Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Reelika lugu  
- Reelika lugu

Ma olen sündinud Eestis, täpsemalt Rapla maakonnas. Kasvasin üles peres, mis ei olnud eriti religioosne. Kui ma olin 11, hakkasin käima pühapaevakoolis ja õppima Piiblit. Kuna olin sel ajal suhteliselt noor, oli see minu jaoks pigem nagu hobi, kuigi olen uskunud Jumalasse juba ajast, mil olin pisike ja otsisin alati lohutust ja lahendust oma muredele just Temalt.

Pärast keskkooli lõpetamist kolisin Tallinnasse ja läksin tööle. Elu ei olnud alati lihtne, nagu enamuse üksikemade jaoks ikka. Ma olin oma elus segaduses, ei teadnud, kuhu suunda vaadata, kuhu minna, mida või keda uskuda. Vahel raskustes pöördusin siiski Jumala poole, sest olin väiksena harjunud seda tegema ja teadsin, et kuskil on Keegi, kes kuulab ja aitab. Palusin Jumalat näidata mulle õiget teed siin maailmas.

Tutvudes Eestis oma praeguse abikaasaga, olin šokeeritud kuuldes, et ta on moslem. Olin kuulnud moslemitest palju halba ja kuuldes, et ta on moslem, tahtsin tutvuse lõpetada, aga ma ei teinud seda siiski. Teda rohkem tundma õppides, sain aru, et ta on oma mõtteviisilt teistsugune - positiivsem ja tervema mõtlemisega. Hakkasin huvi tundma moslemite ja islamiusu vastu. Võtsin raamatuid nii raamatukogust, kui ka otsisin igasugust materjali islami kohta Internetist. Islamisse astunud inimesi kuulates ning sel teemal kirjandust lugedes, olin nii liigutatud - mul oli selline tuttav ja hea tunne südames. Mida rohkem õppisin, seda ilusavam tundus islam mulle. Vahel lasin ennast eksitada moslemitel, kes ei ole nii korralikud islami järgijad nagu seadus nõuab ja andsid seega paheliku pildi islamist. On paratamatu, et maailmas on ka halbu moslemeid, kuid mõistsin, et islam ise on ilus - üks ilusamaid asju mida siin maailmas olen avastanud. Ma tundsin, et tahan olla moslem, aga ka tundsin hirmu kõikide muutuste ees, mis sellega kaasnevad - oma juuste katmine, viis korda paevas palvetamine, paastukuu, islam eluviisina jne.

Minu ja moslemist mehe suhe oli arenenud armastuseni ning soovini koos ühist elu alustada, kuid me mõlemad teadsime, et sellest ei tule midagi, kuna mina ei olnud sellel hetkel veel lõpuni avanud oma südant islamile; mul ei olnud julgust. Ma teadsin, et mul tuleb loobuda sellest mehest, sest ma ei tahtnud, et ta minu pärast pattu teeb, sest islamis on patt elada koos kellegagi ilma abieluta.

Oli ramadaanikuu. Moslemist mees läks oma kodumaale, oma vanemate juurde. Ta saatis mulle sõnumeid, et ta palvetab minu eest, et Jumal näitaks mulle teed; et ma avaksin oma südame islamile. Ma tundsin, kuidas minus hakkasid tekkima muudatused: ma ei olnud õnnelik; ma tundisin, et tahan elus midagi muud, tahan uskuda millessegi, tahan pakkuda oma lapsele õigeid asju, et ta ei peaks kasvama üles segaduses oma indetiteedi pärast. Ma palusin Jumalat, et kui islam on tõesti õige usk, näitaks Ta mulle teed sinna. Ma palusin Jumalat, pisarad silmis, kogu oma südamest.

Ma tundsin ennast moslemina - ma tundsin, et ma ei kuulu enam sinna, kus olen. Ma lõpetasin alkoholi tarbimise ja sealiha söömise. Minu elu väärtushinnangud olid muutunud. Ma tahtsin olla lähedal Jumalale. Läksin poodi ja ostsin oma esimese pearätiku. Ma õppisin palvetama, lugesin läbi Koraani ja mõistsin üha enam, et islam on minu jaoks ainuõige usk. Islam on täiuslik, sest Jumal on saatnud selle meile. Kahju on aga sellest, et paljud ei taipa seda, ei taha õppida lähemalt, mis on islam.

Nüüdseks olen moslem olnud pool aastat, olen abielus suurepärase moslemimehega, minu tütar käib Koraanikoolis, mina õpin kodus iga päev midagi uut islami kohta. Ma olen tänulik, et Allah näitas mulle õiget teed. Ma olen õnnelik, et olen mosleminaine ja kannan oma pearätti uhkusega.

Ma tahan muuta inimeste arvamust islami usust ja näidata neile tõelist islamit, mis on nii täiuslik, mis kaitseb naist, kaitseb last ja muudab maailma paremaks kohaks. In sha Allah, Allah avab veel paljude inimeste südamed ilusale islamile.