Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » ISLAMI AJALUGU » Islami varajane ajalugu: 570-633  
Islami varajane ajalugu: 570-633
570
MUHAMMEDI (saws) SÜND

Prohvet Muhammed (saws) sündis Mekas, Hašimi klannis, mis kuulus Quraiši hõimu. Tema ema oli Amina Wahbi tütar. Isa Abdullah suri enne tema sündi. Seega hoolitses tema eest ta isapoolne vanaisa Abdul Muttalib, kes oli umbes 70-aastane. 6-aastaselt kaotas Muhammed (saws) oma ema. Kui Muhammed (saws) oli 8-aastane, suri ka ta vanaisa ja ta usaldati onu Abu Talibi hoolde, kellest oli saanud uus klanni juht. Muhammed (saws) kasvaski üles oma onu kodus.

 
BÜTSANTSI JA PÄRSIA IMPEERIUMID ARAABIA PIIRIL

Peale imperaator Theodosius I surma 395. aastal, jagati Rooma impeerium tema poegade Honoriuse ja Arcadiuse vahel Ida- ja Lääne-Roomaks. 476. aastal kukkus aga Lääne-Rooma impeerium kokku ning Britannia, Gallia, Hispaania ja osa Itaaliast jäid barbarite kätte. Impeeriumi idapoolne osa, millesse kuulusid rikkamas ja tsiviliseeritumad Kreeka, Egiptuse, Süüria ja Väike-Aasia provintsid, mitte ainult ei saanud lääne osa kaotusest üle vaid olid alates impeeriumi lõhenemisest iseseisvalt arenenud. Ida-Rooma impeeriumi ehk Bütsantsi pealinnaks oli Konstantinoopol.

Piirkonna teine suurvõim oli aga Pärsia impeerium. Nende kahe impeeriumi piir jooksis Kaukasusest Eufratese ülemjooksuni (umbes tänapäevase Türgi ja Süüria ning Iraani ja Iraagi piiril), jättes puutumata Araabia poolsaare kõrbealad. Pärsia impeeriumi pealinnaks oli iidne Ctesiphoni linn (araabia keeles tuntud kui Medain) Tigrise jõel, umbes 30 km kagus kohast, kuhu 762. aastal ehitati Bagdad.

Bütsantsi aluseks olid rooma seadus, kreeka keel ja tsivilisatsioon ning kristlik usk ja moraalsed väärtused. Kirikul oli väga tähtis osa riigis, kuid sellest sai ka kristliku dogmaatika konflikti tõttu riiki nõrgestav faktor. Kreeka keelest sai impeeriumi ametlik keel imperaator Herakliuse (valit 610-641) ajal; kristlusest aga riigiusk imperaator Theodosius I (valit 379-395) ajal. Impeeriumi esimene kristlasest valitseja Constantinus I (valit 306-337) oli juba kristlusele paljude erinevate sammudega teed sillutanud, nagu näiteks Milano edikt 313. aastal, pühapäeva puhkepäevaks kuulutamine 321. aastal, Nikaia kirikukogu eestvedamine 325. aastal ja Konstantinoopoli (varem Bütsantium) kui „kristliku linna“ ja alatise pealinna asutamine 330. aastal. Vastupidiselt üldisele arvamusele ei olnud Constantinus I siiski see, kes kristluse ametlikuks riigiusuks kuulutas, vaid seda tegi hiljem Theodosius I. Constantinus I ise ristiti vahetult enne surma.

 
MEKA KARAVANI KAUBATEEDE KESKMES

Kahe rivaalimpeeriumi, Bütsantsi ja Pärsia, vahel kaua kestnud territoriaalsete võitluste tõttu oli Pärsia kaotanud otsetee Vahemere piirkonda. Tuli kasutada alternatiivi läbi Araabia poolsaare, mis ei olnud küll otsetee, kuid mida Pärsia sai ilma Bütsantsi puutumata kasutada. Osa teest viis meretsi Adani sadamasse Jeemenis, osa maad mööda poolsaare läänerannikul läbi Meka Damaskusesse ja Gazasse. Tihe karavanikaubandus käis Jeemeni ja Süüria ning Meka turgude vahel. Mekast sai kaubandustee keskpunkt, rikas kaubanduskeskus ja Araabia metropol. Mekas asus ka paganlik pühamu Kaaba, mis oli tuntud üle terve Araabia poolsaare ja meelitas kohale palju palverändureid. Seega mängis Kaaba tempel käputäie rikaste kaupmeeste poolt juhitud Meka majanduslikus õitsengus olulist rolli.

 
MEKA ASUKOHT JA KLANNIJUHID

Meka ise asus kitsas viljatus orus, mida ümbritsesid kõrged paljad künkad. Selle toiduvarud tulid 60 km kagusel asuva Taifi viljakatelt põldudelt. Meka peamiseks veevaruks oli Zamzami allikas ja mõned kaevud väljaspool linna.

Kõrbe vabat õhku peeti Meka lämmatavalt kuumast ja tolmusest õhust paremaks. Seetõttu oli Mekas laialt levinud kombeks oma vastsündinud lapsed naabruses asuva kõrbe hõimude naistele imetada anda. Muhammed (saws) veetis seega oma varajase lapsepõlve Mekast väljas Sa’di hõimu ühe naise hoolitsuse all, minnes tagasi oma ema juurde alles ligi 5-aastaselt. Kaua ei saanud ta oma emaga koos elada, kuna too suri enne aasta möödumist, jättes poja täisorvuks.

Meka põhielanikeks olid Quraiši hõimu liikmed. Hõimu kuulusid teiste hulgas ka kaks eriti tähtsat klanni – Hašimi klann, mille eesotsas oli Abdul Muttalib, ja Umajja klann. Hašimi klanni ülesandeks oli Kaaba korrashoidmine ja palverännaku korraldamine, samal ajal kui Umajja klann oli pärinud sõjapidamise ja kaitse ülesande. Just tänu sellele päritud õigusele juhtis Abu Sufian (raa), Umajja klanni pea, hiljem kogu Meka jõudusid lahingutes moslemite vastu. Mõlemad klannid tegelesid ka kauplemisea, Umajja klann rohkem kui Hašimi klann.

 
KRISTLASED JA JUUDID ARAABIAS

Peale seda, kui kristlusest sai 381. aastal Rooma impeeriumi ametlik usk, hakkas see vaikselt kuid järjepidevalt ka Araabiasse imbuma, pakkudes nii väikestviisi konkurentsi Araabia paganismile. Kuid järgnevatel sajanditel ei jäänud Bütsantsi Ortodoksi Kirik ühtseks vaid lagunes üksteise vastu vaenulikeks sektideks, mis erinesid oma inkarnatsiooni (Jumala läbi Jeesuse inimeseks saamise) arusaamades. Nestoriaani kristlasi kiusati taga ja nad visati Rooma impeeriumist 5. sajandil sootuks välja. Need kreeka põgenikud võeti Pärsias vastu kui Bütsantsi ohvrid; Bütsants oli aga pärslaste vaenlane number üks. Nestoriaanlased korraldasid Eufrati mööda ja Pärsia lahe põhjarannikul suurejoonelise misjonikampaania ning suutsid nii paljud nende piirkondade araablased oma usku pöörata. Isegi viimasest araabia Lakhmidide dünastia valitsejast Numan IIIst (valit 580-605), kes valitses Kirde-Araabiat, sai nestoriaani kristlane. Ka Ghassani araabia hõim, kes elas Araabia loodeäärel Süüria kõrval, võttis 6. sajandi keskpaigaks kristluse omaks, kuid nemad uskusid monofüsiitlikku kristlusesse, mille põhisuuna kirik oli ketserlikuks kuulutanud ja mille vastu olid ka nestoriaani kristlased.

