Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kaua leitud õigekene  
- Kaua leitud õigekene

„Ta oli väga aktiivne, tubli, heade hinnetega tüdruk ja ometi hakkas ta moslemiks,” on Kätlin Hommik-Mrabte pidanud oma kodulinnas Kuressaares tihti kuulma. Minevikuvormis väljendatu ajab teda itsitama. Kiirelt juttu sädistavast noorest naisest hoovab ettekujutatud allasurutusest 100% vastupidist emotsiooni – rõõmsameelsust! Ometi kiputakse särasilmse palge asemel nägema vaid tema vahemeresinist pearätti.

Rätti sõlmitud väärarvamused

Silmade sina rõhutav rätt on tal peas vabatahtlikult juba pikemat aega, ta ei ole pidanud seda kandma ei Prantsusmaal, Kuveidis, Marokos ega Eestiski. Tal on nõnda mugav ja talle meeldib seda kanda - siis ei näpi keegi tema juukseid (seda on tulnud ette Prantsusmaal, kus Ida-Euroopa neiud ikka veel eriliselt silma paistavad) ja ta ise ka nendega kedagi ei õrrita.
„Tegelikult on vaid 15% maailma moslemitest araablased,” seletab väga palju oma väljavalitud usu teemal lugenud ja aastaid ala tudeerinud Kätlin. „Enamus neist elab Indoneesias ja seda muuseas väga vaikselt.” Vaid rahu ja ülimat sõbralikkust on Kätlin kogenud ka Marokos, 99%-lise moslemielanikkonnaga riigis, kus ta viimati elas.
          Nüüdseks pidanuks terroriaktide ja telekast tulvava vägivalla varjust kohale jõudma ka teadmine teise leeri – rahulike tavainimeste ja Koraani mitte äärmuslikult interpreteeritavate moslemite - olemasolust, kuid see paistab paraku olevat kiire kaduma suurde meediamulli. „Näidatakse ainult seda pahupoolt; keda siis perekonnaeluidüll huvitakski? Reeglina kõik need probleemid, mis Lähis-Idas lõõmavad, ei ole mitte religioossed, vaid poliitilised. Tegemist on tihtipeale väärastunud riigikorraga ja selle ohvrid on paratamatult harimatu, allasurutud rahvas.” Pühakirja tõlgendamine võib olla keeruline ja viia eksiteele; see varieerub riigist riiki ja diktaatorist vaimse juhini. Sellepärast võttis Kätlin ette islamoloogia ja araabia keele õppe, et ise lugeda ning otsustada millega tegu.

Pika habeme ja kleidiga onu

Kätlin on kannatlik, ta on harjunud pikkade pilkudega, kuid ei lase end sellest häirida. Ta on ise olnud samade eelarvamuste ohver, kui sai Taanis lapsehoidjana töötades teada, et mõned tema uutest tuttavatest on moslemid. „Esimene mõte, mis tekkis oli: Ää! Nüüd ma saan nuga!” tunnistab ta omase loomuliku siirusega.
          „Ma ei tulnud üldse selle peale, et nad võiksid moslemid olla; moslem oli minu jaoks see pika habeme ja pika kleidiga onu, kes igale poole pomme pani ja muudkui sõrme vibutas. Mu sõbrad aga olid täiesti normaalsed noored inimesed nagu mina. See oli küll tavatu, et nad ei joonud, ei suitsetanud ega keksinud ka sellega, mitu naist neil olnud on. Nad muidugi naersid mind välja, et mis mul vaja neid karta? Sellest hetkest hakkasin mõtlema, et kui nemad ei ole hullud, äkki siis leidub mõni normaalne veel ... ja hakkasin Islami kohta lugema. Kõige esimesena vapustas mind see, et sõna Islam tuleb samast tüvest nagu kõigile teadaolev salam – rahu.”
          Mõtlema hakkas Kätlin ammu, mõne arvates vast liiga vara. Kolmeaastaselt isalt saadud vastus küsimusele „Mis siis saab, kui me sureme?” – „Mis siis ikka saab, magad mulla all,” oli tema jaoks kohutav. Vanaema õpetas lapsele suure saladusekatte all „Issa-meie palve”, kuid hiljem loobus uudishimulik tüdruk pühapäevakoolist,  kuna vastuseid oma küsimustele ei saanud – „see on müsteerium, sul ei ole vajagi aru saada”. Aga ta oli veendunud, et see Keegi, kes valvab ja on hästi suur, näeb teda ka siis, kui ta laua alla pahandust teeb. Seda kõike räägib saarepiiga hingestunult ja avatult lapsemeelselt, kuid naiivsusest on asi kaugel. Kätte võeti süstemaatiline otsing, mille vältel ei avaldanud mõju ei kaunid tõmmud meesterahvad, ei müstika ega eksootika. Pigem jätkus skeptilisus, et millal saabub järjekordne pettumus ja vastuoluline hetk vastustejahil.

