Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » ISLAM JA TEADUS » Kus on islamiteadust? » 2. Koolis  
2. Koolis

Juba 10. sajandil peeti islamimaailmas haridust nii oluliseks, et mošeede juurde hakati peale kõrgemate õppeasutuste looma ka algkoole ehk maktabe. 11. sajandi kuulus teadlane Ibn Sina (Euroopas tuntud kui Avicenna) kirjutas, et lapsed peaksid koolis käima 6-14 eluaastani ja just klassis koos õppimine, kus mängivad kaasa ka võistlusmoment ja kartus teiste ees häbisse jääda, motiveerib lapsi paremini õppima kui eratuutorid. Lastele õpetati algkoolis põhiliselt Koraani, metafüüsikat, keeli, kirjandust, islami eetikat ja käsitööd.

Alates 14. eluaastast võis õpilane spetsialiseeruda lugemises, käsitöös, kirjanduses, jutlustamises, meditsiinis, geomeetrias, kaubanduses või mõnes muus aines, mida tal oma tulevikuks valitud ametis vaja läks.

Järgmises, ehk kõrghariduse õppestaadiumis oli võimalik õppida filosoofiat, loogikat, matemaatikat, ajalugu, poliitikat, eetikat, muusikat, metafüüsikat, meditsiini, astronoomiat, keemiat jm.

Kõrgharidust jagavatest asutustest võib eraldada kolled˛it, kus õpetati põhiliselt islami seadust ja teoloogiat, ja ülikoole, kus sai spetsialiseeruda väga paljudele erinevatele erialadele, mis olid jagatud omaette teaduskondadesse või osakondadesse. Nende kõrgharidust jagavate koolide üldnimetusena kasutati sõna madrasa. Kuulsaim madrasa on 10. sajandil asutatud Al-Azhar, mis tegutseb praeguti ülikoolina. 1155. ja 1260. aasta vahel oli näiteks Kairos 75 madrasat, Damaskuses 51, Aleppos 44. Eraldi madrasasid loodi ka näiteks meditsiini ja õigusteaduse õpetamiseks.

Araabiakeelne sõna ˛ämi‛ tähendab mošeed, samas kui ˛ämi‛a tähistab ülikooli. Esimesed tänapäevases mõistes ülikoolid tekkisid islamimaailmas mošeede juures juba tuhat aastat tagasi. Usk ja teadus toimisid seal väga sõbralikult kõrvuti, ilma igasuguste vastuoludeta. Islami heategevusorganisatsioonid andsid juba siis tublide kuid piiratud võimalustega õpilaste toetuseks välja stipendiume; loengud olid rasked (eriti meditsiinis) ja eksamid pikad ning kõrgeid teadmisi nõudvad.

Maailma vanim akadeemilist kraadi väljastav ülikool asub Marokos. Selle asutajaks oli rikka kaupmehe tütar Fatima Al-Fihri. Al-Karaouine’i ülikool ja mošee asub Fesis ja avas oma uksed juba 859. aastal.

Kuna aina rohkem õpilasi lõpetas ülikoole ja neid oli aina raskem kõiki meeles pidama, hakati välja andma i˛azasid, mida peetakse tänapäeva bakalaureuse diplomi eelkäijateks.

Ülikooli loenguid peeti tavaliselt õppegrupis, kus õpilased istusid õpetaja ümber. Kui õpilasi sai liiga palju, istus õpetaja kõrgemale kohale, mida kutsuti kursi (järi, tool). Selle järgi nimetatakse tänapäeval inglise keelt kõnelevas maailmas õppejõudu chairperson.

Naised mängisid õppeasutuste loomises suurt rolli. Näiteks 12. ja 13. sajandil Damaskuses asutatud 160st mošeest ja koolist 26 asutajateks olid vaid naised. Keskaegses islamimaailmas olid naistel väga head võimalused head haridust saada. Ka nendel oli õigus koolides õppida, diplomeid saada ning õpetlasteks ja õpetajateks saada. Eriti just haritud perekondades hoolitseti ühtviisi hästi nii poegade kui ka tütarde kõrge haridustaseme eest. Ibn Asakir näiteks tunnistas, et oma elu jooksul oli ta kokku õppinud tervelt 80 naisõpetlase käe all. 15. sajandil koostas Al-Sakhawi 12-köitelise biograafilise sõnaraamatu naisõpetlastest, kust võib lugeda 1075 naisõpetlase kohta. Oxfordi Islami Uurimiskeskuse juures töötav õpetlane Muhammad Akram Nadwi omakorda on kirjutanud 40-köitelise teose ligi 8000st naisest-hadithiõpetlasest.

