Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Tugisambad » Palverännak - HADŽ » Aid ul-adha - ohverdamispüha  
Aid ul-adha - ohverdamispüha

Samal ajal, kui palverändurid Mekas ohvrilooma tapavad, teevad seda moslemid ka oma kodudes üle kogu maailma. Seda ohverdamispüha nimetatakse aid ul-adha või ka aid ul-käbiir (türgi keeles – kurban bairam) – ohverduspüha või suur püha, mis eristub teisest moslemite pühast, ramadaanipaastu lõppu tähistavast aid ul-fitrist ehk aid us-saghiirist (väikesest pühast).

Aid ul-adha algab dhu l-hižža (palverännakukuu) 10. päeval (täpselt 70 päeva peale ramadaani) ning kestab kokku kolm päeva. Seda püha peetakse meenutamaks prohvet Aabrahami (as) kuulekust, kui ta oli nõus oma poja Ismaeli (as) Jumalale ohverdama. Jumal aga saatis Aabrahamile (as)viimasel hetkel poja asemel ohverdamiseks oina. Selle mälestuseks ohverdavadki moslemid üle kogu maailma just sel päeval lamba, kitse või kaameli ning jagavad ohvriliha kolmeks, jättes ühe osa endale piduroaks, kinkides teise osa lähedastele ning annetades kolmanda osa vaestele.

 

Aidi palve:

Aid ul-adha hommikul lähevad moslemid kohalikku mošeesse aidipalvusele. Aid ul-adha õigeks palveajaks peetakse Prohveti (saws) hadithi kohaselt aega, kui päike oli umbes üks meeter horisondist kõrgemal. Tänapäeval pannakse piirkonniti moslemite jaoks paika, mis kell kohalikus mošees pühadepalvet peetakse. 

Prohvet (saws) on öelnud: „Laske vabadel naistel, neitsitel ja menstrueerivatel naistel tulla aidi palvele ning olla tunnistajateks kõigele heale ja usklike palvetele. Mis puutub aga menstrueerivatesse naistesse, siis nemad ärgu sisenegu palvepaika.” (Sahih Al-Bukhari) See tähendab, et menstrueerivad naised võivad küll minna mošeesse, kuid palvest osa võtta nad ei saa, nagu ei või ka minna palveks ette nähtud ruumi.

Aid ul-adha palvele minnes sööma ei pea (nagu aid ul-fitri palvele minnes, et väljendada paastu lõppemist), sunnaks on süüa peale ohverdamist ohvrilooma liha.

Väga soovitatav (mustahab) on teha enne aidi palvele minekut al-ghusl ehk suured ablutsioonid (suur puhastumine), kuna on teada, et Prohveti (saws)kaaslased tegid nii. 

Meestel soovitatakse panna aidi palveks selga oma kõige ilusamad riided. Naised aga peaksid Prohveti (saws) õpetuse järgi jääma tagasihoidlikuks. Kindlasti ei tohiks naised end ka aidi päeva puhul lõhnastada ega meikida (va kodus).

Aidi palvele minnes korratakse (mehed võivad valjusti): „allaahu akbar, allaahu akbar, lää ilääha illallaah, allaahu akbar, allaahu akbar wa lilläähil hämd” (Jumal on Suurim, Jumal on Suurim, ei ole jumalust peale Jumala, Jumal on Suurim, Jumal on Suurim, Jumalale olgu kiitus). Aid ul-adha ajal tuleb seda öelda veel ka peale mošeest tulekut.

Aidi palve koosneb kahest rakast. Omar ((raa) ütles: „Reisija palve on kaks rakat, adha palve on kaks rakat, žumu‛a (reedene kogukonnapalve) on kaks rakat – selline on nende täispikkus, edasi antud Jumala Sõnumitooja (saws) poolt.” (Musnad Ahmad, Nasai jt.)