Nii Pärsia kui ka Bütsantsi impeeriumil oli oma satelliitriik – Pärsial vastavalt Lakhm ja Bütsantsil Ghassan – et end araabia beduiinide rünnakute vastu kaitsta. Lakhmiididest ja ghassaanidest said impeeriumite vasallriigid vastavalt 300. ja 500. aastal. Need rivaalitsevad araabia hõimud ei olnud mitte ainult buffertsoonideks oma „isandriikidele“, vaid olid ka üksteise vastu igaveses kõrbesõjas.

Kristlikke kogukondi võis leida veel Jeemenist ja Najranist (Na˛ranist). Lisaks kristlastele oli Araabia poolsaarel veel ka palju vanemaid juudikolooniaid, põhiliselt Jeemenis ja Khaibaris. Ka Mekas oli kolm juudi klanni. Seega, samal ajal kui enamik araablasi kummardas iidoleid, olid judaism ja kristlus juba poolsaare äärealadele ning osadesse sisemaa kogukondadesse end sisse seadnud.

 
ABESSIINIA (ETIOOPIA) KATSE KAABAT HÄVITADA

Jeemeni abessiinlasest ja kristlasest valitseja Abraha vallutas 570. aastal Hijazi (Hid˛aazi) plaaniga Kaaba hävitada, kuid ei jõudnud Mekale lähemale kui paar kilomeetrit. Ise suri ta koduteel Jeemeni pealinna Sanasse. Sellele juhtumile on vihjatud ka Koraani 105. suuras Elevant:

1. Kas sa ei näe, mida tegi su Isand elevandi(armee) omanikega?

2. Kas Ta ei ajanud hukka nende vandenõu?
3. Ja ta saatis nende peale parvedes linde,
4. kes neid küpsetatud savist kividega loopisid.
5. Ta muutis nad aganate sarnasteks.

Suura sai sellise pealkirja, kuna vallutajate armees oli ka elevant. Hijazi araablased avaldasid selle üle suurt imestust, kuna nad ei olnud kunagi taolist looma veel näinud. See detail oli nende jaoks lausa nii oluline, et 570. aasta nimetati osades araabia kroonikates seetõttu elevandiaastaks.

Ibn Kathir kirjutab oma tafsiiris juhtuna kohta järgmist: Lugu juhtus Prohveti (saws) sünniaastal. Abrahah Al-Ashram oli Etioopia kuninga poolt määratud Jeemeni valitseja (Jeemen oli tol ajal Etioopia kuningriigi osa). Abrahah tahtis Sanasse ehitada samasuguse Jumala koja, kui oli Kaaba Mekas, et kogu Araabia poolsaare rahvas sinna palverännakule kutsuda ja nii ka kogu kaubandus ja rikkused sinna üle viia. Jumala koda (kirik) ehitatigi valmis ja sellele sai nimeks Al-Qullais. Kunagi varem ei olnud keegi veel sellist kirikut ehitanud. Sanasse tuli üks mees Meka Quraiši hõimust. Ta sattus raevu (nähes koda, mille tõttu Meka võis oma tähtsuse kaotada) ning kergendas sinna oma häda, määris sellega koja seinad ning lahkus. Kui Abrahah Al-Ashram seda nägi, ei suutnud ta oma viha valitseda ning kogus kokku armee, et Meka vallutada ning Kaaba hävitada. Selles armees oli ka 13 elevanti. Armee asuski teele ning iga araabia hõim, kes selle teele jäi (püüdis sellele vastu seista), sai purustatud ning rahvas tapetud, kuni jõuti juba päris Meka lähedale. Seal peeti läbirääkimised Abrahah Al-Ashrami ja Meka juhi (Abdul-Muttalib bin Hashim, Prohveti (saws) vanaisa) vahel. Jõuti kokkuleppele, et Abrahah peab tagastama Abdul-Muttalibi kaamelid ja seejärel võib ta otsustada, mida Kaabaga teha. Abdul-Muttalib käskis Meka meestel koos oma naiste ja lastega ümbritsevatesse mägedesse minna, et nendega vallutajate käe läbi midagi ei juhtuks. Armee liikus aga Meka suunas, kuni jõuti Muhassiri oruni. Kui armee oli Meka suunas liikudes jõudnud juba poolde orgu, katsid selle äkki linnuparved. Parv parve järel pommitas armeed väikeste, vaevalt läätseseemnetest suuremate kivikestega. Iga kivi, mis sõdurile langes, justkui sulatas liha ja rebis selle tükkideks. Kogu armee hävis täielikult. Abrahah Al-Ashram põgenes, liha tükkideks rebenemas, kuni ta teel Jeemenisse suri. Selline oli võit, mille Jumal saatis Meka rahvale ja selline oli Tema kaitse Oma Kojale (Kaabale Mekas).“ (Tafsir Ibn Kathir, suura 105)

Prohvet Muhammedi (saws) täpne sünnikuupäev on teadmata. Ta olevat sündinud 55 päeva enne Abraha rünnakut Mekale. Samas on ka öeldud, et ta sündis ligi 100 km Sanast idas asuva Maribi tammi kolmanda purunemise aastal. Selle ja muu informatsiooni alusel arvatakse, et Prohvet Muhammed (saws) on sündinud kas 570. või 571. aastal.

 
574
PÄRSLASED VALLUTAVAD JEEMENI

Pärslased viskasid abessiinlased peale viimaste 52 aastat kestnud okupatsiooni Jeemenist välja ja Jeemen läks Pärsia valitsuse alla.

 
581
BÜTSANTSI PIIR JÄÄB ARAABIA EEST KAITSETA

Ghassani hõimu prints arreteeriti ta usu tõttu ja viidi reeturlikkuse alusel Konstantinoopolisse. Bütsants ei tunnistanud seega enam Ghassani dünastiat, mis oli Süüria piiri ääres elanud ja Bütsantsi Araabia beduiinide eest kaitsnud. Ghassani hõimu head suhted Bütsantsiga on läbi ja Bütsantsi kõrbepiir Araabia beduiinide ees kaitseta.

 
595
MUHAMMEDI (SAWS) ABIELU KHADIJAGA (RAA)

Muhammed (saws) abiellus 25-aastaselt 40-aastase rikka lese Khadijaga (Khadi˛a) (raa), kes jäi ta ainsaks naiseks kuni oma surmani 619. aastal. Abielu võimaldas Muhammedile (saws) majanduslikku kindlustatust, mistõttu tal oli võimalik tegeleda nii kaubanduse kui ka pikaajalise üksinduses mediteerimisega.

Neil oli kaks poega, kes mõlemad surid juba lapsena, ja neli tütart: Zaynab (raa), Ruqayya (raa), Umm Kulthum (raa) ja Fatima (raa). Ruqayya (raa) abiellus Uthman ibn Affaniga (raa) ja Fatima Ali ibn Abu Talibiga (raa). Uthmanist sai hiljem kolmas kaliif (644-656), Alist aga neljas (656-661).

