Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Tugisambad » Palverännak - HADŽ » Palverännaku kohad  
Palverännaku kohad

KAABA – PÜHA KODA

Üks tähtsamaid palverännaku kohti on Kaaba, mida on nimetatud ka Pühaks Kojaks või Vanaks Kojaks või esimeseks Jumala teenimiseks ehitatud kojaks. Algupäraselt oli Kaaba ka Püha Koda Aabrahami (as) ja Ismaeli (as) jaoks. Islamis on ja oli Kaaba pühaks kohaks, sümboliks kõigile ilmutatud Jumala teenimise viisidele nii tänapäeval kui ka varem. Islam pole isoleeritud usk, see on jätk kõikidele eelmistele Jumala saadetud sõnumitele. Islam õpetab meile, et Jumal on läbi aegade saatnud oma sõnumi edastamiseks palju prohveteid ja sõnumitoojaid, nende hulgas ka näiteks Noa, Aabrahami, Moosese ja Jeesuse. Kaaba teeb aga eriliseks see, et see on esimene koda, mis on ehitatud Jumalale alistumise märgiks.

Paljud hadži toimingud pärinevad Aabrahamilt (as), kuna just tema ehitas koos oma poja Ismaeliga Kaaba uuesti üles ning kutsus esmakordselt maailma ajaloos inimesi palverännakule.

Kaabat nimetatakse ka Al-Beit Al-Haram (Keelatud Koda), Al-Beit Al-Atiik ((Polüteismist) Vabastatud Koda) või Al-Beit ((Jumala kummardamise) Koda).

Ümber Kaaba kõndimine

Palverändurid kõnnivad seitse korda ümber Kaaba. Seda tegevust nimetatakse tawaaf. Kui palverändurid Mekasse saabuvad, sooritavad nad saabumisringid ehk tawaaf äl-qudumi. 10. dhu-l-hižža päeval, Minaast saabudes, sooritatakse tawaaf al-ifaada, mis on üks palverännaku alustalasid. Enne Mekast lahkumist sooritatakse hüvastijätuks aga tawaaf ul-wädää.

Alustatakse Musta Kivi (Kaaba küljes) poolsest küljest,  iga ringi alguses selle poole viidates. See kivi on üks vanadest kividest, mida Kaaba esmakordsel ehitamisel kasutati. Arvatakse, et see on pärit Paradiisist, mis jällegi sümboliseerib usklike ühtsust. Aadam olevat maa peale saadetud, see paradiisikivi käes. Tol kaugel ajal oli kivi olnud lumivalge. Kui Kaaba pühamu ehitati, müüriti kivi selle nurka. Sellest ajast on inimesed seal palverännakul käinud ja kivi on inimeste pattudest mustaks muutunud. Alati, kui Kaabat taastatakse, hoitakse see kivi omal kohal, sümbolina kõikide prohvetite võrdsusest ja jätkust. Prohveti (saws) sunna kohaselt oleks hea, kui Mustast Kivist möödumisel saaks seda suudelda Ja kui see  pole võimalik, siis käega katsuda.

Enne Musta Kivi nurka on Jeemeni nurk, millest möödudes samuti selle poole viidatakse.

Kaaba oli püha juba Aabrahami ja Ismaeli jaoks. Kõikide ilmutatud Jumala kummardamise viiside ning prohvetite ühtsus ja võrdsus on islami nurgakiviks. Näiteks Aabrahami (as) nagu ka Muhammedi (saws) meenutatakse palvetades iga päev, ning seda võrdse armastuse ja austusega. Peale selle suunab moslem kõik oma palved Kaaba poole, mis sümboliseerib kõikide moslemite ja usklike ühtsust.                       

SAFA JA MARWA

Peale Kaaba ümber käimist peab moslemist palverändur seitse korda kahe künka, Marwa ja Safa vahet käima. See tava on Hažari (Aabrahami teise naise) ajast, mil ta nende kahe künka vahet oma pojale Ismaelile vett otsides jooksis. Ka palverändur peab kannatlikkuse sümbolina seitse korda nende kahe künka vahel jooksma. Kaaba ümber kõndimist ja kahe künka vahel jooksmist ei soorita moslem üksi: tuhanded teised moslemid liiguvad koos temaga, kõik valgesse riietatud. See on ühtsuse, võrdsuse ja Jumalale kuuletumise märgiks.

