Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Algajad » ISLAM JA TERRORISM » Terrorism - poliitika, kombestiku või usu viga?  
Terrorism - poliitika, kombestiku või usu viga?

Tänapäeva meedias kasutatakse termineid terroristid ja islamiäärmuslased tihti sünonüümidena. Sellest tulenevalt on paljud jõudnud arusaamisele, et kõik terroristid on islamiäärmuslased ja kuna islamiäärmuslased kuuluvad moslemite hulka, siis järelikult on ka kõik moslemid terroristid – mis muidugi ei vasta tõele. Terroriste on ka Iirimaal, Korsikal, baskide hulgas... Kui peaks kõigile terroristlikele aktidele leidma ühise joone, siis oleks see pigem poliitika kui religioon.

Minul kui moslemil, araablastest perekonna liikmel ja araabia filoloogil on väga kurb vaadata, kuidas tänapäeval niivõrd olulise teema kohta nii ebaadekvaatset infot antakse ning inimesi rahulike, täiesti tavaliste moslemite ja araablaste vastu üles ässitatakse. Naeruväärne on see suur debatt Tallinnasse mošee rajamise asjus. Ka eestlastel on juba oma kaaskodanikest moslemite ees nii suur hirm ja nende vastu nii suur viha, et selle peale ei oska enam nutta ega naerda.

Mõistan suurepäraselt, et liidritel peab alati olema rahvale ette näidata vaenlane number üks, kelle vastu edukalt võideldakse ning sellega oma eksistentsi õigustatakse. Mõistan ka, et pärast Nõukogude Liidu langemist oli kiiresti vaja uus "paha“ leida, kuid kõiges islami süüdistamine on kestnud liiga kaua. Nii Maroko kui ka kogu ülejäänud islamimaailma nimel soovin seda teemat veidi valgustada.

Euroopa elab valearusaamas, et kõik moslemid on araablased ning kõik araablased on moslemid. Paljude lääne ühiskonna inimeste arvates võib araablase ja terroristi vahele võrdusmärgi panna. Maroko on küll ligi 99 protsenti islamimaa, kuid on araabia riike, mille kõik kodanikud ei ole moslemid, samuti on islamiriike, mille kodanikud ei ole üldse araablased. Islamimaailmast moodustavad araablased vaid hädise 15 kuni 18 protsenti, ülejäänud maailma moslemid ei ole araablased. Väga palju moslemeid elab näiteks Indias ning Hiinas, kuid ka Euroopas on suure moslemite arvuga riike, näiteks Albaania (70 protsenti) või Bulgaaria (12,2 protsenti). Venemaal elab kokku ligi 20 miljonit moslemit ning see arv on pideval tõusuteel. Maailma suurima moslemite arvuga riik on aga hoopiski Indoneesia, kus elab kokku 216 miljonit moslemit.

Vastupidiselt üldisele arvamusele on 10 protsenti egiptlastest, süürlastest ja palestiinlastest kristlased. Kristlastest liibanonlasi on koguni 40 protsenti, kuigi kõik nad on ühtviisi araablased.

Samuti ei vasta tõele, et kõik moslemid on teiste religioonide esindajate suhtes vaenulikud. Häid näiteid selles vallas tõin juba seoses Kuveidi ja Mustapha tädidega, samuti leidsin Rabati vägagi mainekast kvartalist ülimalt ilusa kristliku kiriku. Kes seda kasutab, seda ma öelda ei oska, kuna Maroko ühe mittemoslemite protsendi moodustavad kohalikud juudid või eurooplastest pensionärid, kes on tulnud siia mõnusat vanaduspõlve nautima, kuid enamasti ei ela need kristlastest vanakesed sugugi mitte Rabatis.

Ka Al˛eerias, Tipaza lähedal, avastasin katoliiklaste surnuaia koos oma uhkete kabelitega. Kedagi see ei häiri, omaksed, niipalju kui neid koloonia ajast riiki elama jäänud on, käivad hoolitsemas.

Islami nagu iga usundi või ühiskondliku korra suurimaks vaenlaseks on ignorantsus, nii harimatute moslemite endi kui ka mittemoslemite teadmatus. Oma usundit sügavuti õppinud moslem ei õhuta vaenu ega soorita enesetappu, kuna ta teab, et vaenutsemine on Jumalale vastumeelt ning enesetapp islami seaduse järgi rangelt keelatud – kellelgi ei ole õigust ise oma elu lõpetada, olgu põhjus milline tahes.

Et keegi ei saaks öelda, et ajan jama, toon oma sõnadele kinnituse islami algallikatest. Koraan ütleb selgelt (4:29-30): „...Ja ärge tapke endid! Tõesti, Jumal on teile Halastavaim. Ja kes seda teeb vägivalla ja ebaõiglusega, selle heidame Me tulle. Ja see on Jumalale lihtne.“ ja (5:32) „...Kui keegi tapab hinge (inimese), ja see ei ole tehtud teise hinge eest (st surmanuhtluse ära teeninud mõrvarile) või ülekohtu eest maa peal (st suurte toime pandud kuritegude eest, mis on teeninud surmanuhtluse), siis oleks ta justkui tapnud kogu inimkonna...“

Prohvet Muhammed on öelnud, et seda, kes iganes end ise tapab rauatükiga, sellesama rauatükiga ka põrgus karistatakse (Sahih Al-Bukhari 2/1363). Agressiooni puhul on moslemitel muidugi õigus end kaitsta, kuid see peab toimuma ausas võitluses mees mehe vastu, naisi ja lapsi mängust välja jättes.

