Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Kristiina V. lugu  
- Kristiina V. lugu

Ma ei ole alati olnud usklik, vähemalt mitte praktiseeriv. Samas olen ma ennast alati tundnud teistest erinevana, nii-öelda spirituaalsena. Lapsepõlves toimusid mõned harvad tunnid kristlikku pühapäevakooli, millest õnnestus osa võtta ning põhipalveid ma teadsin, kuid laususin neid ikka siis, kui asjad ei läinud päris nii nagu mina oleksin soovinud. Tegelesin veidi numeroloogia ja kaartidega ennustamisega ning hoidsin ennast kursis erinevate horoskoopide ning teadjameeste mõtteavaldustega. Minu vanematest on isa lapsepõlves ristitud, kuid kumbki emaga mingit religiooni ei praktiseeri.

2006. aasta oli minu elus suure pöörde aasta. Sündis minu esimene laps ja seitsmeaastane kooselu lapse isaga hakkas karile jooksma. Valitses suur hingeline segadus, alaväärsustunne, ärevus… Lootuses hingerahu leida käisin kodule kõige lähemas luteri kirikus leeris ja lasin end ristida. Paralleelselt otsisin abi ka eneseabi raamatutest, osalesin mõnel kursuselgi, nagu näiteks „MasterMind”.

Uurisin inimese alateadvuse kohta kirjutatut, kvantfüüsikat ning muid populaarseid asju, et oma eduteadvust elus tõsta. Oma töö tõttu puutusin siis ja puutun nüüdki kokku ka eestlaste oma usuga, nimetagem seda siis maausuks või taarausuks, mis baseerub põhiliselt puude, allikate ja kivide kummardamisel ning sealsetele jumalatele ohvrite toomisel.

2007. aastal saatis Jumal mulle veel teise lapse ning suhted lapse isaga said läbi. Mõtlesin ennast tegevuses hoida ja hakkasin kaugõppes ülikoolis käima. Esimesel aastal pool aega rasedana ja teise poole koos beebiga. Teisel aastal, kui lapsed minu ema hoolde jäid, oli mul juba rohkem aega iseenda jaoks ning panin Internetti kuulutuse, et võiksin uute inimestega suhelda. Vastajaid oli üllatavalt palju, kuid kuidagi jäin suhtlema kolme moslemist mehega (Bangladeshist, Egiptusest ja Alžeeriast). Kõik olid minu jaoks kuidagi häbelikud, kuid peale mõningast suhtlemist neist kahel häbelikkus kadus ja nad tahtsid minuga abielluda.

Kolmandat, kes häbelikuks jäi ja veebikaameras endal mütsi esialgu silmini tõmbas, sügavamalt usu kohta küsis, abieluettepanekuga ei "rünnanud” ja minu mõtlemise vastu huvi tundis, ma väga tihti ei näinud. Vahel, kui ma teda aga nägin, käis ta mulle oma usuteemadega lausa närvidele ja ma ütlesin, et ma ei viitsi temaga rääkida. Kuid lõpuks oli ta mind oma küsimustega nii kaugele viinud, et hakkasin uurima, mida islam endast kujutab.

2009. aasta kevadel juhtus minuga õnnetus, kus ma oleksin väga vabalt võinud surma saada – tegin koos hobusega täiskiirusel kukerpalli. Ma olin väikeses šokis ning tõepoolest tänasin Jumalat, sest ainuke väike õmblust vajav haav oli sentimeetri kaugusel minu paremast silmanurgast. Minu silmad ja kondid olid terved ning ma tundsin, et mind on kaitstud ja see ei ole mitte esimene kord, kui ma nii tundsin. Peale seda proovisin korra moslemi moodi palvetada, kuid üheks korraks see tookord jäigi. Vahetasime internetituttavast araablasega telefoninumbrid, sest teised moslemid olid mind oma abiellumise ja naiseksvõtu jutuga ammu ära tüüdanud. Pealegi arvasin ma, et saan meesteta päris hästi elatud. Hakkasime SMS-e vahetama, sest MSN-is ei õnnestunud väga tihti suhelda. Kui juuli alguses üksteisele samal ajal sõnumid saatsime ja ta veel vastas, et meie mõtted on nüüd samaks saanud, siis tunduski, et meie vahel käis mingi klõps. Pooleteise kuu pärast oli ta minu vanematekodu ukse taga ja nägime üksteist päriselt esimest korda ning siis tehti alles õige abieluettepanek.

Islami abieluni jõudsime paar kuud hiljem, kui juba temale külla läksin. Vähemalt pooled minu teadmistest islamist pärinevad minu abikaasalt ning nende eelis omal käel õpituga on see, kuidas inimene neid igapäevaelus rakendab. Ta ei ole mulle midagi peale sundinud, vaid olen ise tema kõrvalt õppinud. Tema isiklik eeskuju ja teadmised on ahvatlenud mind neid järele proovima ning lõpuks viinud veendumuseni, et see sobib mulle ja on loomulik elustiil. Usk on osa elust, mitte nagu kristluses, kus see pigem eraldi asetseb.

Kuna ma ka avalikult islamist rääkisin, siis tekkis ka kohaliku luteri koguduse pastoriga, tema algatusel, kirjavahetus kus mulle kaasa tunti, et ma lastega üksinda olen, sest kui islam vs kristlus teoloogilisi küsimusi esitasin, pöörati see ikkagi selle süüks, et mul isiklikus elus on probleemid ja moslemist sõber mind mõjutab.

Pastor ütles, et tema ei hakka ärplema, tal teoloogias kraadid käes ja küllap Jumal ise teab, mismoodi asjad on. Lihtsalt tal on kahju, kui keegi oma elu untsu kipub keerama. Mõned pärlid tahan siinkohal siiski meie kirjavahetusest välja tuua:

„Islamil on väga mustvalge maailmapilt, mis ei märka nüansse ja üksikasju ...