 
605
PÄRSIA PIIR JÄÄB ARAABIA EEST KAITSETA

Lakhmidi valitseja Numan III läks Pärsia Chosroesega tülli ja viimane tühistas privileegid, mis tema perekond oli Araabia kõrbepiiri kaitse eest Lakhmididele andnud. Selle tulemusena astusid Eufratese ääres elavad araabia hõimud Pärsia vastu üles ja jätsid Araabia piiri valveta.

 
610

MUHAMMEDIST (SAWS) SAAB PROHVET

Mekast väljas asuva Hira mäe väikeses koopas sai Muhammed (saws) ingel Gabrielilt oma esimese ilmutuse ja temast sai Jumala sõnumitooja. Sellega pandi alus islamile, mis tähendab „Jumala tahtele allumist“ ja mida tegelikult ka kõik varasemad prohvetid olid õpetanud. Esimesena võtsid usu vastu Muhammedi (saws) abikaasa Khadija (raa), 10-aastane nõbu Ali ibn Abu Talib (raa), endisest orjast kasupoeg Zayd ibn Haritha (raa) ja sõber Abu Bakr (raa).

Kohalik iidolikummardajatest kogukond, eriti just selle rikkam ja kõrgema positsiooniga tuumik, oli uue usu suhtes väga vaenulik, kuna see kritiseeris muu hulgas ka rikaste kaupmeeste käitumist ja suhtumist nii usku kui ligimesse. Rikkad kaupmehed arvasid, et kui uus usk edukaks osutub, tähendab see automaatselt nende postisiooni kaotust. Seepärast suhtusid kaaskodanikud usu vastuvõtjatesse põlguse ja tigedusega. Palju oli aga värskete moslemite hulgas ühiskonna madalamate astmete liikmeid ja orje, kuna islam õpetab kõigi inimeste võrdsust Jumala palge ees.

 
615

ESIMESED MOSLEMID EMIGREERUVAD ABESSIINIASSE

Tagakiusamise tagajärjel lahkusid ligi 80 Meka moslemit kristlikku Abessiiniasse, mis ei kiida heaks Meka iidolikummardajate tegevust. Osade allikate järgi toimus emigratsioon kahes grupis, paarikuise vahega; esimese grupis 15 ja teises ligi 100 inimest. Lahkujate hulgas olid ka Uthman ibn Affan (raa) ja tema abikaasa Ruqayya (raa). Muhammed (saws) ise jäi Mekasse, et kiusamisest hoolimata Jumala sõnumit edasi kuulutada.

Abessiinia Negus kohtles moslemeid aupaklikult, lubades neil oma usku praktiseerida ja keeldudes neid rõhujatele välja andmast. See pani aluse ka moslemite ja kristlaste hilisematele headele suhetele. Kristlasi nimetatakse islamis „Raamatu rahvaks“ ja neile saab osaks eriline kohtlemine. Islami käsitlus paganatest ja teistesse uskudesse kuuluvatest monoteistidest on erinev. Juudid ja kristlased on alati islami seaduse järgi olnud islamiriigi täieõiguslikud kodanikud. Neil on õigus islamiriigi kaitsele, oma usu praktiseerimisele ja oma kohtutele. Neile ei kehti islamiriigi sõjaväekohustus ning nad ei pea maksma zakaati (vaestemaksu); selle asemel tasuvad nad väiksemat riigimaksu.

 
616

UMAR (RAA) VÕTAB ISLAMI VASTU

Umar ibn Al-Khattab (raa) oli islami algusest saadik olnud nii Muhammedi (saws) kui kõigi moslemite tige vaenlane ja tagakiusaja. 616. aastal sai aga temast endastki moslem; hiljem islami teine kaliif (634-644).

 
619

SUREVAD KHADIJA (RAA) JA MUHAMMEDI (SAWS) ONU;

MUHAMMED (SAWS) KÜLASTAB ABI PALUMISEKS TAIFI

619. aastal kaotas Muhammed (saws) kaks väga olulist inimest oma elus: alati toetava ja abistava abikaasa Khadija (raa) ja paganate eest kaitsva onu, klanni juhi Abu Talibi. Kuigi Abu Talib iialgi moslemiks ei hakanud, kaitses ta alati Muhammedi (saws), kelle oli oma majas üles kasvatanud. Peale Abu Talibi surma sai klanni juhiks Muhammedi (saws) teine onu – Abu Lahab, kes oli aga tulihingeline moslemite vihkaja ja võttis Muhammedilt (saws) klanni kaitse.

Selle tulemusena oli Muhammed (saws) sunnitud mujalt abi otsima. Ta suundus koos kasupoja Zayd ibn Harithaga (raa) Taifi – linna, mis asus Mekast umbes 60 km kaugusel kagus – kuid ei leidnud sealt loodetud tuge. Ta naases Mekasse, et oma misjoniga jätkata.

 

ÖINE REIS

Muhammedi (saws) tuntud „öine reis“ (al-miraa˛) viis ta käigepealt Mekast Jeruusalemma ja seejärel omakorda sealt Seitsmendasse Taevasse, kus talle anti käsk moslemitele viis korda ööpäevas palvetada.

Algselt andis Jumal käsu palvetada 50 korda ööpäevas, kuid Aabrahami (as) juhendamisel käis Muhammed (saws) seda „alla kauplemas“, öeldes, et inimesed ei suuda iial nii palju palvetada, kuni järgi jäi viis palvet. Jumal aga jättis algse käsu siiski kehtima, täpsustades, et iga palve olgu võrdne kümne palvega.

 
620

MUHAMMED (SAWS) ABIELLUB AISHAGA (RAA)

Muhammed (saws) abiellus oma sõbra, rikka kaupmehe Abu Bakri (raa) tütre Aishaga (Aiša) (teatud allikate järgi konsumeeriti abielu alles 622. aastal). Oma läheduse tõttu Prohvetiga (saws), sai Aishast (raa) hiljem asendamatu sunna allikas ja tähtis õpetlane, kellele moslemite kogukond palju võlgneb. Aisha (raa) olevat edasi andnud 2210 hadithi.

Aisha (raa) oli ainus neitsi, kellega Muhammed (saws) abiellus. Kõik teised tema naised olid lesed, üks ka lahutatud; valitud kas sotsiaalsetel või poliitilistel põhjustel. Muhammed (saws) oli oma esimeses abielus 25 aastat monogaamne. Kõik tema ülejäänud abielud jäid 50tesse eluaastatesse ja peale esimese naise Khadija (raa) surma.

 
622

HIˇRA – ISLAMI AJAARVAMISE ALGUS

52-aastasena emigreerus Prohvet Muhammed (saws) viljakasse Mekast põhjas asuvasse Yathribi oaasi, mis ei jäänud lõuna Araabiast põhja viivale karavani kaubateele. See oligi kuulus hi˛ra ehk ümberasumine, mille tähtsus oli nii suur, et sellest alates hakati islami aega arvestama.

