Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Ilona lugu  
- Ilona lugu

Islam on minu jaoks olnud terve elu umbes samal positsioonil nagu kõik teised idamaised religioonid - budism, hinduism, taoism jne. Ma ei ole kunagi mõelnud islamist ei halba ega head, minu jaoks oli ta võõras ja tundmatu ning liiga kauge, et minus mingeid emotsioone tekitada. Ma teadsin vaid seda, et islami uskujad on moslemid, nende jumal on Allah, kujutasin neid ette elamas kõrbelistel aladel, valgetes riietes ja rohkem ma suurt midagi ei teadnud ega arvanud.

Lapsena ei olnud minu ega ka mu õdede elu kerge. Majanduslikult oli meil alati kõik olemas. Võib isegi väita, et olime mingil määral ärahellitatud ning ei osanud hinnata asjade ega ka toidu tegelikku väärtust. Emotsionaalselt olime aga poolikud. Meil oli imeline hoolitsev ema, kuid teoreetiliselt pole meil isa kunagi olnud. Mäletan vaid õelat ja võimutsevat meest, kes end meie isaks kutsus ning kelle terrori ja vägivalla all isegi meie ema pool oma elust kannatas. Ema suri meil kaks aastat tagasi tema järjekordse vägivalla tulemusena, seega jäime praktiliselt vanemateta. Kõige selle tõttu, lapseeast välja kasvades, nägin ma, kui lühike võib olla elu ning mul tekkis väga tugev vajadus olla kindel selles, et ma oma elu õigesti elan ning et mul oleks midagi, millest tuge saada ja mille abile kindel olla.

Mul ei olnud eales sellist mõtet ega tunnet, et ma vajan seda tuge ilmtingimata religioonist. Olin vaid pidevates otsingutes millegi järele, mida ma isegi ei teadnud. Püüdsin mõnda aega olla küll hea kristlane, püüdsin palvetada, käia jõulude ajal kirikus ja uskuda sellesse, millesse mu kultuurikaaslased uskusid. See lohutas mind tõepoolest mõnda aega, kuid samal ajal ei tundunud päris õige. Palju oli sellist, millega mu mõttemaailm kokku ei sobinud ning millesse ma sundisin end uskuma, et sobitada end pigem teistega.

Kaks aastat tagasi tuli meile keskkooli aine, mis tutvustas erinevaid religioone. Sellest ajast saadik on mul millegipärast olnud tugev huvi uurida just islamit, väärarvamusi selle kohta, terrorismi, naiste staatust jne. Minu põhiline eesmärk oli lähtuda usust endast ja Jumala sõnast, mitte aga usklikest ja nende tegudest või tõlgendustest usu kohta. Mul on liialt palju näiteid, kuidas ühe või teise religiooni esindajad näitavad "eeskuju" oma tegudega täiesti vastupidiselt usu enda reeglitele, millesse nad väidavad end kuuluvat. Samuti lähtusin sellest, et on ju ilmselge, et ükski religioon ei õhuta vaenule ega vägivallale. Nii hakkasingi ma lugema ja uurima pühakirju islami kohta - põhiliselt inglisekeelseid ja internetis. Samuti tutvusin mitmete maailma erinevatest paikadest pärit moslemitega, et uurida ka nende käest nende igapäevase tavalise elu ja ümbruse kohta. Hetkel pean ütlema, et nii palju, kui mul moslemitest sõpru ka ei ole ja kui palju ma ka nende riikides reisinud ei ole, pole ma veel kohanud kedagi, kes oleks midagi vähemat kui rahumeelne ja sõbralik, sealhulgas mõni rohkem, mõni vähem usklik. Selle viimase lausega ei taha ma viidata mitte usule endale, sest nagu ma enne ütlesin, usku uurides või sellest rääkides ei saa lähtuda inimestest. Minu mõte oli öelda pigem seda, et inimesi on seinast seina IGAS ÜHISKONNAS, rääkimata nii laiast mõistest, nagu seda on religioon. Ma olen avastanud, et inimese kohta pole võimalik öelda seda, mis usku ta esindab. On võimalik öelda vaid seda, kelleks ta end ise peab. Üldjuhul (suuremal juhul) need kaks asjaolu kokku ei klapi. Ma tahan sellega öelda nimelt seda, et mõne inimese käitumist ei saa üldistavalt kogu religioonis lubatud käitumiseks pidada, sest inimesed on ekslikud ning kipuvad tegema vigu ka siis, kui nad teavad, et see on vale. Nii on see ka islamis. Kuigi on islam keelanud rangelt vägivalla süütute inimeste vastu, veel enam enesetapud, leidub ometi neid, kes moslemi nime all just seda kõike korda saadavad. Aga olgu, see selleks...

