Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Anu lugu  
- Anu lugu

Olen moslem - täna, siin ja praegu

Olen moslem ja on varahommik. Sõidan ülikooli. Rongis kohtan üht oma professoritest. Meie jutt läheb taas islamile ja sellele, et rätti kannan. Professor üritab mind taas veenda, et räti kandmisel ei ole mõtet. Jään endale kindlaks, tema samuti. Kui väljuma hakkame, uurib professor minult, miks ma ometi mingit stipendiumi ei taotle. Mina jutustan, et tahtsin kord juba taotleda: Saatsin ära formulari taotlemisankeetide saamiseks. Selles pidin juba nimetama oma ülikooli ja eriala ning mingi ühiskondlikult kasuliku tegevuse, kuna tegemist oli ühe poliitilise partei juurde kuuluva fondiga (siin on enamus stipendiume mingi poliitilise organisatsiooniga seotud). Ma nimetasin siis oma paari kogemust vahendajana ühiskonna ja moslemite - eelkõige pearätti kandvate muslimade - vahel, aitamaks kaasa paremale üksteisemõistmisele. Selle peale oleks pidanud too stipendiumifond saatma mulle ankeedid, milles siis oleksin jaganud andmeid oma õppeedukuse kohta, mis tegelikult pidavat stipendiumi saamisel määrav olema. Neid ankeete mulle ei saadetud. Selle asemel tuli kohe äraütlemine.
Professor naerab selle peale nii, et pisarad silmis. Aga mitte minu, vaid poliitiliste parteide ja nende fondide üle.

Olen moslem ja olen ülikoolis. Lähen loengusse. Professor (suur naljahammas) ütleb ühele hilinenud tudengile: „Te tulete juba jälle liiga hilja! Karistuseks peate täna istuma ... (väike mõttepaus) proua X-i (ja ütleb MINU NIME!) kõrvale!“ Kogu saal rõkkab naerust!
„Mis? Kas siis minu kõrval istumine on karistus?“ küsin ma endalt. Olen siin suures loengusaalis ainus moslem, ainus rätikandja. „Mis nali see nüüd siis oli?“
            Paar päeva hiljem kohtan toda professorit juhuslikult ja nõuan selgitust. „Mäletate,“ ütleb professor, „kui ma Teilt tookord õpingunõustamisel küsisin, miks Te teiste üliõpilastega rohkem koostööd ei tee, siis Te vastasite, et Te ei tunnegi eriti kedagi, kuna nad näivad Teid Teie religiooni ja pearäti pärast pelgavat. No ja siis ma tahtsin Teid lihtsalt teistega tuttavaks teha.“ Ja nali missugune!
            (Muide, järgmisesse loengusse hilinen kogemata mina. Professor paneb mu karistuseks ühe teise tudengi kõrvale istuma ja kommenteerib asja ka oma õige põhjusega: „Tahan, et proua X rohkem tutvusi sõlmiks!“ Seekord aga olen ma juba löögivalmis ja vastan: „Tänan, aga ma olen juba abielus!“ Kogu saal rõkkab naerust.)

Olen moslem ja on suvevaheaeg. Otsin tööd. Raske on tööd leida, kuna olen välismaalane ja mis kõige olulisem – kannan pearätti.
Aga mind kutsutakse vestlusele. Kõne ajal unustan vestluse toimumiskohta täpsustada ja helistan veidi hiljem telefoni salvetatud numbrile. Toru otsas on keegi teine, aga ta oskab mulle siiski aadressi nimetada.
            Päev hiljem lähen vestlusele. Ise ka imestan, kuhu väikelinna olen sattunud. Leian vestluskoha – peatselt valmiv ehitustarvete kauplus, kus minu tööks oleks kaupluse sisustamise ajal vastuvõetava kauba arvutisse sisestamine. Küsin minuga vestluse kokkuleppinud naise järele. Teda pole. Selle asemel juhatatakse mind sõbraliku olemisega meesterahva juurde. Selgub, et too on mu potentsiaalne tulevane ülemus, ja et mu vestlus oleks pidanud hoopis suurlinnas proua Z-i juures toimuma. Seega oli siis too, kelle ma tagasi helistades toru otsa sain, mulle tõesti vale info andnud.
Aga pole hullu, too ülemus vestleb minuga ise. Ja ma saan selle töökoha. Ja hiljem kuulen, et just sellepärast saan, et rätti kannan. Kuna ülemusel on olnud probleeme minuvanuste neiukestega, kes töötamise asemel meeskolleegidega flirtisid ja nõnda kogu meeskonna tööd segasid, siis  võttis ta sel korral moslemi, et too ehk teeb kurameerimise asemel tööd. Ja ma ei peta tema lootusi.

Olen moslem – täna, siin ja praegu. Elan veel-mitte-moslemite hulgas. Neil on eelarvamused ja minul on eelarvamused. Aga teinekord on need tõesti kõigest alusetud eelarvamused.