Moslemite teoloogias on jumalapilt nii ühene, nii inimesele kättesaamatu, et samahästi võiks Allah olla ka surnud ...

Kuuenda sajandi mõtlemine? Jah, tõepoolest avaldub see ka näiteks selles, et naine peab maani rätis istuma tagatoas luku taga, samal ajal kui mees käib mööda kõrtse koos oma sõpradega kergemeelseid lääne naisi püüdmas…”

Peamised "tõestused“ olid siis erinevatest Postimehe artiklitest.

Lõppes see sellega, et kumbki jäi oma uskumuste juurde ja head tuttavad oleme me siiani. Näitas siiski hästi, mille põhjal inimene, ka praktiseeriv kristlane, oma arvamust kujundab ja kui "sallivad” on kaasinimesed, rõhutades ise arvamuste ja mõtlemise paljusust, elu värvilisust ning tegutsedes praktikas sellele risti vastu.

Moslemite hulgas võeti mind kui kristlast väga hästi vastu, alates juba minu mehest, kes võttis mind omaks mulle täiesti seletamatutel põhjustel. Oli mul ju sarnane maailmapilt, mis enamusele eestlastest on islami ning moslemist meeste kohta meedia vahendusel maalitud. Kõik mehe sõbrad, kelle juures käinud oleme on olnud väga külalislahked ja võtsid mind sellisena nagu ma olen.

2010. aasta aprillis käisin Rootsis mööda islamipoode. Kui üks muslima mulle peale ostu sooritamist pole tänud väärt, õde ütles, siis see sõna õde, kuulduna võhivõõra suust, oli väga südantsoojendav.

Esimene mošeekülastus toimus samuti tol korral Stockholmi mošees (Kapellgränd 10
Subway: Medborgarplatsen), kuid siis ma veel palveruume ei näinud.

Sain mošee poest endale silmavärvi (kohl), Egiptuses toodetud koduse riietuse koos salliga, puust närismisoksakesed, purpurpunase kaheosalise peakatte ja laste araabia keele õppimise töövihiku. Samas sai sellest mošeest ka esimene mošee, kus ma veidi rohkem kui pool aastat hiljem esimest korda, siis juba moslemina, palvetasin ja meeste amiini ajal sipelgaid mööda selgroogu ülesse tundsin jooksmas.

Usutunnistuse ütlesin salaja, ilma mehe teadmata Tallinnas islami keskuses 21. septembril 2010. aastal. Mehele ütlesin õhtul, et sündisin täna uuesti. Tema olekust võis välja lugeda, et kas sa ikka tead, mida sa tegid, samas ta muidugi õnnitles. Minu vanemad suhtusid sellesse jahedalt; vanaema arvab, et olen eksiteel (ta meil peres ainus, kes mingil määral kristlust praktiseerib). Kõige ägedamalt oli minu islamisse pöördumise vastu minu laste isa, kuid tundub, et nüüdseks on temagi maha hakanud rahunema.

Usutunnistuse ütlemisele lähemale tõukas ka „The Arrivals” (youtube’is) seeriate vaatamine, sest see seletas lahti, mis tänapäeva maailmas tegelikult toimub. Teaduslikud faktid küll hämmastasid mind, kuid ei pannud kohe islamit tunnistama. Arvan, et minu islamisse jõudmine oleks võtnud palju kauem aega, kui mul ei oleks olnud positiivset eeskuju oma mehe näol olemas. Imaam rääkis minuga enne pea tund aega ja uuris mismoodi ma islamini olen jõudnud ja kas ma ikka tean, mis ma teha tahan. Otseselt küll ei noominud, kuid andis siiski mõista, et moslemiks hakkamine on ka suur vastutus just kogukonna üldilme loomises ja seda ei tehta lihtsalt kellelegi näitamiseks.

Päev peale usutunnistuse lausumist andsin ka töö juures kohe teada, et olen nüüd moslem. Keegi ei üllatunud, sest nad olid minu islami huvist teadlikud ning üks töökaaslane küsis, miks ma siis rätikut ei kanna. Tundsin, et mul ei ole enda õigustuseks midagi öelda. Ülejärgmisel päeval olin juba oma punase rätiga tööl. Väljaspool tööd on rätiku kandmine olnud rohkem sisemine võitlus, kuid nüüdseks olen omale sobiva stiili leidnud ning erinevaid rätikuid varunud. Mugavustsoonist astusin välja lasteaias laste jõulupidudel käies. Palju oli siseruumides inimeste ette astumisel abiks ka kohaliku tikitud mustriga alusrätik, mis samas mulle endale kinnitas, et võin olla samal ajal nii muhulane kui moslem. Õnneks olen ma saanud siiamaani ainult kiitvaid komplimente oma rätikutele ning samas ei ole ka tuttavad kõrvale tõmmanud ja tulevad minuga rääkima. Ma tunnen ennast rätiga väga hästi ja tõepoolest on see nagu kaitsekilp.

Palvetamine loksus peale usutunnistuse ütlemist samuti enam-vähem paika (alati õigel ajal ei jõua) ning kuna mittemoslemina juba kaks ramadaanipaastu õnnestusid, siis olen nüüd juba järgneva ramadaani ootuses, et teha seda nagu moslemile kohane.

Ma tunnen peale moslemiks hakkamist, et olen tagasi saanud südamerahu, oma naiseliku väärikuse, leidnud endale hea abikaasa ning ma tunnen ennast enesekindlamana kui kunagi varem. Ma olen väga tänulik, et Jumal minu südant valgustas ja palun, et Ta mind aitaks õigel teel käia ja Teda armastusega teenida.