Paljud võivad praegu küsida, miks ma sellise valiku ikkagi tegin  ja mis oli selles usus sellist, mis mind lummas. Tegelikult ei ole sellele küsimusele üldse kerge vastata, kuna väga paljut ei saa mitte öelda, vaid tunda. Esimene asi, mis mind seda religiooni imetlema pani, oli detailne süsteemsus ja struktureeritus. Ma avastasin, et islamis polnud mitte ühtki väikseimatki asja ega reeglit, millel poleks olnud ääretult sügavmõttelist või loogilist tähendust ja vajalikkust. Ka neil asjadel, millest inimmõistus ei pruugi esialgu arugi saada. Kõik selles usus on loodud kindla mõttega, et teenida ideaalset korda ja töötavat süsteemi KÕIGI ja KÕIGE hüvanguks ideaalses ühiskonnas niivõrd lihtsalt ja edukalt, et selle kõige taga ei saa olla inimene, vaid peab olema kõrgem jõud. Ma ütlen veelkord, et seda kõike on ääretult raske sõnadesse panna ning et perfektselt aru saada, mida ma selle kõige all mõtlen ja et mõista selle mõtet, on vaja lugeda islami kohta ja ise veenduda. Selle PÕHILISE ja enda jaoks kõige olulisema ütlesingi ma praegu tegelikult nende lausetega ära ning ma ei oska lisada midagi, mis mu mõtet veel paremini selles lahti seletaks. Kõik minu põhimõtted, mis mul on elus olnud, on kokku läinud õigluse ja headusega. Islam on esindanud neid kõiki minu jaoks. Ma olen tugevalt selle vastu, et tuleb uskuda pimesi ning ilma mõtlemata, mida ja MIKS inimene usub. Kohati on mul jäänud mulje, et kristlus on religioon, mis propageerib pimesi uskumist, öeldes, et Jumal teab, miks see või teine õige ning vajalik on, ning meie peame vaid kuuletuma. Võib-olla ma eksin ka praegu, ma ei taha öelda mitte ainsat halba sõna kristluse kohta, kuna austan kõiki religioone südamest. Ütlen vaid, mida ma ise olen tunnetanud ja mõelnud. Ometi ei meeldinud mulle sedasi mõelda. Kui me ei tea, miks miski vajalik on, ei saa meie usk ka täiustuda ja me ei saa oma mõistust kasutada täielikult, et osata lahendada ka problemaatilisi olukordi ka mõnes teises situatsioonis.

Ma olen ääretult uudishimulik ja inimesed on väga mitmetel kordadel minu küsimustele vihaga reageerinud, kuna nad ei teadnud vastust ja püüdsid seda varjata ettekäändega, et ma neid tüütan. Islam andis mulle aga võimaluse saada vastus igale oma küsimusele  juba selle uurimise ja õppimise käigus.