Alaväärsuskompleks Pariisis

Mitte üleslöödud ilusaid naisi, vaid enda mõjuvõimu vastassugupoolele peab Kätlin tolleaegse alaväärsuskompleksi tekitajaks. Pariisi sattus ta keeltekooli, peale esimest Tartu Ülikoolis läbitud prantsuse filoloogia õppeaastat; töötas taas lapsehoidjana ja kuulas kultuurimaad, seda ka vastavateemalistes interneti jututubades. „Kui mul tekkis jälle uus küsimus, siis ma logisin sisse ja otsisin üles vastava teadjama inimese, kellelt lootsin enam selgust. Meeldima hakkas esiteks kogu see naiste, eriti ema, meeletu austamine. Islami seadustik on esimene täielik seadustik, mis käsitleb naist indiviidi ning mitte isa või mehe omandina.”. Just nimelt!
          „Islami naised, küll mitte kõik, järgivad laialt enda kaitseks loodud kehakatmise kommet,” räägib Kätlin, „kuna naine ei ole mingi asi, mida kõik peavad jõllitama.” Naiste keha katmise üle viriseksid mehed arvatavasti hoopis enam kui naised.  Ta oma vend pihtis kord, et teda õe rätikandmine ei sega. „Aga kui kõik hakkaks niimoodi tegema, et stringe ega dekolteesse ei näe, siis oleks täitsa jama – mida siis veel silmarõõmuks vaadata?”
          Oma n-ö esimesel Pariisi perioodil ei kandnud ta veel pearätti ega olnud moslem, kuna kõik tuli tasa ja targu, väljaarvatud seal järgi jooksvad noormehed. „Täitsa normaalne Eesti tüdruk oli nende silmis järsku selline kaunitar, et midagi hullu”, põdes neiu, kes sinnamaani Eesti poistesse vendade ja sõpradena suhtub. Selle põhjuseks peab ta muuseas oma elavat temperamenti ja nende valdavat prioriteetide sassisolekut, s.h. viinaülistamist. Välimuse avalikku heakskiitu ei pane enamus naisi pahaks, Kätlin aga elas seda väga raskelt üle, kuna tekkis selge arusaamine tema mõtete ja tunnete olematusest. „Mõtlesin, et ma ei suuda niimoodi mehele minna, et mees mind on tagumiku või säärte järgi valitud. Minu jaoks oli see täiesti välistatud.”

Omadega sees

Nii nimetab ta seisu, kui tagasi Tartu Ülikooli saabus ja katsetas kas suudab ramadaanikuul paastuda. Seejärel jäi üle vaid islami usutunnistus lausuda. „Moslem sai minust kalli Eestimaa pinna peal,” kirjutab ta ise möödunud aastal Saare maakonna lehes Meie Maa, teemal Mõtisklusi Islamist. Perele rääkis ta kõik otse välja, miks loobub ema seapraest ja miniseelikut enam kunagi selga ei pane. Vanemate suhtumine oli ettevaatlik, kuid neile jäi kõige olulisemaks küsimus: „Kas sa oled nüüd leidnud selle, mida vaja oli ja mida meie ei osanud sulle anda - kas see on nüüd see?”
          Sellena ja sellega läks ta taas Pariisi, Sorbonne’i ülikooli, soravat vene, inglise ja prantsuse keelt araabia keelega täiendama. Kasutamata ei jäänud võimalus käia igal nädalavahetusel loengutel Pariisi suurimas mošees, kus teda sõbralikult vastu võeti. „Ja siis sain ma tuttavaks oma abikaasa Mustaphaga.” Kätlin istus arvuti taga ja Mustapha istus oma arvuti taga, 1800 km lõunas ülikooli ühiselamus Marokos, olles kohtunud järjekordses jututoas. Mida kõike arutati, jääb vaid nende teada, kuid väga vähese ajaga saabus kahepoolne „kräsh, ehk ütleme siis, et meile mõlemale sobis hästi ja siis ta muidugi kohe läks ja teatas oma vanematele, kui me asjades kokkuleppele olime jõudnud.” Nii toimuski varasema hingekriisi raviv ime, sest otsusele oli jõutud teineteise pilti nägemata. „Seda respekteerin ma tema juures kõige enam, sest seal ikka niisama huupi abieluettepanekuid ei tehta; ühesõnaga ta pidi minu sisemusest niivõrd palju lugu pidama.” Pärast Kätlini pildi nägemist tunnistas mees, et oli saanud tõelise jackpot’i.
          Ema Saaremaal mõistagi kartis, et tütar on liig huupi otsuse langetanud, kuid oma usukreedoga kooskõlas neiu arvamus pika registreerimata kooselu kohta on „ega ma ei ole auto, millega proovisõitu tehakse.”

