Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kätlini lugu  
- Kätlini lugu

Niipea kui saadakse teada, et minu abikaasa on marokolane, seega moslem, laheneb eurooplaste jaoks miskipärast kohe ka müsteerium: „Miks selline sinisilmne Eesti blondiin peaks üldse moslemiks hakkama?“ Minu moslemiks hakkamisel ei ole tegelikult minu abikaasaga midagi pistmist. Aga alustagem algusest…

Esimesed mälestused, mis mul endast on, pärinevad ajast, mil olin umbes kolmeaastane ja üritasin maailmast mingit ettekujutust saada. Suutsin igasuguseid lollusi välja mõelda, nagu näiteks miks jänes on just jänes ja mitte näiteks karu? Ja kui ema ütleb, et nimesid ei tõlgita, siis miks on mul kodus raamat „Punamütsike“, aga mamma juures „Krasnaja šapotška“? Siin on muidugi tegemist pigem lingvistilist laadi küsimustega kakskeelse lapse maailmast, kuid arutlesin ka sügavamate teemade üle kui nimed.

Maailma juurde käib ka elu ja surm. Mäletan selgelt, kuidas oma isalt küsisin: „Issi, mis siis saab, kui me ära sureme?“

Nõukogude Liidu kooli läbinud isa vastas otsekohe: „Mis siis ikka saab, siis me magame mulla all.“

„Ja mis edasi on?“
„Mitte midagi.“

„Mismoodi, mitte midagi? Kuidas saab olla mitte midagi? Alati on ju midagi?“

„Lihtsalt, mitte midagi.“

„Aga miks ma pean siis elama ja hea laps olema, kui hiljem on nagunii lihtsalt mitte midagi?“ Sellele ei osanud mu isa vastata.

Kui minu küsimused talle aastatega liiga koormavaks muutusid, saatis ta mind koolieelikueas viimaks oma ema juurde, kes oli sündinud Eesti Vabariigi ajal, ristitud ja leeritatud – sest isegi religioossest kontekstist väljaspool kasvanud inimesele oli selge, et küsimused, mida ma esitasin, käisid just Kõige Kõrgema kohta.

Jutustasin vanaemale, mida mina asjadest arvan. Uskusin siiralt, et on olemas Keegi, kes on kogu maailma teinud ja Kellel on meie kõigiga oma plaan. See Keegi on nii suur ja võimas, et näeb kõike ja teab kõike ja sellepärast ei ole mul ka mõtet pahanduse tegemiseks laua alla või nurka pugeda, sest isegi kui mu vanemad mind ei näe, siis Tema näeb ikka. Mul ei olnud kindlat ettekujutust sellest, milline see Keegi peaks täpsemalt välja nägema, teadsin vaid oma südames, et ükskõik, kuidas ma Teda ka ette ei kujutaks, ei ole Ta kindlasti selline, nagu ma arvan. Tema teab aga meist kõike, kuna oleme Tema tehtud ja Ta jälgib meid, nagu teadlased jälgivad filmides laborirotte. Selline oli minu ettekujutus, kuid sellest mulle ei piisanud, kuna tundsin tungivat vajadust teada, mida see Keegi minult ootab, sest ega Ta ei ole mind  ju niisama siia pannud, ikka mingi mõttega.

Vanaema kuulas mind ära, noogutas pead ja seletas, et see Keegi, kellest ma räägin, on Jumal. Ta jutustas mulle lugusid piiblist ning õpetas selgeks meieisapalve. Selle üle oli mul väga hea meel, kuna just see palve andis mulle midagi, mida olin ammu otsinud – võtme, mis avab selle ukse, millele koputajat Jumal kuulab. Seadsin sisse oma pisikese rituaali: igal hommikul pärast tõusmist ja õhtul enne magamaminekut põlvitasin voodi ette maha, et saabuva või möödunud päeva üle oma Loojaga aru pidada. Kõigepealt lugesin meieisapalve, et nii-öelda uksele koputada ja olla kindel, et Jumal mind ikka kuulab. Seejärel rääkisin oma plaanidest, mõtisklesin oma tegude üle, palusin andeks, kui olin venda kiusanud või ema-isa pahandanud. Viimaks lugesin taas kord meieisapalve, seekord ukse sulgemiseks.