Osad moslemid olid juba tagakiusamise eest Abessiiniasse põgenenud, kuid see oli neile paljuski tundmatu maa. Iga-aastase Kaaba palverännaku käigus (mida iidolikummardajad korraldasid) oli umbes 70 Yathribi elanikku islami vastu võtnud ning Muhammedi (saws) enda linna kutsunud, kus nii talle kui tema järgijatele varjupaika lubati. Enne Muhammedi (saws) lahkumist, lahkusid mekalaste valvsuse uinutamiseks väikeste gruppidena tema umbes 70 järgijat.

Yathribi elanikud võtsid rõõmuga vastu nii Prohveti (saws) kui tema järgijad, kes oma usu nimel olid oma kodud hüljanud. Selle sündmuse puhul nimetati linn ümber Madiinat un-Nabiks (Prohveti Linnaks) ehk Mediinaks. Mediinalased olid uue usu vastuvõtmisel ja Prohveti (saws) õpetuse järgimisel palju avatumad kui mekalased ning peagi oli mediinalastest moslemeid, keda Prohvet (saws) kutsus ansaarideks ehk „abistajateks“, palju rohkem kui mekalastest immigrante.

Muhammedist (saws) sai Mediina juht. Ta töötas välja uue juhtimissüsteemi ja ehitas siia oma kodu, millest sai moslemite kogunemiskoht ja eeskuju mošeele, mis sinna kohale hiljem ehitati. Prohveti (saws) mošee Mediinas on Kaaba kõrval oluliselt teine islami pühakoda.

 
624

BADRI LAHING

Muhammed (saws) kuulis, et Abu Sufyan, Süüriast saabuva karavani eesotsas, viis suure hulga kaupu Mekasse, et Quraiše nende võitluses moslemite vastu abistada. Quraiši hõim oli kulutanud suure hulga ressursse, et uude usku astunud ja kaks aastat varem Mekast Mediinasse põgenenud moslemid kindlalt hävitada. Mekalaste kogu majanduslik õitsent sõltus kaamelikaravanidest, kes nende keskusest läbi liikusid. Kaubateed ebakindlaks muutes oli võimalik mekalasi lüüa nende kõige hellemasse kohta, kõigutades seega nende meelekindlust islami vastu võidelda.

Veidi enam kui 300 moslemiga läks Muhammed (saws) märtsi keskel Badrisse, et seal Süüriast naasvat Meka karavani rünnata. Badr, umbes 135 km Mediinast edelas asuv linnake, oli karavaniteel Meka ühenduseks Damaskusega. Abu Sufyan aga sai teada, et moslemid teda ootavad ning juhtis oma karavani kavalalt kõrvalteedele, viies selle puutumatult Mekasse. Samal ajal väljus aga Mekast 900 meest 700-l kaamlil ja 100-l hobusel. Nende juhiks oli Abu Jahl (Abu D˛ahl), Prohveti (saws) onu ja Mukhzumi klanni juht, kes oli nõuks võtnud tõelisesse lahingusse astuda. Järgnevas lahingus sai surma vähemalt 45 mekalast, nende hulgas ka Abu Jahl ja teisigi tähtsaid mekalasi, ja 70 võeti vangi. Moslemite kaotus oli vaid 14 elu.

Täielik võit, hoolimata sellest, et mekalasi oli kolm korda rohkem, sai islami varase ajaloo suureks verstapostiks: esmakordselt mõistis verinoor moslemite kogukond oma tohutut jõudu, mis hiljem peatamatuks laviiniks kasvas.

Sündmusel oli ka suur religioosne tähtsus, kuna Jumal ise oli islamile selles võitluses abi pakkunud (Koraan 3:123). Badri võitu peetakse seega üheks Muhammedi (saws) prohvetlikkuse tõestuseks ja selle tõestuse valguses võitis noor kogukond juurde nii uusi liikmeid kui ka mõjujõudu.

 

PALVE SUUNAMINE MEKA POOLE

Qibla – suund, milles moslemid palvetavad, muudeti Jeruusalemmalt Mekas asuva Kaaba templi suunas.

 

FATIMA ABIELU ALIGA

Prohvet Muhammedi (saws) tütar Fatima (raa) abiellus Ali ibn Abu Talibiga (raa), kellest sai hiljem islami neljas kaliif (656-661). Mõnede ajaloomaterjalide kohaselt abiellusid nad 625. aastal, peale Uhudi lahingut.

 
625

UHUDI LAHING

Kättemaksuks aastatagusele kaotusele ja kindlustamaks oma karavani kaubateid, mobiliseerisid mekalased ligi 3000 meest ja sisenesid märtsis Mediina oaasi. Muhammed (saws) sai kokku vaid 700 meest. Lahing peeti maha Uhudi mäe juures, umbes 5 km Mediinast põhjas.

Moslemid tõrjusid alguses mekalaste jalaväe tagasi. Oma edust joovastusest ning eelmise aasta võidust uhketena hülgas grupp vibukütte oma positsioonid, et mekalastest mahajäetud sõjasaaki krabada. Seda kasutas aga ära mekalaste kaval väejuht Khalid ibn al-Walid (raa), kes lasi oma meestel ootamatult moslemite read seljatagant segi lüüa. Tegemist on Khalidi esmakordse briliantse taktikaga, mida ta hiljem moslemiks hakates ning islami eest võideldes korduvalt kasutas ja mis tegi temast kõigi aegade kuulsaima araabia väejuhi.

Moslemite ridadesse tõi segadust juurde ka see, et Prohvet (saws) ise sai vigastada ja tükil ajal ei teadnud moslemid, kas ta on elus või surnud. Kummalisel moel aga ei kasutanud mekalased, keda juhtis taas kord Umajja klanni juht Abu Sufyan, oma head positsiooni Mediina enda ründamiseks vaid marssisid hoopis kodu poole. Võib-olla tahtsid nad vaid oma au jalule seada või vaenlasele õppetundi anda.

Olgu põhjus milline tahes, lahingu tulemusel ei selgunud kindlat võitjat ega kaotajat. Moslemid kaotasid 70 ja mekalased 20 elu. Prohvet (saws) kurvastas üliväga oma suurest jahimehest ja vägevast sõdalasest onu Hamza (raa) kaotuse üle, kelle keha Abu Sufyani naine Hind peale lahingut väärastas, kättemaksuks oma isa eest, kelle Hamza (raa) oli Badri lahingus tapnud.

 
627

KRAAVI LAHING

Mediinat piiras Muhammedi (saws) verivaenlase Abu Sufyani poolt juhitud mekalaste 10 000-meheline armee, mis on arvatavasti suurim militaarne jõud, mida Araabia poolsaar iial näinud on. Mekalased püüdsid korduvalt spetsiaalselt linna kaitseks kaevatud kraavi ületada, kuid kuna see neil ei õnnestunud, otsustasid nad umbes kahe nädala möödudes lahkuda. Nende nurjumises on osaliselt süüdi nii teadmatus piiramise läbiviimisest, halb ilm kui ka varude vähesus.

Üheks oluliseks põhjuseks oli ka vallutajaarmee omavahelised erimeelsused, mida Muhammedi (saws) agendid kogu piiramise ajal edukalt külvasid. Muhammedil (saws) oli laiaulatuslik ja tõhus spioonivõrk, mida ta alati oma strateegiate kavandamisel kasutas.