Kasutades babüloonlastelt, egiptlastelt, kreeklastelt, hiinlastelt ja indialastelt saadud teadmisi, arendasid moslemid läbi teadusliku täpsuse ning eksperimentide edasi pea igat teadusvaldkonda.

Moslemitest teadlased panid rohkem rõhku eksperimenteerimisele kui seda vanades tsivilisatsioonides tehtud oli. Samuti kombineerisid nad vabalt teooriat ja praktikat, seega ei olnud sugugi ebatavaline, kui teatud ala teadlased olid õppinud ka vastava alaga kokku käivat käsitööd.

9.-13. sajandil töötas Bagdadis kaliifi valvsa pilgu all Tarkuse Koda (bait al-hikma), mille sarnast polnud kunagi maailmas veel olnud. See asutus kujutas endast üheaegselt raamatukogu ja tõlkekeskust. Tõlkekeskuses töötas suur hulk õpetlasi ja keeleteadlasi, kelle ülesandeks oli kõikvõimalikke teaduslikke teoseid Euroopa ja muudest keeltest araabia keelde tõlkida. Nii näiteks on tänapäeval meieni jõudnud Aristotelese ja Platoni teosed, mis samal ajal, kui keskaegne kirik need kõik paganlikeks tembeldas ning hävitada lasi, Tarkuse Kojas araabia keelde tõlgiti ning renessansiajal läbi Hispaania uuesti Euroopasse jõudsid ning tagasi Euroopa keeltesse tõlgiti. Kui moslemid ei oleks nende paljude väärtuslike teoste tõlkimise ja säilitamisega nii palju vaeva näinud, oleks Euroopa teaduse- ja filosoofiaajaloost väga oluline osa puudu.

Peale tõlketöö tegeldi Tarkuse Kojas, nagu ka ülikoolides üle terve islamimaailma, väga aktiivselt ka teaduse arenguga. Pole siis ime, et arendati väga kõrgele tasemele nii paljusid teadusharusid, mille hulka kuuluvad näiteks meditsiin, matemaatika, füüsika, keemia, astronoomia, geograafia, arhitektuur jne. Koos teadmistega toodi Euroopasse sisse ka hulk vastavat araabiakeelset sõnavara. Nii kasutame me tänapäevalgi sõnu, nagu algebra (ar k – al-˛abr – puuduolevate osade taastamine), keemia (ar k – al-kimija – metallide muutumise kunst) või alkohol (ar k – al-kuhl – maise aine viies element) mille kohta ei teagi, et need on tulnud araabia keelest.

Matemaatikas näiteks on moslemid meile Euroopasse edasi toonud araabia numbrid (mida araablased ise nimetavad india numbriteks, kuna said nende algvariandi just Indiast), kümnendsüsteemi, nulli mõiste ja kolmnurgaülesanded, mida iga põhikooliõpilane lahendama peab. Moslemid on originaalseid ja olulisi teoseid matemaatika vallas kirjutanud rohkem kui kreeklased ja roomlased kokku.

Sõna algoritm tuleb Iraani matemaatiku Al-Khwarizmi nimest. Tema suureks panuseks oli algebra arendamine. Sõna algebra ise läks käiku tema raamatu „Kitab Al-ˇabr“ pealkirja järgi. See raamat on kõige esimene elementaarset algebrat käsitlev teos.

Omar Khayyam avastas 11. sajandil esimesena geomeetrilise lahenduse kuubi võrranditele ning pani aluse analüütilisele geomeetriale ja algebralisele geomeetriale.

Astronoomias on moslemite teeneks näiteks esmakordne väga täpne maa suuruse arvutamine, kuu- ja päikesevarjutuste väga täpsete aegade väljaarvutamine. Ka maailma esimene observatoorium kui teaduskeskus (ja mitte kui personaalne vaatepunkt) ehitati just islamimaailma, tol ajal islami impeeriumi kuuluvas Hispaanias Cordobas. Selle ehitajaks oli 9. sajandil elanud ibn Firnas.

Biruni kirjeldas Milky Way galaktikat kui paljude uduste tähtede kogu ja avastas, et valguskiirus on hulga suurem kui helikiirus. Jafar Muhammad ibn Musa ibn Shakir avastas, et taevakehad ja sfäärid alluvad samasugustele füüsika seadustele nagu ka Maa ja ibn Al-Haytham avastas, et taevasfäärid ei ole tahked ning et taevas on hõredam kui õhk. Qutb Al-Din Al-Shirazi ja Kamal Al-Din Al-Farisi olid esimesed, kes oskasid vikerkaarefenomeni õigesti lahti seletada.

