Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Jane lugu  
- Jane lugu

Minu tee islami juurde algas Ameerikas, kui töötasin seal ühe aasta. Enne seda ei teadnud ma islamist praktiliselt mitte midagi. Prohvet Mohammedist (sallallahu aleihi wasallam) olin kuulnud ainult vanasõna -  „Kui Mohammed ei tule mäe juurde, siis tuleb mägi Mohammedi juurde”. Kuid sellest, kes oli Mohammed, ei teadnud ma midagi. Lisaks teadsin, et moslemid palvetavad mitu korda päevas mingi kuju poole.
Minu arusaama järgi oli islam samasugune usk nagu budism või hinduism… ja Allah oli nende jumal, näiteks nagu Budagi. Ma olen lapsest saadik Jumalasse uskunud ja tundsin tihtipeale, et lihtsalt paberi peal kristlane olla oli kuidagi liiga vähe. Minu usk ja minu teod ei käinud kuidagi kokku. Peale selle on Eestis ju usust rääkimine tabu ja sind vaadatakse imelikult, kui ütled, et usud Jumalat. Tihtipeale tõmbas mind koguduse poole, kuna hing ihkas suuremat seost usu ja Jumalaga, kuid kogu aeg tuli mingi ebaoluline asi ette või takistas hoopis kartuses.
Ameerikas elades kohtusin ma esimest korda moslemitega - tagantjärele mõeldes olid enamaus mu tuttavatest just moslemid.  Kahjuks ei olnud nad väga praktiseerivad. Kuid siiski olid nad väga uhked oma religiooni üle ja tihtipeale läks meie jutuajamine just usu peale, millest ma kohe väga huvitatud olin. Võisin esimest korda häbenemata usust ja Jumalast rääkida.
Minu esimene üllatus oli teadmine, et Allah ei ole mingi tavaline kujust jumal, vaid sama Jumal, keda kummardavad ka juudid ja kristlased. Mulle tuli see suure šokina ning ma käisin ringi ja kuulutasin seda fakti kõigile, justnagu mulle oldi avaldatud mingi varjatud saladus. Mind pani hämmastama tõsiasi, et kedagi ei tundnud see eriti huvitavat. Arvasin, et kui vaid kristlased seda fakti teaks, võtaks nad kohe Prohvet Mohammedi (sallalahu aleihi wasallam)  omaks ja tunnistaksid Koraani kui Jumala sõna. Üritasin seda kõike inimestele selgeks teha ka Eestis, lisaks oma perele ja sõpradele. Ma lootsin vist naiivselt, et nad saavad aru, miks ma Koraani kuulan ja loen,. Oli see ju sama, mis Piibelgi, kuid ikka vaadati imelikult. Lisaks avastasin, et 90% minu tutvusrinkonnast ei uskunud Jumalasse - mis oli ka VÄGA üllatav, kuna arvasin, et kõik on salaja usklikud nagu mina.
Mida rohkem ma Koraani kuulasin (netist), seda rohkem hakkas islami õpetus loogilisena  tunduma ja nii algas minu tee islami juurde.
Kuid selline asi, et ma võiks ametlikult oma religiooni muuta, ei tulnud mulle pähegi, see oli kuidagi väga utoopiline mõte ja kartsin oma lähedaste pahakspanu.  Mõtlesin, et usun Koraani olemusse ja sellega asi piirdub. Kuid sõna moslem oli juba rohkem hirmutav, kuna siiani oli selle sõnaga ainult negatiivne seostunud. Koraani kuuldes soojenes mu süda ja tundsin selle suunas tõmmet. Seejärel otsustasin ma islamimaale tööle minna, et nende kultuuriga lähemalt tutvuda - esialgu siis lihtsalt näha, millised need moslemid ikkagi on, just tavamoslemid, mitte modernsed Ameerika moslemid.
Niisiis sattusin töötama ja elama Egiptusesse. Kohe algusest peale oli mul suur austus praktiseerivate moslemite suhtes. Esimene küsimus, mida ma neilt küsisin oli, et kas palvetatakse viis korda päevas ja kui vastus oli jaatav, siis  pidasin inimest automaatselt usaldusväärseks, kuigi hiljem sain ma kahjuks aru, et paljud palvetavad ainult teoreetiliselt või siis mitte järjepidevalt.
