Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Katrini lugu  
- Katrini lugu

Peab kohe päris mitu head aastat ajast tagasi minema. Võib-olla aega, kui ma olin umbes 12 või isegi noorem.  Ma mäletan, et kui ma olin kuueaastane, sai mu onutütar bussiavariis surma ja mu vanaisa ütles, et ta on taevas ja kõik väikesed lapsed lähevad taevasse. Juba alates sellest ajast hakkasin ma  midagi uskuma. Ma nii öelda isegi omamoodi rääkisin kellegi kõrgemaga, kui olin õnnetu või õnnelik.  Aga siis olin ma ju alles väike, ega ma täpselt ei teadnud ja ega ma enam ei mäletagi palju sellest ajast. Aga mul oli igasugu erinevaid piibleid, laste piibel, siis vanematele pildipiibel, ja siis veel üks vanaaegses kirjas kuldsete äärtega piibel, mida ma uudistasin – need olid siis enamasti vanavanematelt.

Algatuseks võin öelda, et minu perekond ei käinud just väga tihti kirikus, kuid jõulude ajal käisime me seal alati. Kui ma juba koolis käisin ja umbes 12 või 13 olin, nägin koolis, et alates detsembrist avatakse leerikool ja saab minna end kirja panema. Sellele eelnes vist üks tutvustav tund ja siis vestlus kirikuõpetajaga. Mu vanemad ei olnud sellest ideest just väga vaimustunud, aga lohutasid end, et küll läheb üle, laps ju puberteedi eas. Ja samas keelama keegi mind ka ei hakanud, ema lihtsalt uuris miks ja kust see idee kõik pärit on? Kahjuks ma enam ei mäleta, mis ma talle tol ajal vastasin.

Kui ma ei eksi, siis sai see läbi aprillis, ning ma sain leeritatud ja ristitud. Vahepeal oli kogu see eluperiood selline, kus ma lugesin meieisapalvet enne kui magama jäin ja arutlesin oma päeval toimunu üle. Käisin reedeti kirikunoorte kohtumisel, aga ega ma sellest eriti aru ei saanud ja see tegemine jäi mul katki, sest vanemad poisid, kes seal olid, suitsetasid väljas ja jõid õlut. Mis kirikunoor selline ka on?

Oma südames olen ma koguaeg uskunud millessegi kõrgemasse ja fakt on ka see, et ma ei olnud kunagi aru saanud, et kuidas siis Jeesus saab Jumala poeg olla. Kui ta Jumala poeg on, siis miks tema isa tal laseb kannatada, samas kui ta on Kõikvõimas? See pole ju loogiline!

Islamist ja selle tõdedest ei teadnud ma tol ajal midagi. Ja ega ma ei uurinud ka, kui aus olla.

Niisiis, 2008. aastal rändasin ma sõbrannaga USAsse ja töötasin seal alguses ühes suveniiride ja riiete poes. Seal oli üks tüdruk, Lola. Me kutsusime teda nii, sest ta päris nimi oli palju keerulisem. Nonii, tema oli siis vist esimene moslem, keda ma oma elus kohtasin. Ta oli sellel ajal19, noor tüdruk , kes ei võinud kuskil käia, riietus teistmoodi kui meie omal ajal, ema viis tööle, ema tõi koju; kui ema ei saanud, siis õde viis ja tõi.

Ühel päeval rääkis ta, et vanemad leidsid talle heast perest pärit moslemist mehe Ohiost ning ta hakkab abielluma. Meile, teistele tüdrukutele, tundus see täiesti hullumeelne. Me ei saanud sellest aru, tegime omast arust igasugu päästmisplaane, et teda salaja meiega välja saada, et ta ise omale kellegi leiaks – ta polnud ju elu näinud ega linnaski üksi käinud. Niisiis, seesama tüdruk rääkis minule oma elust ja oma maa kommetest ja kuidas tema õed on abielus ja väga õnnelikud jne. Ta rääkis mulle, mida üks õige mosleminaine teeb, mis on islami reeglid jne. Ta oli ka esimene, kes mulle ütles, kes Jeesus päriselt on ja see oli täpselt see, mis ma ise olin kogu aeg arvanud. Ta rääkis nii palju kui ta rääkis, oli huvitav... Aga siis kolis ta ära ja sinna see kõik jäigi. Suhtlesime, viimane kiri mis ma temalt sain oli, et ta on õnnelik, alhamdulillah, ning siis ta kadus facebookist ja myspace’ist, mis usakate seas oli popp...

Mina kolisin Orlandosse ja alustasin seal ühes suures kaubamajas tööd. Mind ümbritsesid teised töötajad, kes olid pärit näiteks Marokost, Palestiinast, Egiptusest, Türgist ... ühesõnaga moslemid. Sain tuttavaks oma tulevase mehega, kes oli Palestiinast. Ega ma alguses ei teadnudki, et ta moslem on – ta ei maininud seda see tuli kuidagi kogemata välja. Ma kuidagi katsusin ta käsi, see juhtus tööl olles, ma isegi ei mäleta mis põhjusega see juhtus. Ta küsis, et kas ma tõesti puutusin teda ... see oli vist esimene kord, kui ta mulle päriselt otsa vaatas. Siis ta seletas, et peab minema end palveks pesema ... ma arvasin, et ta teeb nalja või midagi, aga ei teinudki – ta pidi palvetama minema.

Hiljem hakkas ta mulle islamist rääkima. Me vestlesime sellest ja ta rääkis, mida mees arvab naisest, kes on kaetud. Ta ei käskinud mul kunagi midagi uskuda või lugeda, andis vaid ühe website’i, mille kohta ütles, et seal on rohkem infot. Ega ta ei arvanud, et ma tõesti lähengi koju ja uurin. Ta isegi ütles mulle mitu korda: „Ära tee midagi sellepärast, et mina nii arvan! Tee seda, kui sa ise tunned, et see on õige.“ Ja nii ma uurisin ja uurisin ja leidin jutte, videosid, mis panid mind sügavalt mõtlema, et see ongi ju see, mida ma arvan ja usun ja ühel päeval ma ei öelnud enam, et ma olen kristlane, sest ma teadsin, et ma ei usu neid asju, mida kristlased usuvad. Minu sammud ühtisid islami raja sammudega. USAs on kõik usklikud, sellevõrra oli seal palju lihtsam.  

Tuli ramadaan ja ma alustasin oma esimest ramadaanipaastu, ilma et keegi oleks mind selles käskinud. Peale seda on läinud kõik niii nagu ma arvan, et peabki minema. Alhamdulillah!  Ma leidsin enda jaoks islami.