Juba islami algusest on muezzinid pidanud moslemeid viis korda päevas palvusele kutsuma. Iga palveaeg on astronoomiliselt päikese positsiooni järgi taevas kindlaks määratud, seega oli muezzinide jaoks äärmiselt oluline taevast ja selle kehi väga hästi tunda. Moslemite jaoks oli samuti äärmiselt oluline suuta määrata Meka geograafilist asukohta, et teada, mis suunas palvetada. Seda leiutasid nad keerukate instrumente, mille abil päikese ja kuu positsioon paika panna.

Koraanis on kirjas mitmeid ilmutusi taeva ja taevakehade kohta ning Jumal kutsub inimesi neid uurima. Kõigest sellest motiveerituna sai astronoomia moslemite jaoks 1000 aastat tagasi väga oluliseks teadusharuks. Nende tööd on aluseks eurooplaste astronoomiale. Bagdadist (813-833) islami impeeriumi valitsenud kaliif Al-Ma’mun toetas väga heldelt astronoomiat, kuna leidis, et sellest peaks saama üks tähtsamaid teadusharusid.

Keemia isaks peetakse Jabir ibn Hayyani (Euroopas tuntud Geberina), kelle panus keemiasse on olnud tohutu. Teda peetakse esimeseks praktiliseks alkeemikuks, kes pani palju rõhku eksperimentidele ning leiutas üle 20 tänapäeval tavalisteks peetava laboratooriumitarviku. Samuti vabastas ta alkeemia viimaks ebausust ning tõstis ta teiste teadustega võrdväärsele tasemele. Ta töötas välja hulga keemilisi meetodeid, nagu destilleerimise, vedelikustamise, kristallisatsiooni, purifikatsiooni, oksüdisatsiooni, evaporatsiooni ja filtratsiooni. Ibn Hayyan oli ka esimene, kes suutis isoleerida aqua regia, soolhappe, lämmastikhappe, nitrosüülväävelhappe, plii, äädikhappe, sidrunhappe, antimoni, arseeni ja palju muud.

Islamimaailma keemikud töötasid välja hulga tänapäeval kasutatavaid aineid, nagu näiteks piiritus, nuuskpiiritus ja igasugused destilleerimisvedelikud, mida kasutatakse meditsiinis. Al-Muwaffaq kirjeldab juba 10. sajandil oma raamatus täpselt, kuidas on võimalik mereveest joogivett destilliseerida. Al-Kindi aga oli esimene, kes suutis destilleerida puhast alkoholi ja etanooli.

Ibn Sina (ehk Avicenna) leiutas auruga destillatsiooni ning tootis esimest korda eeterlikke õlisid, mis viis aroomiteraapia arenguni. Razi aga destilleeris esmakordselt petrooleumi, leiutas petrooleumlambi, tahke seebi ja antiseptikumid.

Ibn Hayyani välja töötatud meetod on väga sarnane tänapäeva teaduses kasutatava töömeetodiga: 1. probleemi esitamine, 2. hüpoteesi sõnastamine, 3. eksperimentidega hüpoteesi katsetamine, 4. tulemuste analüüsimine, 5. andmete interpreteerimine ja kokkuvõtte sõnastamine, 6. avastuse publitseerimine.

Ka sotsioloogiasse on moslemid pannud tugeva panuse. Birunit peetakse esimeseks antropoloogiks. Ta kirjutas hulga ilmekaid ja detailseid võrdlusi Lähis-Ida, Vahemeremaade ja Lõuna-Aasia rahvastest, uskudest ja kultuuridest.

Peale erinevate teadusharude edasiviimise olid moslemid ka paljudes muudes  valdkondades andekad leiutajad. Näiteks loodi just islamimaailmas esimene pimedatele mõeldud lugemissüsteem ja seda juba 600 aastat enne punktkirja leiutamist.

Moslemite teeneks on ka suurte avalike raamatukogude avamine, kust linnarahval oli võimalik ka raamatuid laenutada, ja kataloogistamisega alustamine. Raamatukogud olid ühtlasi ka olulisteks teadmiste jagamise ja kokkusaamiskohtadeks. Mõnikord majutati samas hoones ka kaugemal elavaid õpilasi.