Kui paljud peavad enne moslemiks hakkamist kõvat uurimistööd tegema, et aru saada, et tegu on ikka õige sammuga, siis mina olin vist neist vähestest, kellel tuli usk enne ning teooria ja praktika pärast. Kuid avastasin väga ruttu, et ma usun, et Prohvet Mohammed (sallalahu aleihi wasallam) oli Jumala viimane prohvet, ja et Jeesus (sallalahu aleihi wasallam) ei olnud mitte Jumala poeg, vaid väga austatud prohvet. Kõige veenvamaks osutusid teaduslikud faktid Koraanis, mida polnud ealeski võimalik teada ligi 1400 aastat tagasi.
Pärast kolme kuud otsustasin ma julguse kokku võtta ja ametlikult moslemiks hakata. Oma šahada (usutunnistuse) ütlesin ma Kairos Al-Azharis.
Teoreetiliselt teadsin ma islamis selliseid peamisi reegleid nagu näiteks viis korda päevas palvetamine, paastumine ja almuse andmine, kuid praktiliselt ei osanud ma veel midagi teha. Mind ümbritsesid moslemid, kes ei praktiseerinud oma usku järjepidevalt ja tänu sellele arvasin alguses, et islam on nagu kristluski, et reeglid on, kuid keegi ei täida neid ja peamine on usk südames. Hakkasin järk-järgult üha rohkem ja rohkem praktiseerima ning ennast muutma, kuid seda tänu iseseisvale õppimisele ja enese täiendamisele. Õppisin raamatute abil palvetama ja interneti abil natuke araabia keelt palve jaoks ning tänu Allahi juhtimisele suutsin ennast välja murda olukorrast, kus islam on ainult usk südames ja praktika jääb vajaka (alhamdulillah selle ees). Kui ma oleks jäänud lootma kaasmoslemite peale, oleks mul vist siiani puudulik ettekujutus sellest, mida tähendab olla tõeline moslem. Viis kuud hiljem peale usutunnistuse andmist, tuli minu esimene ramadaan ja hakkasin ka hidžaabi kandma. See oli minu viimane takistus, millest üle hüpata, ning kõige raskem, kuid praegu ei oska ma küll enam, miks see mulle tookord nii tundus. Võib öelda, et alates sellest hetkest hakkasin end tõelise moslemina tundma ning sellele vastavalt ka elama.
Minu mäletamist mööda võttis mu pere uudise suhteliselt rahulikult vastu. Algul arvasid nad, et see on mingi mööduv nähe ja et küll ma sellest paari kuu jooksul üle saan. Minu lähedasemad sõbrad, vastupidiselt, olid väga negatiivsed. Kui nende peamine tegevus ja eesmark oli rohkem raha teenida ning kõvemini pidutseda, siis olid nad väga šokeeritud kuuldes,  et ma olin totaalse kannapöörde teinud ja sellise elu seljataha jätnud. Kuid enamjaolt oli vastukaja normaalne, alhamdulillah. Ühestki sõbrast ma ilma ei jäänud. Mu ema loodaba salaja siiani, et tulen Eestisse tagasi.
Nüüd on sellest ajast pea kolm aastat möödas, olen vahepeal abiellunud suureparase moslemiga, kellega koos püüame rajade islami tõekspidamistel põhinevat elu.
Ma tunnen ennast paremini, kui kunagi varem, mu elul on uus siht ja eesmärk. Kuigi olen kodune ja elan väga tagasihoidlikku elu, olen õnnelikum kui kunagi varem, sest olen hingeliselt rahul. Kui teiste inimeste eesmärk on suurem maja või rohkem raha, siis meie pere on rahul sellega, millega Allah meid õnnistanud on  ja tegeleme siinses ilmas kõige tähtsama tegevuse ehk Allahi teenimisega, et saavutada oma eesmärk - paradiis.