Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Tugisambad » Usutunnistus - ŠAHAADA  
Usutunnistus - ŠAHAADA

Lää ilääha illa Allah Muhammädän rasuul Ullah

Ei ole jumalust peale Jumala ja Muhammed(صلى ﷲ عليه وسلم) on Tema sõnumitooja.

Usutunnistust, mida iga moslem oma südames hoiab, nimetatakse araabia keeles šahaadaks.

Esimene osa usutunnistusest, „lää ilääha illa llaah”, tähendab otsetõlkes: „ei ole ühtki jumalust peale Jumala“. ilääh (jumalus, teenimise või kummardamise objekt) võib tähistada kõike, mis siin ilmas ahvatlev tundub – rikkus, võim jne; ebajumalatest rääkimata. Sellele järgneb illa llaah – „välja arvatud Jumal”, kõige loodu allikas.

Kui me ütleme „ei ole jumalust peale Jumala“, siis tegelikkuses ei tähenda see, et maailmas ei eksisteeriks muid jumalusi, mida tõelise Jumala asemel teenitakse. Jumalusi, kellest inimesed oma elu keskme teevad, on liigagi palju, kuid kuna ilääh tähendab araabia keeles „kummardamisobjekti“ ja kõik teavad, et neid objekte on hulgem, siis on ka lihtne mõista, et usutunnistuse esimene osa tähendab tegelikult – miski ega keegi muu peale Ainujumala ei ole kummardamist väärt.

Koraanis on kirjas: „Ütle (oo Muhammed): Ta on Üks ja Ainus Jumal, Iseseisev ja Igavene Jumal. Ta ei ole eostanud ega eostatud ja Talle ei ole kedagi (ega midagi) võrdset.“ (112:1–4) 

Esimene osa usutunnistusest tuletab moslemitele meelde Jumala ainsust. Kuid sellel ainsusel ehk tawhiidil on mitu tahku:

1. tawhiid ar-rububija;
2. tawhiid äl-uluhija;

3. tawhiid äl-äsmä’i was-sifäät.

 

Tawhiid ar-rububija õpetab meile, et Jumal on Rabb ehk maailmade Isand: Looja, Ainuvalitseja ja Alalhoidja. Tema on see, Kes on kõik loonud, vaid Temale kuulub kõik ja vaid Tema otsustab Oma loodu saatuse üle. Tawhiid ar-rububija on väga paljudele uskudele omane – st usutakse, et on olemas keegi jumalus, kes kord maailma lõi. Isegi polüteistlikes usundites on alati olemas keegi jumalus, kes kord kätte võttis ja maailma tegi ... ja reeglina seejärel muud jumalused. Seega eristab tawhiid ar-rububija moslemid vaid täielikest uskmatutest, st neist, kes ei usu, et maailm oleks kunagi kellegi poolt loodud. See on omane nii islamile, kristlusele, judaismile, kui ka näiteks vanade kreeklaste ja roomlaste usule, vanade araablaste usule ja paljudele teistele.

 

Tawhiid äl-uluhija aga õpetab meile, et Allah ehk Jumal on ainus, kes on meie teenimist ja kummardamist väärt. Me peame Teda teenima, samal ajal Teda armastades, Tema suhtes aukartust üles näidates ja alati Temalt parimat lootes. Tihti arvavad moslemid, et Jumala teenimine on vaid palvetamine. Tegelikult aga on kõik, mis meile on halaal (lubatud) üks suur Jumala teenimine; see tähendab, et kõik, mis me siin elus teeme Jumala seaduse järgi, on üks suur Jumala teenimine ja kummardamine. Ka see, kui hoidume nende asjade tegemisest, mis meile keelatud, on Jumala teenimine. Kõik hea, mida me teeme, on Jumala teenimine ja kõik halb, mille me tegemata jätame, on samuti Jumala teenimine.

Tawhiid äl-uluhija eristab moslemid enamikest teistest usunditest, sest selle kohaselt ei ole keegi teine Jumalaga võrdne. Nagu Jumal enda kohta Koraanis on öelnud: „Ta on Üks ja Ainus Jumal, Iseseisev ja Igavene Jumal. Ta ei ole eostanud ega eostatud ja Talle ei ole kedagi (ega midagi) võrdset.“ (112:1–4) Teda on ainult üks, Temaga võrdväärsel positsioonil ei ole kedagi teist. Seega ei ole jumaluste panteon (nagu vanadel kreeklastel ja roomlastel) islamis mõeldav. Ei ole n.ö „jumalate nõukogu“, kus võrdväärselt seisavad päikese, mere, armastuse, sõja, tarkuse jne jumalad. Jumal on Üks ja Ainus. Samuti on ta Iseseisev ja Igavene, st Tal ei ole kedagi vaja ja Ta on igavesest ajast eksisteerinud ning eksisteerib ka igavesti edasi. Tal ei ole olnud vanemaid, Teda ei ole eostatud ja Ta ei ole sündinud, nagu ka Tal endal ei ole lapsi – ei poega (nagu usuvad näiteks kristlased) ega tütreid (nagu uskusid näiteks vanad araablased). Jumal on väljaspool meie dimensiooni, Tal puuduvad samad vajadused mis meil, nende hulgas vajadus olla armastatud (leida endale kaasa) ja saada lapsi (järeltulijaid). Mitte keegi ei ole Tema tasemel, Temaga kõrvu, Temaga võrdne.

