Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Nele lugu  
- Nele lugu

Esimene samm
Minu seiklus Egiptuses sai alguse tööst reisibüroos, tänu millele avanes mul suurepärane võimalus seda maad külastada. Samas olin sel ajal ka Tallinna Ülikooli viimase kursuse üliõpilane ja pärast sessi tundus puhkus soojal maal lausa hädavajalik. Tööga seoses olin kuulnud Egiptuse kohta väga mitmesuguseid kommentaare ja muljeid, mis olid enamasti negatiivset laadi, sest eestlane üldjuhul pigem laidab kui kiidab. Ootused olid tagasihoidlikud – vaene maa, kärarikkad kaupmehed ja rätte kandvad naised, kuumus ja mustus.
Kuid pilt, mis mulle sel veebruaripäeval avanes, oli positiivne šokk ning kogu Hurghadas veedetud nädal mõjus teraapiana. Ju ma siis olin oma hinges selle kõige järele igatsenud, mida nüüd nägin. Sõbralikud inimesed, päike, türkiissinine meri, delfiinid. Eredaim mälestus oli sõit Kairosse. Kohtumine püramiididega, mille kõrval istudes ja kätt ürgsete kivide vastu toetades tundsin, kuidas ajalugu minust läbi voolas. Kuid linnas avanenud pilt jahmatas. Mäletan end mõtlemas, kuidas üldse inimene on võimeline sellises hullumajas elama. Nüüd, kui ise Kairos elan, on kõik muidugi palju lihtsam. Ja valitsev kaos on tegelikult vägagi reeglipärane.
 
Islam
Minu esimene kokkupuude islamiga oli samuti sellel reisil. Kui sõbrannaga basseini ääres päikest võtsime, avastasime korraga enda kõrvalt sadu moslemeid palvetamas. Oli reede ja keskpäev, mil moslemitel on kohustuslik ühispalvus, ja nii täitsidki kõik hotellitöötajad oma kohust. Kuid mind ajas see segadusse – miks nad seda ikkagi teevad? Mõtisklesin selle üle pikalt.
Eestis tagasi olles otsisin islami kohta materjali ja suhtlesin internetis moslemitega, et leida oma küsimustele vastuseid. Üks inimene, keda internetis kohtasin, oli Mohammed. Kui ma temalt küsisin, kust leiab üks inimene jõu end kõige muu argise kõrval nii sügavalt usule pühendada, vastas tema palvega, et loeksin koraani, pühakirja, mis on säilinud muutumatuna selle ilmutamisest alates. Igal inimesel on võime uskuda, tuleb vaid üles leida tahe ja vajadus. Ta andis mulle võtme, mis avab ukse sellesse maailma, kui otsuse uks avada tegin ise.
Lapsena õppisin pühapäevakoolis ja laulsin kirikus. Leeris käisin umbes viis aastat tagasi ja olin ka koguduse liige. Kuid kristlus ei köitnud mind nii nagu islam. Mäletan end kirikus istumas ja mõtlemas, et pean uskuma. Midagi ei tundunud loogiline, vaid oli just see peab efekt. Islam on loogiline ja seletav, olen alati oma küsimustele koraanist vastused leidnud. Moslemitel ei ole midagi kristlaste vastu, vastupidi – koraan õpetab kõiki uske austama. Mohammed ütles mulle: “Keegi ei sunni sind islamit vastu võtma, kui sa seda ei taha. Ole kristlane, aga sellisel juhul ole hea kristlane.” Mis neile mõistetamatu tundub, on see, kui inimene mitte midagi ei usu.

Kartus
Läänes on levinud arusaam, et islam on pealetükkiv ja rõhuv. Suur osa selle mõtteviisi tekkes on ajakirjandusel. Kuid islam on oma olemuselt väga rahumeelne ja salliv, sõna islam tähendabki otseses tõlkes rahu religiooni. Aktsepteeritakse teisi usundeid, nagu kristlus ja judaism, mis mõlemad sätestavad ainujumala olemasolu. See, mis toimub tänapäeva maailmas ja mida ususõjaks nimetatakse, ei ole midagi muud kui poliitika. Ja need inimesed, kes end usu nimel armetult tapavad, pole kindlasti moslemid. Moslemil on keelatud ise sõda algatada ning tappa tohib ta vaid meessoost isikuid ja enesekaitseks, naistele ja lastele annab islam ka selles olukorras puutumatuse. Ükski usklik ei läheks teist inimest tapma, rääkimata süütutest rahvamassidest. Ja on tegelikult väga kurb, et üksikute inimeste teod võrdsustatakse usuga.
On vale arvata, et moslemid elavad vaid araabia maades. Suurim moslemitega asustatud riik on Indoneesia, kus ei ole ajaloo jooksul toimunud ühtegi usulahingut. Kuidas saadi siis neile mõõga abil usku peale suruda, nagu kristlased seda tegid ristisõdades? Islamis on määrav sisemine usk, ilma selleta pole tähtis, kelleks end nimetad.
Kahju on süütutest moslemitest, kellelt võetakse teiste inimeste tegude tõttu õigus tunda end inimväärsena. Nagu hidžaabide kandmise keelustamine Prantsusmaal – kas ei ole siis neil naistel õigus tunda end väärikana, kui neile on lapsest peale õpetatud, et katmata juustega tänavale minek on häbiväärne ja paljastav? Ja ometi on kõikide arenenud riikide põhiseaduses kirjas, et ühtki inimest ei tohi represseerida, olenemata tema soost, vanusest ja usust.