Vanaemal oli hea meel, et oli saanud mulle südamerahu tuua, kuid ta hoiatas mind tõsiselt, et ma oma uutest teadmistest avalikult ei jutustaks, sest seda ei peetavat meie riigis heaks. Ma ei suutnud küll mõista, miks Loojast kõnelemine hea ei ole, kuid sellegipoolest pidasin vanaema manitsused meeles ja hoidsin oma mõtted endale. Samal ajal aga lubasin, et kui kasvan suuremaks ja saan targemaks, uurin kindlasti veel, mida Piibel Jumala kohta ütleb.

See aeg jõudiski kätte ning varases teismeeas uurisin hoolega „Lastepiiblit“ ja vaatasin televiisorist piibliteemalisi multifilme. Palusin ema, et ta mind pühapäevakooli paneks, mis oli Eesti Vabariigi iseseisvumisega vägagi populaarseks muutunud, kuid seal ei püsinud ma kuigi kaua – minu siirad küsimused häirisid kirikuõpetaja abikaasat niivõrd, et ta minu peale viimaks koguni vihastas. Ju siis ei olnud mul lubatud avalikult arutleda näiteks selle üle, miks Maarja poega Jeesust peetakse Jumala pojaks, samal ajal kui Aadam seda ei ole, kuigi tal ei olnud ei ema ega isa ja ta oli Jumala loodud. Seega jäi see ettevõtmine mul pooleli ning ristitud ja leeritatud ma ei saanudki.

Kuid siiski tekkis mul iseseisva õppimise käigus küsimusi aina juurde ning mida enam ma lugesin, seda enam hakkasid need mind painama. Näiteks ei suutnud ma kuidagi mõista, miks Jeesust peetakse Jumala ainusündinud pojaks, kui ometi oli tal ema, mis sellest, et isa ei olnud. Aadamal ei olnud ei ema ega isa, aga keegi ei pidanud teda Jumala pojaks. Eeval oli vaid doonor-isa, ema aga mitte, kuid Jumala tütreks teda ei peeta. Ka on Piiblis ometi nii palju kohti, kus on kirjas, et see või too prohvet (Jaakob, Saalomon, Efraim, Taavet jne) on Jumala pojad, kuid Jeesust peetakse siiski hoopis teisiti Jumala pojaks, kuigi ta ise nõudis, et teda nimetataks inimese pojaks ning ütles küll minu isa, kuid ka meie isa ja minu õed ja vennad. Seega oli minu jaoks küllaltki loogiline järeldus, et Jeesus on lihtsalt üks Jumala väljavalitutest ja oma väljavalituid nimetab Jumal oma poegadeks. Sellest aga Jumala teenimise asemel Jeesuse kummardamiseni jõudmine oli minu jaoks liiga suur samm, mis tundus kohutavalt väärana.

Mida rohkem ma õppisin ja lugesin, seda enam mul selliseid küsimusi tekkis, ning viimaks, oma teismeea lõpuaastatel, mõistsin, et ma ei saa end kuidagi kristlaseks pidada, kui ma nii paljusid dogmasid õigeks ei pea. Olin jälle kõigest ilma, kui muidugi välja arvata omad arusaamad, mis olid pärit varasest lapsepõlvest ja minu südames muutumatutena säilisid.

Hakkasin uurima teisi religioone. Märkasin, et neis kõigis on mingi ühine joon ja neis kõigis on midagi, mida ma oleks avasüli võimeline vastu võtma, kuid samal ajal ka palju pettumust ja ebaloogilisust.

18-aastaselt lõpetasin gümnaasiumi ning kuna mul ei olnud õiget ettekujutust sellest, mida ma edasi õppida tahaksin ja niisama huupi valimine tundus mõttetu, võtsin aja maha ning läksin aastaks Taani lapsehoidjaks. Sellel otsusel oli minu jaoks eluline tähtsus, kuna just Taanist sai alguse minu huvi islami vastu.