Aidi palve ette ei käi ei adhani (palveaja alguse kutset) ega iqamat (palve alguse kutset). Jabir ibn Samura (raa)ütles: „Olen aidi palvet koos Jumala Sõnumitoojaga (saws)  palvetanud mitmeid kordi, alati ilma adhani või iqamata.” (Sahih Muslim)

Aidi palve ette ega taha ei palvetata vabatahtlikke palveid, välja arvatud juhul, kui palvet peetakse mošees ja palvetaja jõuab kohale tükk aega enne palve algust. Ibn Abbas (raa) ütles: „Prohvet (saws) väljus oma majast fitri päeval, palvetas kaks rakat ja ei palvetanud ei enne ega pärast seda (vabatahtlikke palveid).” (Zaad al-Maad 2/443)

Aidi palve on üldjoontes nagu iga teine kaherakaline palve, välja arvatud, et sunnaks on esimese raka alguses tavapärase ühe täkbiira („allaahu akbar”) asemel 7-9 ja teises rakas 5 täkbiirat. Selle tõestuseks on ka hadith, milles Aiša (raa) ütles: „Jumala Sõnumitooja (saws) ütles nii fitri kui adha palves täkbiira: seitse esimeses (rakas) ja viis teises (rakas), kui välja arvata täkbiirid, mis öeldakse enne rukut (poolkummardust).” (Abu Dawud). Kõigi täkbiirade ajal tõstetakse käsi kõrvade kohale nagu tavalise täkbiira  puhul.

Vastupidiselt reedesele palvusele peetakse aidi palve khutbat (jutlust) peale palvet. Ibn Abbas (raa) ütles: „Olen aidi ajal palvetanud nii Sõnumitooja (saws), Abu Bakri, Omari kui Othmani taga ja kõik nad palvetasid enne khutbat.” (Sahih Al-Bukhari) Palve lõppedes on soovitatav (sunna) jääda jutlusele, kuid see ei ole kohustuslik, kuna Prohvet (saws) ütles peale aidi palvet: „Nüüd tuleb meil khutba, nii et kes soovib khutbat kuulata, jäägu siia, ja kes mitte, võib lahkuda.” (Abu Dawud)

Paljudele moslemitele on saanud tavaks käia aidi päeval surnuaial, nö tervitamas kadunukesi. See ei ole islami traditsioon, kuna ei ole mingisugust märget, et Prohvet (saws) oleks aidi päeval süstemaatiliselt surnuaeda külastanud. Ühe Muslimi hadithi kohaselt ütles Aiša (raa), et Prohvet (saws) olevat käinud surnuaial õhtuti, kusagil ei ole märget aidi päeval või reedel või ükskõik mis muul täpselt määratud päeval surnuaial käimisest. Prohvet (saws) on vaid öelnud: „Külastage haudu, kuna see tuletab teile meelde teispoolsust.” (Sahih Muslim)

Tihti võtavad moslemid aidi päeva kohustust teisi moslemeid õnnitleda liiga otseselt ning võib juhtuda, et mehed käivad läbi kõik majad, mis neile tee peale ette jäävad, õnnitledes seal lausa kättpidi naisi, kes on (kuna nad on ju kodus) reeglite kohaselt katmata ja kellel mahramit juures ei ole. Teatud riikides kiputakse isegi omavahel põsesuudlusi vahetama, mis on täielikult islami seaduse vastane. Mehed võivad omavahel tervitada, nagu ka naised omavahel. Meesterahvas võib laubale või pähe suudelda oma ema, tütart, tädi ja muid naisi, kes on tema mahramid (st kellega tal on veresuguluse tõttu keelatud abielluda).

Aid on aeg, mis pühendatakse perele ning kus pööratakse erilist tähelepanu vaestele, lapsed saavad aga kingitusi. Pühade ajal peab isegi kõige vaesema mehe laud olema kaetud ning ka kõige vaesematel lastel seljas mõni uus rõivaese.

Aid ul-adha ajal ohvrilooma tapmine ei ole kohustus vaid sunna. Kellel aga vähegi on majanduslik võimalus, tapmiskoht  ja teadmised olemas, võiksid seda siiski teha, kas või mõeldes sellele, kui raske on Eestis halal liha saada ning kui palju on neid õdesid-vendi (eriti just üksikuid õdesid), kellele teie tapetud looma kolmandik almuseks ja kolmandik kingiks antud liha rohkem ära kulub, kui te seda iial arvata oskate. Juhul, kui te ise kedagi sellist ei tunne, võib liha saata Tallinna mošeesse, kust mufti selle vajajatele edasi toimetab.