Uue algus
Olles Mohammediga kolm kuud internetis suhelnud, otsustasin sõita talle Egiptusesse külla, et kohtuda tema ja ta vanematega. Minu perekonnale oli see šokk. Kardeti, sest keegi ei teadnud islamist ega Egiptuse elukommetest suurt midagi. Arvati, et tulen siia ja tõmmatakse kott pähe, pannakse tuppa kinni, liikuda tohin vaid koos sugulastega. Ja kui ma julgen kellelegi otsa vaadata, siis loobitakse kividega surnuks. Ükskõik, mis minuga ka ei tehta, tagasi ma sealt kindlasti ei tule. Mind hirmutati lausa nii, et olin juba peaaegu oma reisimõttest loobumas. Ainus, kes mind tegelikult lõpuni toetas, oli ema. Ju ta siis mõistis minu armastuse suurust. Teistel oli ilmselt tunne, et kaotavad mind inimesele, keda nad ei tunne, ja seetõttu oli neil raskem minu otsust aktsepteerida.
Kui siis teist korda Egiptuse pinnale astusin ja Mohammediga kohtusin, teadsin esimesest pilgust lennujaamas, et tema ongi see, keda olen otsinud. Sealsamas tegi ta mulle ka abieluettepaneku, laskudes ühele põlvele ja pannes minu sõrme kihlasõrmuse. Tema sõpradest tunnistajate juuresolekul allkirjastasime ka esialgse abielulepingu.
Lõpliku registreerimiseni kulus üle kuu, sest tuli taotleda viisat. Mind saadeti illegaalide osakonda, kus uuriti mu tausta. Kahe nädala pärast sain tõendi viisa saamiseks, kuid seejärel selgus, et kodakondsuse Estonian asemele oli märgitud Ethiopian. Vea parandamine võttis veel kaks nädalat. Seejärel pidime minema lähimasse välisriiki, kus asub Eesti saatkond, kuna siinne välisministeerium ei aktsepteeri Eesti konsulaadi õigusi kinnitada abielupabereid. Lõpuks saime vajaliku dokumendi ning kavatseme pidada  pulmapeo, mida parasjagu korraldamegi.

Uus elu
Mind võeti siin üllatavalt hästi vastu. Ei võõrastatudki, nagu alguses arvasin. Mulle pööratakse palju tähelepanu, küsitakse, kas kõik on korras. Ja kui ma kogu aeg ei naerata, siis on mul kindlasti mingi mure, mis tuleb kiiresti lahendada. Eriti suurt lugupidamist kogen, kui nad kuulevad, et hidžaabi kandmine pole niisama – olen ka usutunnistuselt moslem ning palvetan moslemile kohaselt viis korda päevas, paastun korrapäraselt ja annan vaesematele almust. Samuti olen loobunud sealihatoodetest ja alkoholist, mis on inimese organismile ainult kahjuks. Kannan pikki riideid, kuid moodsaid ja naiselikke. Keegi ei ütle, et peaksid endale koti selga tõmbama.
Noored naised riietuvad siin vägagi euroopalikult. Noorte riided, kotid ja kingad on ilusad ja odavad, soetasin siia jõudes endale kohe uue suvegarderoobi. Hinnad on umbes kolm korda madalamad kui Eesti samakvaliteedilistel rõivastel. Lisaks on rätikute valik meeletu.

Perekond
Moslemid on minu üle siiralt õnnelikud, kutsudes mind oma õeks. Ja õnnelik olen ka mina, et siia perre kuulun. Religiooni osa igapäevaelus on suurem ja inimesed elavad mõtestatumalt. Kõike võetakse kui ettemääratut. Kui ka midagi halba juhtub, on jumal nii soovinud. Iga halb on ju millekski hea.
Perekond on suurim väärtus ühiskonnas. Noortel soovitatakse varakult abielluda, sest abielu kaitseb ühiskonna eest. Seks enne abielu on keelatud. Mitte sellepärast, et see oli nii kombeks sajandeid tagasi, vaid et kaitsta indiviidi ja eriti uut ilmakodanikku. Abikaasade vahel pole põhimõtteliselt mingeid piiranguid, kodus on kõik lubatud. Lapsed austavad oma vanemaid, eriti ema. Sugulussidemed on väga tugevad. Üksteist külastatakse tihti, ka ette teatamata ja kell kaks öösel. Läbikäimine ka kaugemate sugulaste vahel on väga tihe. Muus mõttes on moslemite pereelu nagu Euroopas. Vahe on vaid selles, et mees toob elatusraha ja naine hoolitseb majapidamise eest, mitte et mõlemad rügavad tööd ja lapsed kasvavad ise.
Perekond hoiab ühte: väga levinud on, et isa ostab meie mõistes kogu korterelamu trepikoja – esimesel korrusel elab isa, teisel vanem poeg, kolmandal keskmine, neljandal noorim.