MINAA
Kuukalendri viimase kuu kaheksanda päeva hommikul lähevad kõik palverändurid, keda on kokku umbes 2 miljonit, Minaasse, mis asub väljaspool Mekat. Selles kohas aitasid Mediina moslemid omal ajal prohvet Muhammedi
(saws) Jumala ja islami vaenlaste vastu võidelda. Siin peavad kõik palverändurid kandma oma palverändurirõivast ihraami ja anduma palvetele. Nad kordavad talbijat: „Läbbäik allaahumma läbbäik, läbbäikä lää šäriikä läkä läbbäik; innä l-hämda, wa n-ni’ämätä läkä wal-mulk, lää šäriikä läk.“ - „Siin ma olen, oo Jumal, siin ma olen. Siin ma olen, Sulle ei ole võrdset, siin ma olen. Tõesti, Sinu on kiitus ja õnnistus ja ainuvõim, Sulle ei ole võrdset.”

Teine duaa, mida võib Arafatil öelda, on: „Lää ilääha illallaah, wahdahu lää šäriika läh, lähu l-mulk wa lähu l-hämd wa-huua älää kulli šäi’in qadiir.“ – „Ei ole teist jumalust peale Jumala, Ta on Üks ja Ainus, Talle ei ole võrdset. Temal on ainuvõim ja Temal on kiitus ja Temal on kõige üle võim.“

Muhammedi (saws) pärimus on siin viit palvet pidada, alustades keskpäevase palvusega ja lõpetades päikesetõusu ajal peetava palvusega üheksanda päeva hommikul.

Ohverdamine ja kivide pildumine

Kümnenda päeva hommikul tulevad palverändurid tagasi Minaasse ning ohverdavad seal (lambaid, kaameleid jne.). See on tava, mis meenutab Aabrahami (as), kes oli valmis Jumalale allumise märgiks oma poja ohverdama. Kuid Jumal ei taha, et ohverdataks inimesi, seepärast saatis ta Aabrahamile lamba ja seepärast ohverdavad ka moslemid kas lamba, kaameli või mõne muu looma.

Palverändur peab enne ohverdamist alustuseks seitse väikest kivikest Suure Džamara (Džamaratu l-Akbar) suunas viskama. Päev peale seda, teisel päeval Minaas, viskab ta seitse kivikest Väikese Džamara suunas, seitse kivikest Keskmise Džamara suunas ja seitse kivikest Suure Džamara suunas[1]. Kolmandal päeval käituvad palverändurid nii nagu teiselgi päeval.

Esimest korda kive visanud, võib palverändur seitse korda ümber Kaaba kõndida. Peale seda läheb ta, kui ta seda veel teinud pole, seitse korda Safa ja Marwa vahet kõndima. Peale kolmandat päeva kivide viskamist ja veidi enne Minaast lahkumist sooritavad palverändurid viimase osa palverännakust.

Kiviviske jaoks tuleb valida väikesed kivikesed, mis on suuremad kui herned, kuid väiksemad kui pähklid. Neid ei tohi visata väga kaugelt, et mitte teistele pihta visata.

ARAFAT
Kuu üheksandal päeval peale päikesetõusu lähevad kõik palverändurid Arafatile, mis asub ligikaudu 15 km Mekast väljas. Siia jäävad nad terveks päevaks Jumalale palvetama ja duaad tegema. Siin võib Jumalalt küsida kõike, mida soovime.

Arafatis veedavad palverändurid terve päeva koos samas kohas ja samal ajal Jumalat paludes, kandes sarnaseid riideid, erinevusteta rassis ja isikus – see on praktiline vendluse, võrdsuse ja ühtsuse  harjutus, millele ei leidu võrdset kusagil mujal.

Arafatil korratakse teistsugust duaad kui talbija: „Lää iläähä illallaah, wahdahu lää šäriika läh, lähu l-mulk wa lähu l-hämd, wa huwwa älää kulli šäiin qadiir“. (At-Tirmidhi 3594)

See ei ole aeg maistele asjadele mõtlemiseks, vaid Teispoolsuse üle mõtisklemiseks.



[1] Džamarad on sambad, mis sümboliseerivad saatanat, kes üritas meelitada Aabrahami, Ismaeli ja Hažarit astuma vastu ohverdamisele.