneles oma usust mulle senini nägemata kire ja pühendumusega. „Mitte keegi ei suuda teaduslikult selgitada, kuidas võis sellistest avastustest teada keegi, kel polnud haridust ega mitte mingit vastavat tehnoloogiat! Aga tead, miks? Sest see oli kõik Muhammadile ilmutatud. Ja kes võis sellest kõigest nii täpselt teada, kui mitte see, kes kõige loodu taga on.”

Ma ei osanud midagi öelda. Lihtsalt polnud midagi öelda. Kuid tänu sellele vestlusele süttis mu sees tuli. Tundsin tungivat vajadust ise uurima hakata. Laenutasin järjekordse hunniku raamatuid. Veetsin raamatukogus tunde. Päevi. Nädalaid. Tegin märkmeid ja kritseldasin paberile küsimusi. Püüdsin leida vastuargumente ja vigu, mõeldes, et see on lihtsalt üks järjekordne mööduv huvi. Tahtsin kritiseerida ja endale tõestada, et see kõik, mida mulle tol õhtul räägiti, on utoopia. Äkki mu vestluspartner ei teadnud isegi, millest jahus? Mõtles kogu loo välja, et mind oma usku meelitada. Võimalik, et see Muhammad ei eksisteerinudki.

 

MIS SEE MIND TIRIB?

Aga midagi läks sel korral lootusetult viltu ... Kõige paremas võimalikus mõttes. Mida enam lugesin, seda vähem kahtlesin. Mida enam vigu otsisin, seda vähem neid ilmus. Mida enam end lõpuks sellest kõigest lahti murda soovisin, seda tugevamalt tajusin, et olen selles kinni. Olin veidi hirmul. Miks midagi mu sees korraga nii tugevalt islami poole kisub? Ma ei taha endale ju ometi mingit religiooni. Vaata kui palju piiranguid ja enesedistsipliini see nõuab! Ja mida ütleks mu ema? Mis oleks mu isa reaktsioon kui ma tahaks moslemiks saada? Kas mu õed keeraksid selja? Kas nad hakkaksid omavahel rääkima, et vaata – Kati on nüüd üks neist islamistidest, kes mitte millestki muust kui mingist Allahist ei hooli. Või äkki: „Kuidas sai ta midagi nii vägivaldset valida? Nüüd keerab ta küll ära! Meie teda enam tunda ei taha”? Kuidas saaksin neile selgeks teha, mis islam tegelikult on? Kas nad üldse suvatseksid mind enam kuulata?

                                            

SÜDAME LÕPLIK VALIK

 24. mai 2010                                                                                                                                                                 

„Kas ma liigungi islamisse või on see järjekordne faas, mis tuli ja läheb, nagu paljud eelmised? Ma ei tea. Sel korral, ometi, tunnen, et olen justkui võrgus kinni. Aga see pole sugugi halb tunne ...”

Algasid uued sisemised monoloogid. Ja päevik sai pidevalt uusi sissekandeid.

 

1. juuni 2010                                                                                                                                                                  

„Ma kardan, et ma ei sobi enam nendega. Ei oma rahva ega ... perega. Mu vaade meie ühiskonnale, maailmale, perele, riietusele ... nii paljudele asjadele on suure muutuse läbi teinud. Ja mu usk jumalasse on tohutult kasvanud. Ma olen endale Unity fm'i (meie kohalik moslemikogukonna raadiojaam) ja Islamiga totaalselt positiivse ajuloputuse teinud. Olen suure koguse kõntsa välja uhtunud.”

Heites kõrvale kõik need hirmud, kogesin suurimat selgust, mida selle ajani kogenud olin. Kõik hakkas lahti hargnema. Kõik selle usuga seoses osutus loogiliseks. Kõik küsimused said rahuldavad vastused. Kahtlused ja kõhklused hajusid iseenesest. Need "piirangud”, mis esialgu ähvardavatena paistnud olid, hakkasid hoopis vabastavatena paistma. Ma tahtsin neid piiranguid, et suunataju tagasi saada. Ma vajasin oma ellu distsipliini.

Paari kuu pärast tegin oma elu suurima ja parima otsuse – saada üheks neist, kes tunnistavad: La ilaha illAllah, Muhammad rasulullah – pole ühtki kummardamist väärivat jumalat peale Ainujumala ja Muhammad on ta sõnumitooja. Tol ööl neid sõnu öeldes nutsin end magama. Seda leevendustunnet on raske sõnadesse panna. Olin lõpuks leidnud selle, mille järgi mu hing valutanud oli. Kuulusin nüüd Prohvet Muhammadi umma'sse. Tol ööl sai minust moslem.

                                            

SEE VIIMANE PUSLE TÜKK

Jätkasin oma uurimustööga, ent teadsin südames, et mu valik on pöördumatu. Kui rahuldav oli mõelda, et olin suutnud kõrvale heita kõik eelarvamused ja ise tõe välja otsida. Kui vähe oli mulle senini selge olnud selle religiooni tõelisest palgest ... Kuid mulle oli saatuseks kirjutatud, et just sellel ajal, selles kohas ja pärast just neid läbielamisi jõuan ma oma jahitud selleni ning tean nüüd, et see on islam. Ja teades liigagi hästi, mis tunne on elada selles seisundis, mida meile tiitiliga vabadus tutuvustatakse, tunnistan ma siiralt, et tõeline vabadus sai minu jaoks alguse tol ööl, kui tunnistasin, et on ainult üks kummardamist vääriv Jumal ja Muhammad on ta sõnumitooja.

Sellest ööst on möödunud seitse kuud. Vaatan vahel tagasi oma elule enne islamisse astumist ja näen end kui puslet. Viimane tükk sellest puslest oli kogu aeg puudu olnud. Selle koha peal oli tühimik. Et tervikuks saada, pidin selle tüki üles otsima. Läbi keeruliste, sihitute ja valusate otsingute jõudsin ma selleni. Ja see tükk on väärtuslikum kui kõik maised rikkused. Nüüd palun ma vaid, et Jumal seda tüüki minult ei võtaks. Ja ma palun, et ta teisedki pühendunud otsijad selleni juhataks.

 

Kati ehk Khadeeja Birminghamist