Naine kui kalliskivi
Eurooplasel on raske mõista, miks tuleb üks noor naine maailma, kus naised on tõrjutud, ei saa käia seksikalt riides, peavad kandma rätte. Kuid see on vale arusaam islami ühiskonnast. Tegelik elu on vastupidine. Paljudes peredes istub naine mugavalt kodus, tegeleb iseenda ja lastega, mees tuleb igal õhtul tema juurde, raha taskus, ega vaata teisi. Mida muud võiks üks naine tahta? Samuti hoiab naine end vaid oma mehele ja see pühadus, mis siin abielus valitseb, on eurooplasele mõneti võib-olla mõistetamatu. Siinsetel naistel on kahju eurooplastest, keda hinnatakse kõigepealt välimuse ning alles seejärel isikuomaduste järgi.
Naisel ei ole keelatud tööl käia, tänapäeval teevad seda paljud Egiptuse naised. Kuid kui mees majandab pere, siis naine töötab rohkem eneseteostuseks. Hinnatakse seda, kui naine on haritud ja edasipüüdlik, just kirjanduse ja keelte alal. Paljud naised minu mehe suguvõsas on professorid ja doktorid, arstid ja õpetajad, kuna nende majanduslik olukord võimaldab neil end täiendada. Euroopas on levinud arusaam, et egiptlased on madala haridustasemega rahvas. Arvesse aga ei võeta, kui pikka aega oli Egiptus koloniaalmaa. Kui perel on võimalus, siis minnakse ikka ülikooli. Statistilised näitajad viib alla vaeste osakaal.
Mitmenaisepidamist kohtab haruharva ja tänapäeval on see egiptlastele mõnes mõttes ka mõistusevastane. Koraanis on küll öeldud, et võta endale naiseks üks, kaks, kolm või neli naist, kuid kohtle neid võrdselt. Teisalt on öeldud, et sa ei suuda iialgi kõiki oma naisi  võrdselt kohelda. Kui majanduslikult ka suudad, siis hingeliselt mitte. Islam lubab mitmenaisepidamist kui alternatiivi näiteks sõjaolukorras, kus mehi on paratamatult vähem, või siis, kui naine on viljatu. Siiani pole ma aga veel kohanud isegi sellist meest, kellel oleks kaks naist.
Minu arvates on Egiptuses kergem olla naine kui Eestis. Naine on väga austatud ja kaitstud. Kõik on korraldatud nii, et naine ei peaks end kuskil ohustatuna tundma. Tal on alati eesõigus, neil on oma piletijärjekorrad. Hidžaab kaitseb päikese eest ja hoiab ära meeste pilgud. Naine on vaid oma mehe jaoks. Nagu pärl, mille karp avaneb vaid talle. Ja see on ilus. Rätikuta tänavale minek on sama, kui läheksid sinna alasti.

Väärtushinnangud
Eestlastel oleks sellelt kultuurilt ja usult palju õppida. Ollakse agarad omaks võtma Ameerika kombeid, kuid ei vaadata asjadele sügavuti. Eestlased püüdlevad tihti välise poole, arvates, et sellest saab kõik alguse. Sa oled nii palju väärt, kui palju on väärt sinu ilu või auto, kuid inimesed on sisemiselt tühjad. Just hiljuti oli mul vestlus lähedase inimesega Eestist, kes soovitas mul paar kilo alla võtta – araablastega ühise laua ääres süües on kilod kerged tulema, aga paks naine pole ometi ilus naine. Kui usinasti dieeti pidama hakkasin, ütles minu abikaasa: “Ära ole rumal. Siin väärtustatakse inimest sisemiste omaduste, mitte selle järgi,  palju või vähe tal kilosid on. Mida naiselikum, seda ilusam!”
Siin väärtustavad inimesed iseend. Mõistetakse, et ümbritsev kest on tähtsusetu, kõik saab alguse sinust enesest. Hoitakse end ning end ei harita mitte diplomi, vaid enesetäiendamise pärast. Samas ei unustata ka välist. Elatakse oma tulevase naise või mehe nimel, et olla talle parim, mitte ei kulutata end ega jagata igaühele, kes küsida oskab. Õppige end armastama, vaid nii saavad teid armastada ka teised. Ja õppige armastama teisi enda ümber, sest nemadki on samasugused inimesed, samade õigustega nagu teie. Olenemata vanusest, soost ja usust.

Nele Siplane (Artikkel ilmunud ajakirjas Anne, november 2005)