Selle lahingu käigus kaotasid mõlemad pooled kokku mitte rohkem kui 10 elu. Lahingu tulemusel tugevnes Prohvet Muhammedi (saws) positsioon kõvasti; tema linn aga omandas vastupidava kuulsuse, kuna mekalased olid oma hiigelarmee korraldamiseks kulutanud ära kõik oma ressursid. Sellest hoolimata ei õnnestunud neil Muhammedi (saws), tema linna ega kogukonda kõigutada, veel vähem hävitada; nende endi kaubandus ja au olid aga kõvasti kannatada saanud.

 
628

HUDAIBIYA LEPING

Veebruaris liikus Muhammedi (saws) juhtimisel 1600-pealine moslemite grupp Meka suunas, kavatsusega sooritada palverännakut, kuid mekalased keelasid neile selle. Peale mõnda aega kestnud läbirääkimisi allkirjastati Hudaibiyas – Mekast umbes 15 km läänes olevas asulas – leping. Kuigi algselt mitmed tähtsad moslemid selle lepingu vastu olid, selgus hiljem, et ka nende jaoks näiliselt kahjulikud lepingu punktid pöörasid end nende kasuks. Tänu sellele lepingule sai Muhammed (saws) mekalastelt ka teatud järeleandmisi, nagu näiteks õigus moslemitele järgmisel aastal takistamatult Mekasse palverännakule minna. Juba ainuüksi see näitab, et Prohveti (saws) vaenlased olid kõvasti nõrgenenud.

Üks olulisemaid tulemusi Prohveti (saws) kasvavale mõjukusele sel hetkel oli Khalid ibn al-Walidi (surn 641) ja Amr ibn al-Asi (surn 663) moslemiks hakkamine. Neist mõlemist said hiljem suured moslemi väejuhid ja nad võtsid osa paljudest kuulsatest võitudest, mis olid Islami impeeriumi laienemisel olulise tähtsusega.

Umbes samal ajal hakkasid ka Kaaba templi võtmehoidja staatuse pärijad moslemiteks, mis andis islami misjonile poliitilise tõuke.

 

MUHAMMED (SAWS) KUTSUB ÜMBERKAUDSETE RIIKIDE VALITSEJAID ÜLES MOSLEMITEKS HAKKAMA

Traditsiooni kohaselt saatis Muhammed (saws) just ligikaudu sel ajal välja oma sõnumid Pärsia kuningale, Bütsantsi imperaatorile, Egiptuse asevalitsejale ja Abessiinia printsile, kutsudes neid islamit vastu võtma. Pärsia kuningas olevat rahulolevalt sõnumi tükkideks rebinud. Imperaator Heraklius võttis kirja vähema vimmaga vastu, kuid ei võtnud midagi ette. Egiptuse valitseja aga võttis sõnumi kombekalt vastu ja kuigi ta keeldus oma usku muutmast, saatis ta Muhammedile (saws) kingituseks vastu valge muula ja kaks egiptlannast orjatari.

Herakliuse õukonnas toimunust annab meile aimu järgnev hadith:

Abdullah ibn Abbas on jutustanud, et Jumala Sõnumitooja (saws) kirjutas Herakliusele ning kutsus teda islamit vastu võtma. Dihya Al-Kalbi, üks Prohveti  kaaslastest viis kirja Bosra (vana linn tänapäeva Süüria aladel) kubernerile, kes omakorda andis selle Herakliusele.
Pärast seda, kui Jumal oli Herakliusele Pärsia armee üle võidu kinkinud, käis Heraklius Jumalale tänu avaldamiseks Homsist Ilyani (Jeruusalemma). Kui Jumala Sõnumitooja kiri Herakliuseni jõudis, ütles ta: „Otsige mulle kedagi tema rahva
(Quraiši hõimu araablaste) hulgast, kui neid siin leiduma peaks, et selle Jumala sõnumitooja kohta küsida.” Tol ajal juhtus Abu Sufyan ibn Harb koos mõnede teiste Quraiši meestega Šaamis (Süüria, Liibanoni, Jordaania, Palestiina alad) olema. Nad olid sinna tulnud kaupmeestena, Jumala Sõnumitooja (saws) ja Quraiši uskmatute vahel sõlmitud vaherahu ajal. Abu Sufyan ütles: „Herakliuse käskjalg leidis meid kusagil Suure Süüria piirkonnas ning viis mind koos mu kaaslastega Ilyasse Herakliuse ette. Kui me kohale jõudsime, istus ta oma õukonna keskel, peas kroon, ümbritsetud Bütsantsi vanematest aukandjatest. Ta ütles oma tõlgile: 'Küsi, kes neist on selle mehe lähisugulane, kes end prohvetiks nimetab.'”

Abu Sufyan lisas:„Ma vastasin: 'Mina olen tema lähim sugulane.' Ta küsis: 'Mis on teie sugulusaste?' Ma vastasin: 'Ta on mu nõbu.' Peale minu ei olnud karavanis ühtki teist Abd Manafi hõimu esindajat. Heraklius ütles: 'Astugu ligemale!' Seejärel käskis ta mu kaaslastel seista mu selja taha, võimalikult minu lähedale ning ütles oma tõlgile: 'Ütle selle mehe kaaslastele, et ma tahan teda küsitleda selle kohta, kes ütleb enda prohveti olevat. Kui ta peaks valetama, siis nad andku sellest kohe märku.'" 

Abu Sufyan lisas:„Jumala eest, kui ma ei oleks oma kaaslaste ees häbisse kartnud jääda, ei oleks ma küsitlemisel tõtt rääkinud. Kuid oleks olnud suureks häbiks lasta end oma kaaslastel valetajaks nimetada, seega pidin ma tõtt rääkima.

Ta ütles oma tõlgile: 'Küsi temalt, millisesse perekonda see mees kuulub.' Ma vastasin: 'Ta kuulub meie hulgas suursugusesse perekonda.' Ta küsis: 'Kas keegi teie hulgast on enne teda midagi taolist väitnud?' Ma vastasin: 'Ei.' Ta küsis: 'Kas on teda kunagi varem valelikkuses süüdistatud?' Ma vastasin: 'Ei.' Ta küsis: 'Kas keegi tema esivanematest oli kuningas?' Ma vastasin: 'Ei.' Ta küsis: 'Kas teda järgivad rikkad või vaesed?' Ma vastasin: 'Vaesed järgivad teda.' Ta küsis: 'Kas neid saab päev-päevalt rohkem või vähem?' Ma vastasin: 'Aina rohkem.' Ta küsis: 'Kas keegi neist, kes end on tema usku pööranud, on selles pettunud ning selle hüljanud?' Ma vastasin: 'Ei.' Ta küsis: 'Kas ta murrab oma lubadusi?' Ma vastasin: 'Ei, aga meil on praegu temaga vaherahu ning me kardame, et ta rikub seda.'

Abu Sufyan lisas:„Mul ei olnud midagi muud peale selle viimase lause tema vastu öelda.Seejärel küsis Heraklius: 'Olete te kunagi temaga sõdinud?' Ma vastasin: 'Jah.' Ta küsis: 'Mis oli teie lahingute tulemuseks?' Ma vastasin: 'Mõnikord oli võit tema, mõnikord meie poolel.' Ta küsis: 'Mida ta teilt tahab?' Ma vastasin: 'Ta tahab, et kummardaksime üksnes Jumalat ja mitte kedagi teist peale Tema ning et hülgaksime oma esiisade usu. Ta käsib meil palvetada, almust anda, vooruslikud olla, oma lubadusi pidada, tagastada see, mis meile on usaldatud.'”

