Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Edasijõudnud »  ROHELINE ISLAM »  Prohvet Muhammed - esimene roheline?  
Prohvet Muhammed - esimene roheline?

Idee, nagu Prohvet Muhammed võiks olla esimene tõeline „roheline“ maailma ajaloos või lihtsalt keskkonnakaitsja, võib alguses paljude jaoks kummaline tunduda, kuna nii sõna „keskkond“ ise kui ka sellega seotud „ökoloogia“, „keskkonnateadlikkus“ ja „keskkonnakaitse“ on tänapäevased leiutised; väljendid, mis võeti kasutusele seoses aina suurema murega maailma pärast, mida me aina rohkem ja rohkem reostame.

Ometi võib igaüks hadithe – neid väikeseid lugusid, mis Prohveti elu kohta nii üksikasjalikku infot annavad – lugedes jõuda vaid järeldusele, et Muhammed oli vankumatu keskkonnakaitsja. Võiks isegi öelda, et ta oli keskkonnakaitsja juba enne selle „ameti“ leiutamist; loodushoiu, säästva arengu ja resursihalduse teerajaja, kes püüdis pidevalt leida harmoonilist tasakaalu inimese ja looduse vahel. Me võime lugeda, et Prohvet suhtus sügava austusega nii floorasse kui faunasse ja tal oli tugev side nelja elemendi – maa, vee, tule ja õhuga.

Ta toetas säästlikku maa ja vee kasutamist , käskis loomi, linde ja taimi hästi kohelda ning nõudis võrdseid ressursikasutuse võimalusi kõigile. Just selles suhtes on Prohveti keskkonnakaitseideed, mida ta ka oma järgijatele õpetas, eriti hämmastavad – teatud osasid hadithidest võiks vabalt pidada tänapäevasteks looduskaitsediskussioonideks.

 

KOLM PÕHIMÕTET

Esiteks tuleks märkida, et Prohveti looduskaitsefilosoofia on eelkõige holistlik –

selle terviklikkus ja kooskõla on alati olulisemad kui üksikosa või üksikosade summa – ja baseerub arusaamal, et kui inimene kuritarvitab üht looduselementi, kannatab selle otsese mõju all loodus tervikuna. Kuigi seda põhimõtet kusagil ühe lausena kirjas pole, peegeldub see rõhutatud põhimõte paljudest Prohveti sõnadest ja tegudest lausa nii suurel määral, et selle filosoofia kaudu on võimalik teda kui inimest defineerida.

Prohveti filosoofia kolm kõige olulisemat põhimõtet tulenevad otseselt Koraani õpetusest ja nendeks on tawhiid (ühtsus), khaliifa (järgnevus) ja amaana (usaldus). 

Tawhiid – õpetus Jumala ainsusest – on islami usu nurgakiviks. See kätkeb endas fakti, et on olemas üks absoluutne Looja ja inimene peab Talle kõigi oma tegude eest vastust andma: „Ja Jumalale kuulub kõik, mis on taevastes ja maa peal ja Jumal hõlmab kõiki asju.“ (4:126) Prohvet õpetas, et Jumala teadmised ja võim on kõige ja kõigest üle ja ühe Tema loomingu kuritarvitamine, olgu tegemist siis elusolendi või loodusresursiga, on patt. Islam õpetab, et kõik Jumala loodu on Tema ees võrdne ja nii loomadel kui ka maal, metsadel ja veel, on omad õigused, mida peab austama.

Khaliifa – järgnevus – ja amaana – usaldus – kasvavad välja tawhiidi põhimõttest. Koraan selgitab, et inimkond on Jumala loomingus priviligeeritud seisus: inimene on valitud maa khaliifaks ehk „asevalitsejaks“ ja on seega vastutav Jumala loomingu eest maa peal. See privileeg kuulub igale inimesele ja näitab, et Jumal usaldab meid selles olulises ülesandes. Kuid samas hoiatab Koraan usklikke korduvalt ülbuse eest, sest me ei ole paremad, kui ülejäänud Jumala looming: „Ja Maal ei ole ühtki olendit ega lindu, mis lendab oma tiibade abil, mis ei oleks osa kogukonnast nagu teie ...“ (6:38), „Tõesti, taevaste ja Maa loomine on suurem kui inimkonna loomine, kuid enamus inimesi ei tea.“ (40 :57).

