Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Rauno lugu  
- Rauno lugu

Ei tea küll täpselt, kuidas, kuid juba üsna väiksena kujunes mul mingi taju kellegi inimestest kõrgema olemasolust - kellestki, kes justkui kogu seda maailma juhib. Tundsin, et mõned teod on head ja mõned halvad ning seda mitte ainult südametunnistuse tõttu, mis meil kõigil olemas on. Lisaks südametunnistusele oli mul tekkinud arusaam ja tunne, et keegi kuskil on alati teadlik kõigist meie tegudest, nii halbadest kui headest. Nii sai aluse minu usk Jumalasse.

Kuna Eesti on siiski teatud mõttes osa kristlikust kultuuriruumist, liigub siin kõikidest religioonidest kõige rohkem informatsiooni kristluse kohta, seega leidsin esmalt tee just selleni. Võib-olla oli ka varem kristlusel teatud mõju sellele, et hakkasin Jumalasse uskuma, kuid kindlasti mõjutas kristlus minu maailmapilti mitme aasta jooksul teismeeas ja varemgi. Pidasin ennast tõsiseks kristlaseks, uskusin siiralt kristluse põhitõdesid ja püüdsin elada nende järgi, kuigi praktikas piirdus minu usk Piibli lugemisega, vähese palvetamisega ja ebaregulaarse kirikus käimisega.

Kuidas aga jõudsin islamini? Arvan, et tee hakkas mind selleni viima umbes 2008. aasta suvel. Kuigi ka siis meeldis mulle veel väga kirikus käia, hakkasin ma kahtlema tänapäevase kristluse kõige põhilisemas aluses, kolmainsuses. Tekkinud kahtlus suurenes, kuni lõpuks jõudsin arusaamani, et Jeesus(alaihi salam) ei saa olla Jumala poeg. See tähendas minu kristluse lõppu ning alguse sai mitmeid kuid kestev periood, mil ma uskusin lihtsalt ühte Jumalasse ilma, et ma oleks olnud seotud ühegi religiooniga. Leidsin siis, et nii ongi kõige parem: uskuda Jumalasse, järgimata ühtegi religiooni. Samas oli see ka periood, mil olin kõige uue suhtes rohkem avatud kui varem. Olin tollal tugevalt seotud muusikaga ja tutvusin Viljandi folgil eestlastega, kes tegelesid hinduismiga seotud muusikaga. See tundus tollal päris huvitav ning palju ei jäänud puudu sellest, et oleksin saanud neilt hinduismi pühakirja Bhagavadgītā, kuid õnneks läks see minust mööda.

Päris mitu aastat oli mul olnud suur huvi Lähis-Ida vastu ja juba kristlasena suhtlesin Interneti teel seal elavate inimestega, kuni lõpuks olid enamus minu Internetituttavatest moslemid. Tänu neile sain islamist teada täpsemalt ja oluliselt rohkem, kui seda saab keskmine eestlane meie inforuumis elades. Kuigi lugesin siis ka teiste religioonide kohta, otsustasin uurida lähemalt just islamit. 2008. aasta septembri alguses õnnestus mul saada Koraani eestikeelne tõlge ning hakkasin seda lugema, teadmata, et ühel päeval saab minust moslem. Kuid just Koraani lugemine oli see, mille käigus avanes minu süda islamile. Mida kaugemale ma selle lugemisega jõudsin, seda rohkem leidsin selle olevat tõese, seda rohkem tundsin, et tahan ja pean seda järgima. Üks, mis minu südamel Koraani paremini vastu aitas võtta oli kindlasti see, et väga palju, mis ma leidsin Koraanist, oli mulle juba tuttav varasemast elust kristlasena, näiteks prohvetid Aabraham, Mooses, Jeesus(alaihim salam) jt. Leidsin kohe alguses Koraani olevat oma olemuse poolest vägagi sarnase Piibliga, kuid kuna ka Piibli sisu tuli algselt siiski Jumalalt, siis on see ka loogiline.

Pidasin end moslemiks juba 2008. aasta lõpus, kuid kuna minu elus oli sel ajal mõneti keeruline periood, mis mind teatud mõttes islamist eemal hoidis, hakkasin korralikult palvetama alles järgmise aasta kevadel. Ka šahada ütlesin korralikult alles siis ning nüüd peangi seda ajaks, mil sai alguse minu elu moslemina. Ning tänu Jumalale, vaid poolteist aastat peale seda õnnestus mul alustada araabia keele õpinguid Saudi Araabias.      

Ei mäletagi enam täpselt, kust kuulsin esimest korda Mediina Islamiülikoolist, kuid kohe, kui sain sellest rohkem teada, teadsin, et tahan seal õppida. Vajalikud dokumendid sai kogutud kokku ja saadetud meie kohaliku islamikeskuse kaudu peale seda, kui lõpetasin 11. klassi. Umbes aasta pärast seda sain teada, et olen kooli vastu võetud ja mõni kuu hiljem jõudsingi Mediinasse, alhamdulillah.

Elan siin nüüd kolmandat kuud ja arvan, et olen siinse eluga üldiselt harjunud. Õpilaste elu on siin väga mugavaks tehtud, praktiliselt ainus, mis meie teha on jäetud, on õppimine. Õppetöö käib juba algusest peale ainult araabia keeles, eranditeks üksikud ingliskeelsed sõnad või fraasid, mida mõni õppejõud kasutab. Seetõttu on mul väga hea meel, et mul oli araabia keelega juba varem väike kokkupuude: nüüd on tunnid enam-vähem arusaadavad, kuigi tööd pean siiski päris palju tegema, eriti uute sõnadega.

Tulles riigist, kus igasugune ametlik asjaajamine toimib reeglina kiiresti ja korralikult, oli esmalt veidi keeruline harjuda viisiga, kuidas siin asju aetakse. Näiteks: ühel päeval öeldakse, et tule homme tagasi, järgmisel päeval tagasi minnes öeldakse aga, et tule kuu aja pärast uuesti. Kuid nii käivad asjad tõenäoliselt kõikides araabiamaades, tuleb vaid kannatlik olla. Palju oleneb ka sellest, millise inimesega on tegemist: kui ametnikul on islamiga kõik korras, püüab ta sind aidata nii palju, kui suudab, kuid on ka neid, kes sind mornilt järgmise inimese juurde saadavad.

Üks parimaid aspekte siinse elu juures on kahtlemata Prohveti mošee lähedus. Praktiliselt iga päev käivad sinna ülikoolist bussid, kuid ka taksoga on sinna väga lihtne ja odav saada. Vahetult hajj'i järel oli mošee üsna ülerahvastatud, kuid nüüd, kui palverändurid on lahkunud, on seal käimine enam kui meeldiv.  Ning kuna üks palve Prohveti mošees on võrdne 1000 tavalise palvega, siis tunnen, et peaksin käima seal nii tihti, kui vähegi võimalik.

Kokkuvõttes olen ma siinse eluga vägagi rahul ja tunnen, et terves maailmas ei ole minu jaoks hetkel paremat ülikooli, kus õppida. Samuti leian, et praegusel eluperioodil on Mediina mulle parim koht elamiseks. Alhamdulillah.