Kui ma olin seda öelnud, ütles Heraklius oma tõlgile: 'Ütle talle, et ma küsisin sinult tema päritolu kohta ja sa vastasid, et ta kuulub suursugusesse perekonda. Tõesti, kõik Sõnumitoojad on olnud pärit oma rahva suursuguseimatest perekondadest. Seejärel küsisin ma sinult, kas keegi teine teie hulgast on kunagi midagi säärast väitnud ja sa vastasid eitavalt. Kui vastus oleks olnud jaatav, oleksin ma arvanud, et see mees jäljendab kedagi, kes on olnud enne teda. Kui küsisin sinult, kas teda on iial valelikkuses süüdistatud, vastasid sa eitavalt, seega ma järeldasin, et keegi, kes ei ole valetanud inimestele, ei saaks ka Jumala kohta valetada. Seejärel küsisin sinult, ega keegi tema esiisadest ole kuningas olnud. Sinu vastus oli eitav. Kui see oleks olnud jaatav, oleksin arvanud, et see mees tahab oma esivanemate kuningriiki taastada. Kui küsisin sinult, kas rikkad või vaesed teda järgivad, vastasid sa, et vaesed käivad tema sõna järgi. Tõesti, sellised on Sõnumitoojate järgijad. Seejärel küsisin ma sinult, kas tema järgijate arv kasvab või kahaneb ning sa vastasid, et neid tuleb aina juurde. Tõesti, see on õige usu tulemiks, kuni see saab täiustatud. Ma küsisin, kas on kedagi, kes peale tema usu omaks võtmist on selles pettunud ning selle maha jätnud ning sa vastasid eitavalt. Tõesti, see on õige usu märgiks, sest kui see on leidnud tee inimese südamesse ning sellega täielikult ühinenud, ei saa keegi selles pettuda. Ma küsisin sinult, kas ta on iial oma lubadust murdnud; sa vastasid eitavalt. Ja sellised on Sõnumitoojad - nad ei murra iial oma lubadust. Ma küsisin sinult, kas on ta iial teiega võidelnud ja teie temaga. Sa vastasid jaatavalt ja lisasid, et mõnikord on tema olnud võidukas ja mõnikord teie. Tõesti, sellised on Sõnumitoojad - neid pannakse proovile, kuid lõplik võit kuulub alati neile. Seejärel küsisin ma, mida ta teilt nõuab. Sa vastasid, et ta nõuab, et kummardaksite vaid Jumalat ja ei kedagi teist peale Tema, et hülgaksite selle, mida teie esiisad kummardasid, et palvetaksite, räägiksite tõtt, oleksite vooruslikud, peaksite oma lubadusi ning tagastaksite selle, mis teile on usaldatud. Need kõik on Prohveti omadused, keda ma teadsin tulevat, kuid ei oleks iial osanud oodata teda teie (araablaste) hulgast. Kui see, mida sa räägid, on tõsi, hõivab ta peagi maa mu jalge all ning kui ma teaksin kindlalt, et jõuan temani, läheksin viivitamatult temaga kohtuma ning kui oleksin temaga, peseksin kindlasti ta jalgu.'”

Abu Sufyan lisas:„Seejärel küsis Heraklius Jumala Sõnumitooja kirja järele ja see loeti ette. Selle sisu oli järgmine: „Ma alustan Jumala, kõige Armulisema ja Halastavama nimel. Muhammedilt, Jumala sulaselt ja Sõnumitoojalt Herakliusele, Bütsantsi valitsejale. Rahu olgu Jumala sõna järgijatega. Ma kutsun sind islamit vastu võtma (Jumala tahtele alistuma). Võta vastu islam ja sa võid tunda end kindlalt; võta vastu islam ja Jumal annab sulle topelt tasu. Kui lükkad selle kutse tagasi, oled süüdi oma alamate eksiteele juhatamises. « Oo Raamaturahvad, tulge sõna juurde, mis on meie ja teie vahel ühine, et me ei kummarda kedagi teist peale Jumala ning ei seo Temaga kummardamises midagi ning et keegi meist ei võta issandaiks kedagi muud peale Jumala. Kui nad ära pööravad, ütle: tunnistage, et oleme Jumalale alistunud. » (3:64)“

Abu Sufyan lisas:„Kui Heraklius oli oma kõne lõpetanud, kostus tema ümber Bütsantsi aukandjate hulgast vali kisa ja lärm oli nii suur, et ma ei saanud aru, millest nad rääkisid. Seejärel kästi meil lahkuda.

Kui me olime kaaslastega üksi jäänud, ütlesin ma neile: 'Tõesti, (Prohveti) lugu on jõudu kogunud, isegi roomlaste kuningas kardab teda!'”

Abu Sufyan lisas:„Jumala nimel, ma muutusin kindlamaks ja kindlamaks, et tema usk saab olema võidukas, kuni ma ise islami vastu võtsin.”“ (Sahih Al-Bukhari)

Egiptuse asevalitsejale Cyprusele (ar k – Al-Muqawqis) saadetud kiri on tänapäevalgi alles. Seda hoitakse Istambulis Topkapi palee muuseumis. Kirja tekst koosneb 12 reast, millele järgneb Prohveti (saws) pitser. See on kirjutatud 19x16 cm suurusele pärgamendile. Muuseumi direktori sõnul leidis selle kirja 1850. aastal prantslane Barthelemy ühe Egiptuse kloostri kopti Piibli kaanest. See viidi Istambuli Osmani sultani Abdul Majid (Ma˛id) I kätte, kust see hiljem muuseumi sattus. Kirja sisu on järgmine:

„Muhammedilt, Jumala sulaselt ja prohvetilt, al-Muqawqisile, kopti hõimu juhile.

Nende usklike jaoks, kes käivad õigel teel, on kindlus ja turvalisus. Seega, ma kutsun sind islamit vastu võtma. Kui sa selle vastu võtad, leiad sa kindluse, päästad oma trooni, teenid kaks korda nii palju tasu, sest oled islamit oma järgijatele tutvustanud. Kui sa sellest kutsest keeldud, olgu sinu järgijaile langeva häda patt sinu õlgadel. Ka teie olete Raamatu rahvas; seega tulge sõna juurde, mis meie vahel on ühine, et me ei kummarda kedagi peale Jumala ja ei seo Teda kellegagi. Ärgem hüljakem Jumalat, võttes teisi Tema asemel Isandaks. Kui sa seda kutset vastu ei võta, siis tunnista, et me oleme moslemid.“

 

PÄRSIA-BÜTSANTSI RAHU SÕLMIMINE

590. aastal Sassaniidide troonile tõusnud Chrosroes Parwiz mõrvati ja peale 26 aastat laastavaid sõdu sõlmiti viimaks Pärsia ja Bütsantsi vahel 628. aastal rahu. Mõlemad suurvõimud tõmbusid tagasi konfliktieelsetesse piiridesse; seega ei võitnud kumbki pool selle pika ja kalli konflikti lõppkokkuvõttes, mis oli mõlemad suurriigid nii militaarselt kui majanduslikult väga ära kurnanud, territoriaalselt midagi.