Prohvet õpetas, et kogu universumit ja kõike loodut selles – nii loomi, linde, taimei, vett kui ka maad – ei loodud inimeste omandiks. Inimesel on õigus Maa resursse kasutada, kuid ta ei saa kunagi nende tõeliseks omanikuks. Kuigi islamis on maaomand lubatud, on sellel siiski piirangud: näiteks võib maaomanik maad omada vaid juhul, kui ta seda kasutab. Kui ta maad enam ei kasuta, peab ta selle ära andma.

Prohvet tunnustas inimese vastutust Jumala ees, kuid samas rõhutas, et me peaksime olema alandlikud. Ta ütles: „Kui saabub Viimne Kohtupäev ja kellelgi on palmiistik käes, peaks ta selle istutama,“ vihjates sellele, et isegi kui inimkonna jaoks on kõik lootus kadunud, peaks loodus siiski edasi kasvama. Loodust tuleb hoida ka siis, kui inimesel sellest mingit kasu pole.

 Prohvet innustas usklikke ka Maa resursse omavahel jagama. Ta ütles: „Moslemitel on võrdne õigus kolmele asjale: veele, taimedele ja tulele.“ Ta ütles ka, et on patt janust mitte joota: „Keegi ei saa vett keelata, kui seda on palju, ilma Jumala ja inimese vastu patustamata.“ (Mishkat Al-Masabih). Prohveti suhtumine maa säästlikku kasutamisse, vee säilitamisse ja loomade heasse kohtlemisse on heaks näiteks tema keskkonnafilosoofia alandlikkusest.

 

SÄÄSTLIK KASUTUS

„Maa on loodud mulle mošeeks ja puhastusvahendiks,“(Sahih Al-Bukhari 1:331) – nende sõnadega rõhutab Prohvet maa püha loomust, näidates, et see ei ole mitte vaid ise puhas vaid mõeldud ka inimesele puhastumiseks. Austus maapinna vastu väljendub ka tajammumis ehk „kuivad wudus“, mis lubab palveks vajalikuks rituaalseks puhastamiseks vee puudusel kasutada ka maapinda.

 Prohvet nägi maad küll kui midagi, mida inimesel on õigus kasutada, kuid samas õpetas ta ka, et maad ei tohi ära kurnata ja sellel on õigused, nagu ka puudel ja elusolenditel, kes seal elavad. Maa, metsa ja lindude-loomade kaitseks lõi Prohvet puutumatud maa-alad, mida nimetatakse hima või haram ja mille resursse ei tohtinud puutuda. Mõlemaid kasutatakse ka tänapäeval: haram maa-alad tekitatakse tihti kaevude ja veekogude ümber, et kaitsta põhjavett ülepumpamise eest. Hima aladel kaitstakse põhiliselt loomi-linde ja metsa ning neil aladel on tavaliselt puude raiumine ja loomade karjatamine piiratud ja teatud loomaliigid looduskaitse all.

Prohvet mitte ainult ei innustanud oma järgijaid viljakat maad säästlikult kasutama, vaid rääkis neile ka kasutamata maa produktiivseks muutmise kasulikkusest: puu istutamist, seemne külvamist ja kuiva maa niisutamist peeti võrdseks heategevusega. Prohvet ütles: „Iga usklik, kes istutab puu või külvab seemne, millest lind, inimene või loom sööb, oleks justkui kinkinud almust (mille eest on talle suur tasu),“ ja „Igaühele, kes surnud maa ellu äratab, see tähendab kõnnumaad harib, on selles tasu.“ Igaühest, kes „surnud“ maad niisutab ja harib, saab selle maa õiguspärane omanik.

