Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » ISLAM JA TEADUS » Kus on islamiteadust? » 4. Haiglas  
4. Haiglas

Esimesed haiglad, nagu me neid tänapäeval tunneme, asutati islamimaailmas. Seal pakuti parimat võimalikku arstiabi kõigile abivajajatele, olenemata nende rahakoti suurusest või sotsiaalsest staatusest. Islami tsivilisatsioon on juba algusest peale haigete ja nõrkade eest hoolitsemist auasjaks pidanud.

Esimene organiseeritud haigla ehitati 872. aastal Kairosse. Ahmad ibn Tuluni haiglas raviti ja jagati tasuta ravimeid kõigile patsientidele. Seal olid isegi nii eraldi saunaruumid meestele ja naistele kui ka suur raamatukogu ja eraldi tiib hullumeelsetele. Patsiendid pidid haiglasse tulekul oma tavariided hoiule andma ning selga panema spetsiaalse haiglariietuse, enne kui neile nende voodikoht kätte näidati. Iga patsiendi jaoks hoiti ka eraldi tema haiguslugu.

Taolised haiglad muutusid aina täiustatumaks, kuna moslemitest valitsejad võistlesid omavahel, kes suudab sponsoreerida kõige arenenumat ravikeskust, ja levisid üle kogu islamimaailma. Kui avastati, et osad haigused on nakkavad, eraldati nakkushaiguste jaoks eraldi üksus ning haiged pandi esmakordselt karantiini.

Esimesed haiglad asutati heategevuslike religioossete asutuste poolt, mida nimetatakse waqf. Taolised heategevuslikud organisatsioonidki on islamimaailma leiutis. Osa riigikassa rahast kasutati tavaliselt samuti haiglate ehitamiseks. Ristiretkede käigus avastasid eurooplased taoliste haiglate kasulikkuse ning viisid idee endaga koju kaasa.

Üks tuntust kogunud tolle aja kirurgidest on kahtlemata Al-Zahrawi, keda Euroopas tuntakse ka Abulcasise nime all. Ta kirjutas 1000. aasta kandis 1500-leheküljelise meditsiinientsüklopeedia „Al-Tasrif“, kus kirjeldas üle 200 kirurgilise instrumendi, andes nende illustratsioonide juures ka täpseid näpunäiteid selle kohta, kuidas antud instrumenti kasutada. Enamust tema instrumentidest kasutatakse ka tänapäeval ja tema entsüklopeedia jäi 500 aastaks Euroopas kirurgide suureks etaloniks. Oma raamatus räägib ta näiteks ka nina limaskesta vähi eemaldamisest ja silmade, kõrvade ja suu opereerimisest.

Al-Zahrawi oli ka see, kes võttis kasutusele kassi soolikast niidi, millega haavad peale operatsiooni kinni õmmeldi. See lahustus ise organismi ja seega ei olnud vaja enam niitide väljavõtmiseks patsiendile uut operatsiooni teha. Ta oli ka keiserlõike alal suur ekspert ja hakkas maailmas esimesena kasutama opereeritava ala tindiga märgistamist, mida tänapäeval kasutavad kõik ilukirurgid. Tema leiutisteks on ka näiteks kondisaag ja sünnitustangid. Oma teoses „Al-Tasrif“ kirjeldab ta täpselt, kuidas sünnitustange on võimalik ka surnud loote välja võtmiseks kasutada. Oma operatsioone teostasid moslemitest kirurgid juba tol ajal üldtuimestuse all. Selleks kasutati kanepist, oopiumist ja veel paarist ainest koosneva narkootikumiga täidetud käsna, mis pandi patsiendi näole. Taoline tuimestamine oli palju meeldivam kui tuimestus erinevate jookidega, mida India, Kreeka ja Rooma arstid oma patsientidel kasutasid.

Esimesed kaeoperatsioonid teostatid 10. sajandil Iraagis. Ka meile tänapäeval nii tavalised instrumendid nagu prillid leiutati islamimaailmas. Paljud olulised avastused optika vallas tegid samuti moslemid. Näiteks tõestas ibn Al-Haytham 1000. aasta paiku, et inimesed näevad asju tänu valgusele, mis nendelt asjadelt peegeldub ja silma siseneb, mitte tänu valgusele, mis silmist tuleb, lükates seega ümber Euclidi ja Ptolemeuse teooriad selle kohta, et valgus tuleb silmast. Al-Haytham avastas samuti camera obscura fenomeni, mis seletab, kuidas silm tänu optilise närvi ja aju ühendusele asju õigetpidi ja mitte tagurpidi näeb. Al-Haytham leiutas ka suurendusklaasi ja prillid.

Moslemid asutasid ka esimesed apteegid ja farmatseutide koolid ning kirjutasid väga põhjalikke farmatseutilisi raamatuid. Tuntud teadlane Al-Razi oli esimene, kes kirjeldas täpselt allergilisi reaktsioone ning avastas astma.

Al-Andalus ja Abulcasis rajasid teed neurokirurgiale, samal ajal kui Ibn Zuhr (Avenzoar) kirjeldas esimesena korrektselt neuroloogilist hälvet ning pani aluse modernsele neurofarmakoloogiale ja Averroes viitas Parkinsoni tõve olemasolule.

Moslemitest arstid olid esimesed, kes hakkasid köha spetsiaalse köhasiirupiga ravima. Nad leidsid rohtu ka näiteks epilepsia, parasiitide ja erektsiooniprobleemide vastu.

Moslemitest arstid ja teadlased kirjutasid juba 1000 aastat tagasi hulgaliselt raamatuid ja ajakirju, mis ka tänapäeval kättesaadavad on. Osad neist, nagu Ibn Sina „Kaanon“ on sajanditeks omal alal peamiseks teatmeteoseks jäänud.