Sõjad olid mõlema riigi alamatele kaela toonud hiiglaslikud maksud, mis omakorda õõnestas tavainimeste silmis kuninglikku autoriteeti. See vimm rahva hulgas oma valitsejate vastu aitas hiljem kõvasti araabia vallustele kaasa, kuna inimesed olid väsinud lõputult maksma millegi eest, mis neile kasu ei toonud ning ootasid muutust.

 
629

ABBAS (RAA) HAKKAB MOSLEMIKS

Muhammedi (saws) onu Abbas (surn 652) võttis islami vastu. Abbasi (raa) järeltulijad panid hiljem aluse teisele islami dünastiala – abbassiididele (valit 750-1278).

 
630
MEKA VALLUTAMINE JA KAABA PUHASTAMINE

Nüüd oli kõik muutunud ja Meka oli ilma aruka juhita allakäiguteel. Peale alandust Mediina piiramisel olid mekalased kaotanud nii tahte kui ka jõu edasi võidelda. Muhammed (saws) marssis 10 000 mehega Mekasse, kus ta oli sündinud ja mis oli ta kaheksa aastat varem välja ajanud, ilma, et linn mingit vastupanu osutaks.

Selle asemel, et kätte maksta, andis Muhammed (saws) käsu üldiseks amnestiaks ning Meka vallutamise käigus sai surma vaid neli või viis inimest. Prohvet (saws) võitis elanikud enda poolele sellega, et näitas oma triumfi päeval üles tõelist armulikkust, isegi nende suhtes, kes teda ennast kunagi taga olid kiusanud. Seetõttu hakkas palju kohalikke moslemiteks. Kaaba iidolid, mida olevat olnud 360, hävitati ja Kaaba puhastati kõigest paganlikust, et ta võiks taas kord olla pühendatud vaid Ühe ja Ainsa Jumala teenimisele; et sellest võiks saada islami vaimne keskus.

 
ABU SUFYAN HAKKAB MOSLEMIKS

Prohvet Muhammedi (saws) suurim vaenlane Abu Sufyan (surn 651) leppis Muhammediga (saws) ära ja võttis vastu islami. Tema pojast Muawiyast sai üks Muhammedi (saws) sekretäre ja hiljem (661) Omajjaadide dünastia (661-750) esimene kaliif.

Muhammed (saws) pöördus tagasi Mediinasse, kus ta veetis oma ülejäänud elu.
 
632

MUHAMMEDI (SAWS) PALVERÄNNAK MEKASSE JA SURM

Nüüdseks oli Prohvet (saws) ühendanud suurema osa Araabiast kui keegi iial enne teda. Paganate kultused surid välja, kuna aina rohkem inimesi võttis islami vastu.

Oma palverännakul Mekasse pidas Muhammed (saws) dhu-l-hi˛˛a 9. päeval Arafati mäe Uruna orus ligi 10 000 moslemile jutluse, mida tuntakse ka hüvastujätujutlusena. Peale Jumala ülistamist ning tänamist alustas Prohvet (saws) järgmiste sõnadega:

„Rahvas, kuulake mind tähelepanelikult, kuna ma ei tea, kas peale seda aastat olen ma veel teie hulgas või mitte. Seega kuulake mind äärmise tähelepanuga ja viige minu sõnad edasi ka nendele, kes täna siin olla ei saanud.

Rahvas, nagu te peate pühaks seda kuud, seda päeva ja seda kohta, nii pidage ka pühaks iga moslemi (Jumala tahtele alluja) vara. Andke alati teie hoolde usaldatud hüved tagasi nendele, kellele need kuuluvad. Ärge tehke kellelegi haiget, nii et keegi ei teeks ka teile haiget. Pidage meeles, et saate kokku oma Issandaga ja Tema mõistab teie tegude üle kohut.

Jumal on teile keelanud liigkasuvõtmise (intresstulu), seega on nüüdsest kõik intressiga võlakirjad tühistatud. Teie kapital jääb aga teile. Te ei tohi ei teisi intressiga maksustada ega ise seda maksta. Jumal on otsustanud, et intressi ei saa olema ja seega ka kõik intress, mis peaks kuuluma Abbas ibn Abd al-Muttalibile (Prohveti (saws) onule), on nüüdsest kehtetuks kuulutatud.

Kõigist õigustest, mis islamieelsel ajal kaasnesid mõrvaga (näiteks õigus kadunukese hõimu poolt nõuda surma mõrvari hõimuliikmete hulgast), nüüdsest loobutakse ja esimene taoliste hulgast, millest loobutakse saab olema seoses Rabia ibn al-Harithia mõrvaga.

Uskmatud lubavad endale rikkumisi seoses kalendriga, et muuta lubatuks see, mis on Jumala poolt keelatud ja keelata see, mis on Jumala poolt lubatud. Jumal on määranud kuude arvuks 12. Neli neist on pühad, millest omakorda kolm järgnevad üksteisele ja üks on üksikult ˛umada ja šabani kuude vahel.

Hoiduge saatana eest, teie usu kaitseks. Ta on täielikult kaotanud lootuse teid kunagi eksiteele juhatada suurtes pattudes, seega hoiduge teda järgimast väikestes pattudes.

Mehed, on tõsi, et teil on oma naiste suhtes teatud õigused, kuid ka neil on teie suhtes teatud õigused. Pidage meeles, et olete nad enestelele naiseks võtnud vaid Jumala usalduse all ning Tema loal. Kui nad tagavad teile teie õiguse, siis on ka neil õigus saada lahkelt toidetud ja kaetud. Kohelge oma naisi hästi ja olge nende vastu lahked, sest nad on teie partnerid ja teie abilised. Ja teie õiguseks on, et nad ei sõbrusta kellegagi, keda teie heaks ei kiida, samuti kui nad ei riku abielu.

Rahvas, kuulake hästi - teenige Jumalat, sooritage viis palvet päevas (salaat), paastuge Ramadanikuul (saum) ja andke oma varast almust (zakaat). Käige ära palverännakul (had˛), kui teil on selleks võimalus.

Kogu inimkond pärineb Aadamast ja Eevast, araablane ei ole üle mitte-araablasest, nagu ka mitte-araablane ei ole üle araablasest; samuti ei ole valge (inimene) üle mustast, nagu ka must ei ole üle valgest; välja arvatud jumalakartlikkuses ja heades tegudes. Teadke, et iga moslem (Jumala tahtele alluja) on teisele moslemile vennaks ja moslemid moodustavad ühtse vennaskonna. Midagi, mis kuulub ühele moslemile, ei saa olla legaalne teisele, välja arvatud juhul, kui see on antud vabast tahtest ja meelsasti.

Ärge siis olge iseendi suhtes ebaõiglased. Pidage meeles, et ühel päeval ilmute te Jumala ette ja annate oma tegude eest vastust. Seega, olge ettevaatlikud ja ärge astuge kõrvale õigluse teest, kui mind enam ei ole.