VEE KOKKUHOID

Karmis kõrbekeskkonnas, kus Prohvet Muhammed elas, oli vesi elu sünonüümiks. Koraan kinnitab meile, et vesi on kingitus Jumalalt ja kogu maapealse elu allikas: „... Me tegime veest kõik elava ...“ (21:30). Koraan meenutab usklikele pidevalt, et nad on vaid Jumala loomingu kaitsjad Maa peal ja et nad ei tohiks kunagi Tema loomingut enesestmõistetavaks pidada: „Kas olete mõelnud veele, mida joote? Kas teie tõite selle pilvedest alla või Meie? Kui me tahame, võime selle kibedaks muuta; miks ei ole te siis tänulikud?“ (56:68-70). Vee säästmine ja selle puhtuse säilitamine olid Prohvet Muhammedi jaoks kaks väga olulist küsimust. Nagu juba mainitud sai, kuulutati tema mure tõttu vee säästliku kasutamise pärast veeallikate lähistel välja haram tsoonid. Kuid isegi, kui vett oli küllaga, käskis Muhammed siiski säästlik olla. Näiteks soovitas ta, et usklikud ei peseks wudut tehes oma kehaosi rohkem kui kolm korda, isegi kui nad juhtuvad jõe või allika ääres olema. Suur islami õpetlane ja hadithikoguja Al-Bukhari lisas: „Õpetlased ei kiida liialdust heaks; seega ka rohkem pesemist kui Prohvet seda on õpetanud.“ Prohvet Muhammed hoiatas ka vee saastamise eest ja keelas näiteks seisvasse vette urineerimise.

 

LOOMADE HEA KOHTLEMINE

„Kui keegi peaks ebaõiglaselt tapma isegi varblase, rääkimata millestki suuremast, ootab teda Jumala küsitlus.“ (Mishkat Al-Masabih). Need sõnad peegeldavad väga hästi austust ja armastust, mida Prohvet loomade vastu käskis välja näidata. Ta õpetas, et osana Jumala loomingust peab loomi austusega kohtlema. Meie käsutuses on suur hulk hadithe, mis räägivad sellest, kuidas loomi peaks kohtlema, kuidas neid ei tohi kohelda ja kuidas Prohvet ise loomi kohtles. Eriti armastas Prohvet kaamleid ja hobuseid, kuna need olid talle ta reisidel ja lahingutes ustavateks kaaslasteks ja ta leidis nende juuresolekust lohutust ja tarkust. Ta ütles: „Hobuste laupadesse on kuni Ülestõusmispäevani seotud heaolu ja õndsus.“

Isegi loomade tapmisel näitas Prohvet üles suurt õrnust ja tundlikkust. Kuigi Prohvet ei olnud taimetoitlane, kinnitavad hadithid, et ta oli loomade kannatuste suhtes väga tundlik ja peaaegu et elas nende piinu sisemiselt üle. Ta õpetas, et kui looma toiduks tappa, tuleb seda alati teha terava noa ja õpitud meetoditega, et loom võiks surra kiiresti ja nii vähese valuga kui võimalik. Ta keelas ka looma tapmise teiste loomade juuresolekul ja noa teritamise tapalooma juures. Tema jaoks oli see võrdne „looma kahekordse tapmisega“ ja ta pidas sellist teguviisi „põlastusväärseks“.


KOKKUVÕTTEKS 

Võimatu on nii lühikeses artiklis Prohvet Muhammedi looduskaitsefilosoofia kõiki tahke analüüsida või mainidagi. Tema holistlik vaade loodusele ja inimese kohale vaid ühe osana suuremast tervikust oli enneolematu mitte ainult vastsündinud moslemikogukonnale või araablastele vaid pea kogu maailmale.

Kahjuks on aga harmoonia, mida Prohvet inimese ja tema keskonna vahel kaitses, tänapäeval peaaegu täielikult kadunud. Täna, kui me seisame vastamisis reostuse, looduse kurnamise, kõrbe laienemise ja vee vähenemisega paljudes maailma osades, samal ajal kui teistes osades möllavad uputused ja ägedad tormid, on võib-olla viimaks jõudnud kätte aeg, kui kogu maailma rahvas, olgu nad moslemid, kristlased, juudid, hindud, budistid, ateistid, agnostikud või kes iganes, võtaks eeskuju Prohvet Muhammedi looduskaitsefilosoofiast ja astuks aktuaalsetele keskonnakriisidele tõsiselt ja targalt vastu.

 

Allikas: http://www.islamonline.net/servlet/Satellite?c=Article_C&cid=1159951461738&pagename=Zone-English-Living_Shariah%2FLSELayout Francesca de Chatel