Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  IMEDEST KORAANIST »  Loodud eimillestki  
Loodud eimillestki

„Taevaste ja maa Algataja, kui Ta midagi on määranud, siis ütleb Ta sellele vaid „ole!“ ja see saab olema.“ (2:117)

Araabiakeelse tegusõna badaa tähendus on leiutama, algatama, eimillestki looma, midagi esimest korda tegema või uuendust sisse viima. Loomise suurim ime on see, et meie Looja on teinud kõik eimillestki - loonud nii palju asju ilma eelneva eeskujuta. Mõelge kasvõi värvispektri peale. Keegi meist ei suudaks ette kujutada, veel vähem luua värvi, mida me poleks juba varem näinud. Jumal aga lõi kõik värvid ajal, mil isegi värvi ideed veel ei olnud. Mõiste ja selle sisu eimillestki loomine käib nii inimkujutlusele kui ka –võimetele üle jõu.

Ateistid arvavad, et aine on igavesest ajast olemas olnud, et sellel ei olegi algust ja et see on iseenesest juhuse läbi edasi arenenud. Näiteks kuulus materjalismi teoreetik George Politzer väitis oma raamatus, et universumi ei ole kunagi loodud. Selleks, et nõustuda, et ka universum on kunagi alguse saanud, peaks ka nõustuma, et universumil on Looja, kes ühel ajahetkel eimillestki loomist alustas.

Ateism on usk sellesse, et Jumalat ei ole olemas. Materialism on usk sellesse, et vaid füüsilised asjad eksisteerivad reaalselt. Neid kahte sõna kasutatakse tihti sünonüümidena, kuna ateistid, kes usuvad, et Jumalat ei eksisteeri, on nõus ka väitega, et aine ja eksisteerimine on ajas igavesed ja seega on ateistid ühtaegu ka materjalistid. Uskumus, et Jumal on igavesti eksisteerinud ning kogu siinse maailma loonud, kuulub monoteistlike uskude juurde.

On olemas veel kolmas vaatepunkt – agnostikute oma. Nad väidavad, et ei ole võimalik kindlaks teha, kas Jumal on olemas või mitte või kas universum loodi või on alati olemas olnud. Kui oleks kuidagi võimalik tõestada, et maine aine on kunagi alguse saanud, oleks see ka tõestuseks, et väited „aine on igavene, seda ei ole loodud“ ja „me ei tea, kas aine on igavene või loodud“ on valed - seega on ateistid ja agnostikud eksiteel. Kui neile tõestataks, et universum on kunagi alguse saanud, kas nad siis usuksid Loojasse?

Koraanis on kirjas: Kas need, kes ei usu, ei teadnud, et Maa ja taevad olid kord ühtne mass ja siis me eraldasime nad? Ja Me tegime veest kõik elava. Kas nad siis ei usu?” (21:30) See värss kirjeldab väga täpselt Suure Paugu (Big Bang) teooriat, mille kohaselt universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis universumi alguseks. Suur Pauk ei olnud "plahvatus“ olemasolevas ruumis, vaid mateeria, aja ja ruumi ühine tekkimine algsest singulaarsusest.[1]

See teooria lükkab ümber nii väite „aine on igavene, seda ei ole loodud“ kui ka väite „me ei tea, kas aine on igavene või loodud“. Tänu tänapäevastele teaduslikele avastustele teame, et ainel on olnud algus - me teame, kuidas see alguse sai.

Aeg eksisteerib vaid koos aine liikumisega. Kuna ainet ja selle liikumist enne Suurt Pauku ei olnud, ei olnud enne Suurt Pauku ka aega. Nii aine kui aeg said seega olema peale Suurt Pauku ja nad sõltuvad oma eksistentsis teineteisest. Nii on Roger Penrose ja Stephen Hawking matemaatilises keeles tõestanud, et universumil oli algus.

Looja on Koraanis väga täpselt kirjeldanud, mismoodi ta maailma lõi ja ka ette teadnud, et need, kes Temasse ei usu, ei usu ka siis, kui neile selged tõedid antakse. Ja nii ka tõesti on – olenemata sellest, et tänaseks on ateistide väide, nagu universum oleks igavesest ajast eksisteerinud, valeks osutunud, on nad siiski kangekaelselt oma usu juurde jäänud.



[1] Steven Weinberg, „Esimesed kolm minutit. Arutlus universumi tekkest". Valgus, Tallinn 1988.