Rahvas, peale mind ei tule enam ühtki prohvetit ega apostlit ning ühtki uut usku ei sünni. Mõelge hästi järele ja püüdke aru saada sõnadest, mis ma teile edastan. Ma jätan endast maha kaks asja – Koraani ja minu Sunna (Prohveti (saws) ütlemised ja teod). Kui te neid järgite, ei eksi te kunagi.
Kõik, kes te mind kuulete, andke edasi minu sõnad ja nende kuuljad jälle omakorda edasi ja saagu viimased kuuljate seas mu sõnadest paremini aru kui need, kes mind otse on kuulanud.
Jumal, ole mulle tunnistajaks, et olen Su sõnumi Su rahvale edasi andnud!

„ ... Täna on uskmatud kaotanud kõik lootuse teie usu suhtes, seega ärge kartke neid vaid Mind. Täna olen ma täiustanud teie religiooni ja lõpule viinud Oma soosingu teie suhtes ja olen teile usuks valinud ISLAMI (Jumala tahtele täieliku allumise) ...” (Koraan 5:3)

Kolm kuud peale Mediinasse naasmist jäi ta haigeks ja suri 8. juunil.

 

ABU BAKRIST (RAA) SAAB ESIMENE KALIIF

Prohveti (saws) surm oli usklikele suureks šokiks ja lõi tuleviku suhtes väga ebakindlaid tundeid. Tema järeltulijat ei olnud varem paika pandud, seega sai sellest esimene küsimus, mille islamikogukond pidi ilma oma juhita lahendama. Prohveti (saws) äi ja lähedasim sõber Abu Bakr (raa) määrati palveid juhtima. Kui ta nägi Omarit (raa), kes Prohveti (saws) surmast nii häiritud oli, et keeldus sellesse uskumast, ütles ta oma kuulsad sõnad: „Kes kummardas Muhammedi, siis Muhammed on surnud; kes aga kummardab Jumalat, siis Jumal on igavesti Elav.“ Abu Bakr (raa) valiti islami esimeseks kaliifiks (632-634). Samas oli oluline inimestele selgeks teha, et kaliif saab täita vaid Prohveti (saws) ilmalikku rolli ja tal ei ole mingeid erilisi võimeid ega sidet Jumalaga nagu prohvetitel. Kaliif on vaid usu kaitsja.

 

USUHÜLGAMINE

Paljude araablaste jaoks oli islam otseselt Muhammediga (saws) seotud ja Muhammed (saws) oli selle sümboliks. Sellest tulenevalt ütlesid mitmed hõimud islamist lahti, kui kuulsid, et Muhammed (saws) on surnud.

Prohvet (saws) ei elanud ka piisavalt kaua, et beduiinihõime ühtseks rahvaks kokku liita, seega määrasid ustavust endiselt vanad hõimuseadused. Oma eluajal oli Muhammed (saws) suutnud luua uue kogukonnas, mille baasiks oli hõimu- ja veresidemete asemel usk, kuid see uudne idee ei olnud nii lühikese aja jooksul suutnud veel juurduda ja nomaadide instinktid lõid otsekohe peale Muhammedi (saws) surma taas välja. Sellest saigi Abu Bakri (raa) jaoks suurim väljakutse, mis ähvardas hävitada kõik, mis Prohvet (saws) nii lühikese aja jooksul oli saavutanud.

Enamuse oma lühikesest valitsemisajast pühendas Abu Bakr (raa) uue islamiriigi administratsioonile, samal ajal erinevates Araabia osades Mediina valitsuse vastu ülestõuse maha surudes. Peale poliitiliste ja majanduslike (osad hõimud keeldusid zakaati maksmast) ülestõusude pidi ta tegelema ka ülestõusudega, mis said tuntuks „usust taganemise sõdadena“, mida juhtisid „valeprohvetid“.

Prohveti (saws) misjoni edu oli paljusid ambitsioonikaid inimesi inspireerinud ja peale tema surma ilmus välja mitmeid teesklejaid, kes väitsid, et neidki on saadetud jumaliku sõnumiga. Tuntuim neist on Kesk-Araabiast Yamamast Hanifa hõimust pärit Musailima. Teda järgisid paljud ta enda hõimlased ja läbi ta naise Saja (Sa˛a) ka naaberhõim Tamim. 633. aastal purustas aga Khalid ibn al-Walid (raa) oma armeega Musailima ambitsioonid. Sama tehti ka teiste taoliste ülestõusudega ning viimaks sai kogu Araabia tänu Abu Bakri (raa) mõistlikkusele ja Khalid ibn al-Walidi (raa) mõõgale esimese kaliifi valitsuse alla ühendatud.

 

YAZDIJIRD III SAAB PÄRSIA VALITSEJAKS

Chosroes Parwizi mõrvale järgneval anarhia ja kodusõja perioodil vahetusid Pärsia valitsejad kiiresti. Selle tulemusena oli impeerium muutunud nõrgaks. Sellel puudus tugev valitsus. Peagi peale Prohveti (saws) surma pääses Pärsia, maailma ühe suurvõimu, troonile 15-aastane Yazdijird III (Jazdi˛ird). Kuigi uus kuningas oli veel väga noor, õnnestus tal pälvida enamike printside ja väejuhtide lojaalsus ning ta asus riiki ja armeed ümber korraldama. Just tema valitsusajal vallutasid moslemid Pärsia impeeriumi ja seega jäi ta viimaseks Sassaniidide dünastia valitsejaks.

 

633

HIRA ALISTAMINE

Muthana ibn Haritha ja Khalid ibn al-Walid (raa) saadeti Iraaki. Peale nii nimetatud Verejõe lahingut Ullaisis, ei lasknud need kaks moslemi väejuhti vaenlasel sugugi hinge tagasi tõmmata ja vallutasid vaid väikese, põhiliselt kohapealt palgatud armeega, Hira, millest sai moslemite esimene vallutus väljaspool Araabia poolsaart. Hirat säästeti sõjalisest okupatsioonist ning kohalikel nestoriaani kristlastel lubati oma usku edasi praktiseerida.

 

EKSPEDITSIOON SÜÜRIASSE JA PALESTIINASSE

Samal ajal kui Iraagis Sassaniidide vastu võideldi, purustati koduses Araabias usuhülgajate vastuhakk ning Abu Bakr (raa) võis nüüd oma pilgu Bütsantsi piirile, täpsemalt Süüria ja Palestiina vallutamisele, suunata. Oma kaubandustegevuse läbi olid araablased selle piirkonnaga rohkem tuttavad ning see tundus neile olulisemana kui Pärsia. Prohvetki (saws) oli oma eluajal selle piirkonna vastu huvi üles näidanud.

633. aastal andis Abu Bakr (raa) kolm 3000-sõdurilist armeed vastavalt väejuhtide Yezid ibn Abu Sufyani, Shurahbil (Šurahbil) ibn Hasana ja Amr ibn al-Asi – kes sai hiljem tuntuks Egiptuse vallutajana (640-642) ja kolmekordse asevalitsejana – käsutusse. Kaks esimest kolonni sisenesid Jordaaniasse, samal ajal kui Amr juhtis oma väed Kagu-Palestiinasse, kus ta veebruaris Gaza lähistel kohaliku asevalitseja Sergiuse armee purustas.

Nii algas Islami impeeriumi kasv.

 

Allikas: „A Chronology of Islamic History: 570 - 1000 CEH.U. Rahman.

http://www.angelfire.com/ny/dawahpage/hist.html