Alles hiljuti küsis minu lähedane sugulane mult, kas pearätt, mida mosleminaised kannavad, ei ole mitte aegunud tava. Selle küsimusega on minu juurde pöördutud ka varem korduvalt. Kui ma neile seletan, et see on nii naise enda kui ka teiste perede kaitseks, et võõraid mehi mitte ahvatleda (mis võib viia ka perekonnapurustuseni), ei saada minust väga hästi aru. Mulle püütakse ikka seletada, et kui ma ise olen puhas, siis on kõik korras, ja kui ma ise tean, mida teen ja usun, ei juhtu midagi halba. Miks, jumala eest, on mul vaja veel mõelda teistele ja nende heaolule, see on juba nende enda mure. Ometi on just see teine äärmiselt oluline asjaolu, millest ma vaimustuses olin - ühtsus. Moslemid kutsuvad oma kogukonda ummah'ks. Siiski tähendab see palju palju enamat kui lihtsalt moslemite kogukonda. See on justkui hiigelperekond. Kui ühel liikmel on halb, on ka teistel halb niikaua, kuni nad probleemi pole ühiselt lahendanud. Üksteise nõrku külgi kaitstakse. Tuntakse muret ja jagatakse seda teistega. Ei ole egoistlikku enesekesksust, mis väljendub lauses vaata, kuidas ise hakkama saad või ennekõike ajan enda probleemid korda, alles siis mõtlen teiste abistamise peale (loomulikult ei räägi ma praegu kõigist, seda ei saa ma iialgi teha, räägin vaid sellest, mis ideaalis olema peaks islami reeglite kohaselt ning mille poole ka väga väga paljud teised moslemid püüdlevad). Tundsin ennast seal juba algusest peale äärmiselt turvaliselt ja seda, et minust hoolitakse. 

Hakkasin kogu sellesse süsteemi ja selle täiuslikkusesse uskuma varem, kui kuulsin islami tõenditest, millest lugesin hiljem ning mis mul imestusest silmad suureks ajasid. Hakkasin koos kõigega uskuma, et sellise täiuslikkuse suudab luua vaid see, kes end selle loojaks nimetab, ehk Jumal ise. Nii otsustasingi hakata moslemiks. Pärast seda võin uhkusega öelda, et pole eales oma õiges valikus kahtelma pidanud ning mul pole eales tekkinud tunnet, et midagi on valesti või et see pole siiski see, mida otsisin. Kaotada polnud mul tõesti midagi ja ei ole olnud siiani. Ise võin skeptikutelt veel küsida, kas ma oleksin tõesti jooksnud ühest terrorist (mida ma tundsin terve lapseea) teise, kui islam seda tõesti tähendaks inimestele või naistele? Olen ju ka ise naine ning ilmselgelt on mu elu mulle liialt kallis, et riskida sellega, kas ma ehk võin uuesti terrori ohvriks saada. Islam ei tähenda midagi taolist. Vägivalda on loomulikult igas ühiskonnas. See ei seostu aga usuga või veel vähem sellega, mida Jumal heaks kiidab. Islam oli ja on endiselt minu varjupaik. Mul on hinges ainult rahu ja õnn. See võib praegu tunduda lugejale kui lihtsalt paljukasutatud sõnakõlks, kuid ometi ei ole võimalik seda teisiti kirjeldada. Kui paljud on meie seast tundnud täielikku rahulolu või seda, et vaatamata nende igapäeva muredele ja probleemidele, on nad hinges ja südames õnnelikud ja nad tunnevad, et neil on kodu kuhu murede eest varju pugeda? Usun, et paljud ei saa aru, mida ma selle kõige all mõtlen, sest paljudel puudub selline ime elus. Tahan inimesi julgustada vaid sellega, et ei tasu end lasta õnge võtta meedial, kui pole ise asja uurinud. Oma silm on kuningas. See soovitus ei käi sugugi vaid islami teema kohta. See kehtib kõige suhtes. Meile on antud viis meelt, masallah, mis on antud kasutada selleks, et ise kõike otseselt kontrollida ja uurida. Seda tegin ka mina - keeldusin olemast meedia ohver ja otsustasin vabaduse kasuks, et iseseisvalt mõelda ja ISE uurida - ning ma jõudsin selleni, et esiteks ma tean, kuidas on lood tegelikult ning teiseks selleni, et minu ümber on inimesed, kelle elus on tugevad põhimõtted, head teod ja mõtted, vabadus ning ka võimalus teha õigeid otsuseid oma elu jaoks. Tänud Jumalale selle eest! Alhamdulillah!