Seega rikuvad enesetaputerroristid korraga mitmeid islami seadusi ja islamit selles süüdistada on sama absurdne kui süüdistada liikluseeskirja roolijoodiku või kiiruseületaja tegudes. Kui me teame, et kiiruse ületamine ning purjus peaga auto juhtimine on halb, kas me siis sellepärast sülitame valimatult näkku kõigile juhtidele?

Nüüd võiks küsida: kui islami seadust tundvad inimesed selliseid asju ei tee, kuidas on siis võimalik, et teatud juhtfiguurid kutsuvad moslemeid üles uskmatuid tapma? Kahjuks ei tee moslemiks olemine kellestki veel inglit ja loomulikult leidub islamimaailmas moslemeid, kes ühel või teisel põhjusel islamiseaduse koha pealt silma kinni pigistavad ning harimatuid moslemeid islami nimel kuritegudele ässitavad. Enamasti on sellise käitumise taga aga poliitiline ambitsioon, mitte sügav usk.

Mul ei ole plaaniski väita, nagu poleks maailmas ühtki ekstremistist moslemit ega terroristi. Ent iga kord, kui mingi kohutav tegu kusagil toime pannakse, mõistavad rahumeelsed moslemid selle hukka. Süütute naiste ja laste tapmises ei ole ühegi mõõdupuu järgi midagi kangelaslikku. Kui mõni moslem on oma usus nii ignorantne, et seda ei tea, siis tuleb see talle selgeks teha.

***

Kust on siis islam saanud sellise hullu maine ja millest on ajendatud need kurikuulsad terrorismiaktid? Tegu on äärmiselt komplitseeritud probleemiga ja ühtset vastust sellele küsimusele anda on võimatu. Kandev roll kõiges selles on Lähis-Ida poliitikal. Pea kõik tänapäeva Lähis-Ida probleemid tulenevad otseselt Esimese maailmasõja järgsetest ebaõnnestunud poliitilistest sammudest. Siinkohal väike ülevaade sündmustest, mis ruumipuuduse tõttu jäävad Eesti ajalooõpikutest sageli välja.

Inglismaa lubas Sykes-Picot' lepinguga Osmani impeeriumis vähemuses olevatele araablastele oma vaba riigi ja suveräänsuse, kui nood asuvad liitlaste poolele Saksamaa ja Osmani impeeriumi vastu. Ent pärast sõda lubadust ei täidetud ja Osmani impeeriumi araabia alad (välja arvatud Araabia poolsaar) jaotati („et paremini valitseda“) riikideks, mida enne ei eksisteerinud – Süüria, Iraak, Liibanon, Transjordaania, Palestiina – ja seati kas Inglismaa või Prantsusmaa protektoriaadi alla.

Üks riik, üks rahvas, üks kultuur, üks usk – mudel, mis iseloomustab Euroopa riike ja mida liitlased ka Lähis-Idas rakendada püüdsid, loodetud tulemusi ei andnud, kuna sealne rahvas on alati olnud segu eri religioonidest, kultuuridest ja rassidest. Kogu segadusele lisandus 1948. aastal veel Iisraeli probleem.

Et Eesti inimesel oleks kergem ette kujutada, mida on tundnud palestiinlased juba pool sajandit, võib võrdluseks tuua meie endi tavainimese nördimuse, kui pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist ilmusid "kodumaale“ väliseestlaste järeltulijad ja hakkasid oma "võõrandatud vara“ tagasi nõudma. Mida tunneb inimene, kes on elanud aastakümneid ühes majas ja peab seda oma koduks, kui ta sealt välja tõstetakse?

Palestiinlaste olukord on veelgi haletsusväärsem, kuna nemad elavad Palestiinas juba mitte aastakümneid, vaid aastatuhandeid. Nemad ei tõstnud juute nende kodudest välja. Mitmetes ajalookeeristes, nagu näiteks roomlaste võimu sunnil, asustati hulgaliselt juute ümber. Tänapäeval palestiinlastena tuntud rahvas aga ei kolinud tühjaks jäänud aladele, vaid jäi kohale. Geneetiliselt on nad juudid, kes hakkasid 1. sajandil kristlasteks ning hiljem enamikus moslemiteks. Palestiina on nende kodu ja kellelgi ei saa olla õigust neid sealt välja tõsta.