Idealistid – ohustatud liik

Mees, kellega Kätlin 2005. aasta juulis abieluteed alustas, on berber, nagu väga suur osa Maroko elanikest. Mustapha kodu ning kodumaa on abikaasale avatud, kuid hetkel mitte vastupidi. Perekond Hommik ei ole oma väimeest veel kohanud, kuna Mustaphale on kahel korral viisa väljastamisest keeldutud. Ja seda ilma põhjenduseta! Kätlini ainus lootus veel abikaasa Eestisse saada on näidates Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ette kuue viimase kuu sissetulekud, mille nimel ta hetkel mässab. Avalduse läbivaatusele kulub kolm kuud. Samas teab seadusandluses kodus olev naine, et Euroopa Liidu seaduste järgi on keelatud abikaasasid üle kuue kuu lahus hoida. „Kas peaks ametivõimudele ka paragrahvidega lehvitama hakkama, nagu nemad seda ikka teevad – „paragrahv selle ja selle alusel ei ole me kohustatud viisast keeldumise kohta aru andma.””
Praegu on paar teineteisest kurnavalt kaugel, kuid Kätlin mäletab seda kauget varajast laupäeva hommikutundi, mil’ peig talle Pariisi helistas, pärimaks ootamatult tema jalanumbrit. Noormehe vanemad olid kihlusest perele teatamise järgsel hommikul tema Rabati ühika ukse taha ilmunud ning ema teatanud, et mõrsjale on tingimata vaja kingad osta. Need peened, valged imekingad, mida terve pika päeva otsimise (ikka ema eest ja isa ning poeg sabas) järel kogu Rabati kingapoerägastikust ei leitud ning eraldi tellima pidi, on siiamaani aukohal jalga panemata. Kätlinil kahjuks ei õnnestunud Mustapha ema iial kohata, kuna ta suri rinnavähki vahetult enne nende abiellumist Kuveidis.
          Kätlini abikaasa töötas tol ajal Kuveidis ühes Ameerika firmas. Sealne elu osutus Marokos sirgunule jupp maad karmimaks ja vastuolulisemaks: passi hoidis tööandja oma taskus ning tolles naftariigis äriasju korraldavad britid ning ameeriklased ei lasknud töötajatel isegi palveajaks viieminutilist pausi võtta.
          Kätlin teab, et ta mehest oleks Eestis kasu, nii inglise, kui araabia keele õpetajana, mille huvilisi on palju. Tartu Ülikoolgi on sellisest õppejõust huvitatud, kuid ei suuda noori kuidagi hetkel aidata. „Tahan, et esimese asjana läheks Mustapha Eestis meie keelt õppima. Praegu ta pursib vaid siis, kui on mind millegagi vihastanud ja lepitust otsib. Raske on keelekeskkonnast väljas õppida, kuid ta on väga innukas.”
              Hetkel hostelis töötav Kätlin hakkab augustis tööle inglise ja prantsuse keele õpetajana, kuid „kui Mustapha elamisluba ei saa, pean ma paratamatult tagasi Marokosse minema”. Tervelt pool aastat Maroko mägilinnas mehe peres elanuna tunneb ta puudust lummavast palvekutsest, kui mošeed ükshaaval, ikka idast lääne poole, hüüdma hakkavad.
          „Oleme abikaasaga otsustanud, et elame vaid Marokos või Eestis. Lastel tuleb nagunii identiteediküsimusi, kolmas riik ei tule kõne allagi. Samas, Marokos on esiteks jubedalt suur tööpuudus ning palgad veelgi väiksemad kui siin, teiseks ei tunne keegi puudust, kui seal paar last sündimata jääb (neid on 34 miljonit ja nende rahvastiku keskmine eluiga on 23 aastat, meil 40), aga Eestis võiks see ikka natuke aidata. Kui minu lapsed sünnivad siin, oleksid nad ju eestlased, mis sest, et pruunide silmade ja juustega. Leiame, et siia on meid vaja, nii tööjõu kui juurdekasvu tõttu. Loodan siiski, et kõik laheneb ning Eesti riik saab aru, et ma olen siin talle palju kasulikum kui kusagil mujal.”
          Ja nagu ikka, lõpetab mind palju valgustanud Kätlin Kuressaarest kirja sõnumiga ibtassimi :))) – naerata!


Osake juuli 2006 Annes ilmunud artiklist, tekst Riina Kindlam.