Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Aivari lugu  
- Aivari lugu

Kasvasin ateistlikus-satanistlikus peres. Isa oli satanist ja ema ateist (kuigi ristitud kiriklikult). Kirikus me ei käinud. Kui isa veel elas, olime sunnitud osa saama veidratest rituaalidest (alhamdulilah, et see nüüd läbi on) ja natuke satanismi jäi mulle külge, nagu ennustamine ja  mõjutamine. Veel oli isal igasuguseid New Age ja muid imelikke ajakirju – jooga, ennustamise, elu pärast surma, UFO-d, kummitused ja muu selline. Sealt õppisin ma, et peale surma on uus elu (nagu paradiis ja põrgu), veel hakkasin uskuma inglitesse. Aga Jumalasse ma ei uskunud, ka  saatanasse mitte, seega olin suhteliselt ateist. Isa mõjust tingituna vihkasin kõiki uske, satanism kaasa arvatud. Kunagi oli kooli korraldatud kinkide jagamine mingis kirikus. Ma lahkusin poole pealt. Nii väga vihkasin kõike Jumalaga seotut.
 Kord, kaks aastat tagasi, kohtasin ühes online-mängus sõpra, kes oli pärit Kuveidist. Alguses ma ei teadnud, et ta on araablane või moslem. Siis aga rääkis ta mulle islamist. Ma tõin palju tõendeid, et Jumalat pole olemas ja et tal pole mõtet seda mulle kaela määrida. Aga sõber ei andnud alla. Keelas pidevalt mul seatooteid ja verivorsti süüa ja rääkis, kui kahjulik see on. Kord läksime islami teemal täiesti tülli ning ta ütles: „Sa võid lahkuda ja sõpruse lõpetada, aga vaata enne seda linki,“ ning andis lingi islami imedest Koraanis. Sellest on ka raamat eesti keeles. No ma siis lugesin seda ja ei suutnud aru saada, kuidas juba ligi 1400 aastat tagasi teati asju, mida on võimalik näha ainult teleskoobi või mikroskoobiga – universumi kohta, siis veel loote arenemise kohta ja muud. Mõtlesin selle üle, panin kõik kokku üheks ideeks ja korraga tundsin rinnus täielikku soojust. Ma mõtlesin, et mis nüüd toimub, ja rääkisin sellest Kuveidi sõbrale. Ta ütles, et see on moment, kui ma hakkasin uskuma Jumalasse ning andis mulle lause, mida öeldes saada moslemiks. Ja ma ütlesin selle.
 Õppisin siis (see oli kaks aastat tagasi) tasapisi islami kohta, jätsin maha alkoholi, mõjutamise ja ennustamise, mis isast külge olid jäänud; ennustamise just peamiselt, kuna alati nägin ette ainult halba ja sageli juhtus see halb minu endaga.

Ma olin kaks aastat haige, paanikahoogudes. Kord, aasta tagasi, sai sõber unes nägemuse, et ma peaksin sööma mett avokaadoga. Ma olin küll selle suhtes skeptiline, aga sõin seda siiski. Ja aitas, alhamdulilah. Varem olin pidevalt pidanud tablette võtma ja need ei aitanud ning nüüd see mesi ja avokaado aitasid. Kui sõber kuulis, et ma olen hakanud tervemaks saama, oli ta rõõmus ja ütles, kuidas ta oli pidevalt minu jaoks palvetanud ja soovinud abi Jumalalt. Siis jätsin maha ka sealiha söömise, sest taipasin, et see oligi minu haiguse põhjus – alati tundsin end halvasti just siis, kui sõin vorsti või muud lihatoodet, milles oli sealiha sees.
Aasta tagasi hakkasin õppima araabia keelt, kuigi sõnadena eesti tähtedes, mitte araabia tähtedena. Veel harjusin ütlema alhamdulillah ja bismillah ja allahoma enni asaluka khyra mafe ha thi he al roya w a'otho beka men shareha (peale ärkamist) ja muid araabiakeelseid väljendeid (kuigi mitte eriti palju). Tegin kaks korda kaasa ramadaani paastu. Ning hakkasin palvetama. Muidugi erines see 100% sellest palvetamisviisist, mida moslemid kasutavad. Palvetasin eesti keeles, kaks korda päevas ja põhimõtteliselt rääkisin Jumalaga mõttes (suhteliselt sarnane kristlaste palvele, minu arust). Kui nägin, et mu palved hakkavad täide minema, lisasin ka millalgi kolmanda palve keset päeva. Küsisin sõbralt moslemite palvetamise kohta ning ta andis lingi – http://arabic.speak7.com/prayer.htm, kust ma õppisin põhilise palvetamise selgeks - osaliselt inglise keeles, osaliselt araabia keeles. Siis lisasin kaks palvuse aega juurde, nii et ma palvetasin juba viis korda päevas. Sõber küll ütles, mine mošeesse, kohe kui sain moslemiks, aga ma ei läinud, et ennast mitte lolliks teha oma oskamatusega. Tahtsin kõigepealt palvetamise selgeks teha, siis mošeesse minna.
Viimasel sügisel, eid'i ajal, otsustasin ma lõpuks mošeesse minna, et kõigile eid mubaarak soovida. Läksin ja minu kergenduseks võeti mind seal sõbralikult vastu ning anti kaks raamatut, Muhammedi ja Jeesuse kohta, ja kutsuti ülejärgmine päev tagasi eidi peole. Läksin ja tutvusin rohkemate moslemitega. Ka Rene andis siis mulle raamatu palvetamise õppimise kohta. Hea raamat on, õpin sealt araabia keelt lugema ja selles keeles palvetama, olgu Rene tänatud! Siis hakkasin reedeti ja vahel ka keset nädalat mošees käima ning nüüd õpin pidevalt uusi asju islami ja araabia keele kohta, nii et mu sõber vahel ütleb: „MashaAllah, you know about some things more than me in Islam, you are wise.“ Alhamdulilah, et ma moslemiks hakkasin!