Miks lubas Euroopa oma juutidest elanikel juba 20. sajandi algusest alates Iisraeli kolida? Eks ikka ajaloolise süütunde leevendamiseks – ning praktilisest küljest taheti neist lihtsalt lahti saada! Ei ole ju midagi lihtsamat, kui lasta neil tagasi oma tõotatud maale kolida. Iisraeli riigi väljakuulutamine ei ole aga siiani kõiki juute Iisraeli kokku koondanud. Väljaspool Iisraeli elab rohkem juute kui Iisraelis endas – seal elab neid vaid kuus miljonit, nagu ka juba ainuüksi USAs. Samuti on Iisraeli riik nõus andma lausa lennujaamas Iisraeli kodakondsuse ning passi igaühele, kes on nõus end juudiks tunnistama ja kolima okupeeritud aladele asunikuks.

Enamik ortodokslikke judaismi suundi järgivaid juute on juba algusest saadik Iisraeli riigi taastamise vastu – nende pühakiri ütleb, et Iisraeli ei taastata enne messia tulekut. Seega on Iisraeli 20. sajandi taasloomise taga inimesed, kes end küll juutideks tunnistavad, kuid ühtki sellega seonduvat religioosset kohustust ei täida – mitte juudid, vaid ilmalikud sionistid.

Ei saa ka jätta nentimata, et juutide diasporaast on maailmas läbi aegade kõige rohkem taga kiusatud just Euroopas elavaid Iisaku poegi. Kas ka selles tuleb araablasi ning moslemeid süüdistada? Sugugi mitte. Kas ei jooksnud Hispaania juudid just Marokosse kaitset otsima, kui nad Hispaanias seati valiku ette: kas hakata kristlaseks või surra. Kas islami seadus mitte ei näe ette riiklikku kaitset, usuvabadust ning isegi õigust oma religiooni kohaste seadustega kohtule kõigile islami impeeriumi territooriumil elavatele juutidele ja kristlastele?

Igal rahval peaks olema oma maa ja nii oli ka juutidel õigus oma maale, kuid kas on siis õige minna seda oma vendadelt võõrandama, eirates kõiki rahvusvahelisi seadusi ja kokkuleppeid? Maata rahvale ei antud rahvata maa.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis paljud terroristid-enesetapjad on oma teo toime pannud just Palestiinas või Iisraelis. Loomulikult ei ole pommiplahvatustele ja süütute tapmisele õigustust, kuid tuleb ka tunnistada, et muud relva palestiinlastel Iisraeli tankide vastu pole – kui just mitte arvestada kive, mida väikesed Palestiina poisid mööda roomavate Iisraeli soomukite pihta loobivad. Palestiina pommiplahvatused on enamjaolt poliitilise ja mitte religioosse suunitlusega – paljud palestiinlased ning eriti juhtivtegelased on ju kristlased. Tegu on vabadusvõitlusega, nagu ka näiteks eestlaste poolehoiu võitnud tšetšeenide puhul. Kas Putin mitte ei räägi sõjast kohutavate tšetšeeni terroristide vastu? Küllap oleks meistki omal ajal tehtud islamiterroristid, kui eestlased oleksid juhtumisi moslemid ja kui islam oleks tollal olnud juba populaarne vaenlane.

***

Veel plahvatab Iraagis. See rahvas, kes sõjaväelise diktatuuri all on aastatega nii ära kurnatud, ei taha kindlasti minna nüüd automaatselt USA "demokraatliku“ valitsuse alla. Järjekordselt on tegu poliitilise võitlusega. USA tegelik roll maailmas ei ole mitte korrapidaja, vaid ahnitseja oma. USA hoidis väga pikalt enda käest Iraagi nafta kaardipaki enamikku ning värskelt enne Saddam Husseini terroristiks ja rahvavaenlaseks kuulutamist oli Iraak ametlikult öelnud Ei!, sest Iraagi rahval on õigus oma naftast kasu lõigata, mitte korjata vaid sente maa rendist, millest USA firmad miljardite eest naftat välja pumpavad.

Kuidas jääb aga saudi araablaste ja 11. septembriga? Esiteks on tänaseks siingi selgunud väga palju segavaid asjaolusid, mis seavad kahtluse alla, kas oli üldse tegemist rünnakuga väljaspoolt. Kuidas on selline rünnak USA õhuruumis üldse võimalik? Millega seletada, et videotest on selgelt näha, kuidas kaksiktorni lennukist puutumata korrused ükshaaval seestpoolt plahvatavad, justkui oleks neid meelega õhitud? Millega seletada, et Pentagoni seina auk oli kaugelt liiga väike selle lennuki jaoks, mis sinna sisse olevat sõitnud? Või sedagi, et esimestel sündmuskoha piltidel ühtki lennukijuppi näha pole?

Sedasorti lahtisi otsi on lõputul hulgal ja seda mitte vaid 11. septembriga seoses. Niisiis, enne kui te meedia või riigiisade sõnu puhta kullana võtate ning õhtul voodisse heidate teadmises, et meie kangelased islamiterrorismi vastu võitlevad, kaaluge veidi seda asja, jalutage avatud silmadega veidi küberruumis ringi, rääkige inimestega, kes asja seestpoolt näevad – ning võib-olla ei saagi te enam niisama rahulikult magada, sest teie vaenlane ei ole see, keda te arvasite olevat. Vaenlane võib olla hoopis lähemal või teda ei pruugi üldse olemas olla.


Araabia filoloog ja islamoloog
Kätlin Hommik-Mrabte