Maailma religioone uurides olin ma islami kõrvale jätnud, kuna selle kohta levis väga kahtlasi jutte: naisi pekstakse ja hoitakse kodus kinni ja neil ei ole mingeid õigusi, on vaid kohustused. Pealegi tundusid "kleitides“ habemikest terroristid küllaltki hirmuäratavad. Taanis sain aga tuttavaks moslemitega, ilma et oleksin nende religioossest kuuluvusest alguses teadlik olnud. Kummalisel kombel tundusid mu sõbrad vähemasti pealtnäha täiesti normaalsete inimestena. See innustas mind ka islami kohta uurima, kuna kõik muud religioonid olin ma selleks ajaks juba kõrvale lükanud.

Et minu põhimõte oli alati koguda teadmisi algallikatele võimalikult lähedalt, otsustasin endale Koraani tõlke muretseda. Leidsingi netist ühe, laadisin alla ja trükkisin välja, et seda „terroristide käsiraamatut“ lähemalt uurida.

Milline oli aga minu üllatus, kui selles pühas raamatus hakkas värss värsi haaval avanema minu enda mõttemaailm. Kõige muu hulgas leidsin sealt näiteks ka värsid, mis kinnitasid minu arusaama selle kohta, et Jeesus ei ole mitte Jumala poeg, vaid inimene, kelle Jumal on välja valinud oma sõnumi edastamiseks.

Islami kontseptsioon kui kõigi eelnevate Jumala poolt saadetud sõnumite jätk ja mitte uus religioon tundus kõigi uute teadmiste ning vanade tunnete valguses samuti vägagi loogilisena. Kõik, mida inimesed kaua aega tarvitavad, muutub nende kätes. Seega, miks ei võinud muutuda ka eelmised sõnumid? Võib-olla just sellepärast ei suutnudki minu carte blanche olemus vastu võtta neid dogmasid, mis olid hiljem lisatud? Ja kas ei ütle Jeesus ise Piiblis mitte nõnda:

 cPaljud ütlevad mulle tol päeval (viimsel kohtupäeval): Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole kunagi teid tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt.7:22-23)

Tundsin, et olin viimaks leidnud selle, mida vajasin – mulle on islam kõige lihtsam ja kõige loogilisem kõigist religioonidest. Eelnevate pettumuste tõttu ei julgenud ma aga kohe end moslemiks tunnistada. Läks veel mõni aasta, palju lugemist ja õppimist, kuni viimaks ühes islami netitoas ühe küsimuse üle arutades minu vestluskaaslane midagi väga olulist ütles: „Miks sa kardad end moslemiks tunnistada, kui sa tegelikult juba sünnist saadik seda nagunii oled? Juba mitu aastat oled islami kohta lugenud ja õppinud, kas oled leidnud mõne vea, mis sind häirib? Ei? Aga mida sa siis ootad? Mõtle, et võid homme surra ja see oluline samm jääb sul astumata!“

Neil sõnadel oli minu jaoks kaalu. Tõepoolest, miks ei peaks ma end ametlikult moslemiks tunnistama, kui juba ammu olen palvetanud nagu moslem ja paastunud ramadaanikuul? Pealegi, ma ei peagi ju moslemiks hakkama, kuna islam langeb kokku minu oma lapsepõlvest pärinevate tunnete ja arusaamadega. Pean lihtsalt enesele ja teistele tunnistama, kes ma tegelikult olen. Tuletasin meelde ka Jumala sõna Koraanist: Usus ei ole sundlust. Tõesti, õige tee on vale kõrval selge. Kes ei usu iidolitesse, vaid usub Jumalasse, see on haaranud kõige kindlama peotäie, mis iial ei katke. Ja Jumal on Kõike Kuulja ja Kõike Nägija. (2:256)

Kui ma olen Jumalalt palunud juhatust ja Ta on mind islamini viinud, siis järelikult on see minu tee. Nii saigi minust 2001. aasta krõbekülmas Tartu detsembris moslem. Alhamdulillah! Vanemad võtsid selle uudise suures rahus vastu; eks nad olid minu otsinguid pealt näinud ning neid oli see vaevanud, et nad mind kuidagi aidata ei oska. Seega möödus minu usuvahetus ilma perekondlike kriisideta.

Teine peatükk raamatust Minu Maroko" - Kuidas minust sai moslem ehk 21 esimest aastat minu elust"