 

Tawhiid äl-äsmä’i wal-sifäät kätkeb endas Jumala nimede ja omaduste üle mõtisklemist ja nende mõistmist. Islami traditsiooni kohaselt on Jumalal 99 nime, millest enamik on omadussõnad, läbi mille Jumal meile oma olemust tutvustab. Ta on Ar-Rahmään – Igavesti Halastav, Ar-Rahiim – Oma loodu suhtes Armuline, Al-Kariim – Helde, As-Salaam – Rahu, Al-Mu’min – Usuhoidja, Truu, Al-Aziiz – Võimas, Al-’Adl – Õiglane jne. Enamik Jumala nimedest on sellised omadused, mida Jumal on jaganud ka inimestele ja mida me peaksime endis kasvatama. Me küll ei küüni oma lahkuselt, armulikkuselt, truuduselt ja õigluselt iialgi Jumalani, aga me peame püüdma anda endast parim ning mõtlema alati selle peale, kui meil endil raske on, et Jumal ise on selline ja Ta on – küll vähemal määral, aga siiski – sellisena loonud ka meid.

 

Teine osa usutunnistusest araabia keeles kõlab nii: muhammädar rasuul ullaah – „Muhammed (صلى ﷲ عليه وسلم)on Jumala Sõnumitooja“. See väljendab tõdemust, et Jumala sõnum on meieni tulnud inimese kaudu, nagu me isegi pärineme inimesest. Õige usklik kummardab seega vaid Jumalat ennast ning ei jumalikusta neid, kelle kaudu Looja oma sõnumi meile saadab või meile meie usku õpetab. Seega ei tohi me kummardada ei prohveteid ega nn pühakuid. Ükskõik kui vaga, jumalakartlik ning tark mõni inimene oma elu jooksul olnud on, peale oma surma ei saa ta enam midagi meie heaks teha. Kui teame kedagi, kes on väga jumalakartlik ning palju palvetab, võime ta eluajal temalt paluda, et ta meie eest palvetaks, kuid peale oma surma ei saa ta enam meie eest Jumala juures seista.

Islami usutunnistuse teine pool eraldab moslemid teistest monoteistidest – juutidest, sest ka juudid ju tunnistavad, et pole ühtki kummardamist väärivat jumalust peale Jumala, kuid Jumala viimaseid sõnumeid, mis tulid läbi Jeesuse (عليه السلام) ja Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم), nad ei tunnista.

 

Islami usutunnistuse lausumine puhtast südamest ja vabast tahtest ning selle tõsine uskumine teebki inimesest moslemi. Usutunnistus annab teada ka järgmist:

1) Jumal on oma olekus ja loomuses Üks, mis viitab sellele, et mitte millelgi ega kellelgi pole Jumala omadusi, keegi ei ole Temaga võrdne ega Temast kõrgemal;

2) Jumal on oma tegudes ja töös Üks, keegi ei suuda järgi teha Jumala loodut;

3) Jumal on kõige loodu allikas – universumi ja kõige selle, mis on universumis;

4) Jumalal ei ole vormi ega suurust, mis oleks meile mõistetav. Ta ei istu inimese sarnasena pilve piiril ega valitse maailma puu või põõsa seest. Mis tahes kujul me Jumalast mõtleme, Ta ei vasta sellele;

5) Jumal on Andja ja Alalhoidja, tema annab meile kõik eluks vajaliku. Tema ei vaja meid, kuid meie vajame Teda;

6) Jumal on Igavene, alati olemas. Kõik hääbub ja sureb, välja arvatud Jumal;

7) Me palvetame vaid Jumala ja mitte kellegi teise poole;

8) Prohvet Muhammedi(صلى ﷲ عليه وسلم) sõnum esindab kõigi prohvetite sõnumit. Seega on ta kogu maailmale saadetud prohvet ja islam on universaalne religioon.

Meie 50 aasta jooksul Nõukogude Liidu ametlikust ateismipoliitikast mõjutatud ühiskonnas on inimesed Jumala suhtes väga skeptilised. Juba sõna „jumal“ peletab väga paljud eemale, sest sellega seostuvad esmajoones kõiksugused karikatuurid - pika valge kleidi ja halli habemega pilve peal istuvast ja maailma jälgivast vanakesest või siis altarimaalid, millel on kujutatud sama vanakest või tema „poega“. Ateistlikus ühiskonnas või perekonnas sündinud inimesel on aga väga raske Jumalat taolisel lihtsal inimkujul mõista. Seetõttu ongi islamis äärmiselt oluline, et moslemid mõistaksid – Jumal ei ole selline kui meie, Ta ei asu samas dimensioonis ega toimi samamoodi nagu meie, Tema olemus on meie jaoks mõistetamatu ja ta on vaba kõigist neist vajadustest, millega ta meid on loonud (söömine, joomine, seksuaaliha ja seega ka laste saamine).

Seepärast, kui kedagi segab Jumalasse uskumises sõna „jumal“, võiks ta proovida mõelda Jumalast kui lihtsalt Loovast Jõust, Kellel pole meiega sarnast välimust, soove-ihasid ega mõttemaailma ning Kes on nii võimas, et on teinud kogu selle maailma, kuhu ka meie kuulume.

Usk Ainujumalasse on moslemi elu nurgakivi ja selle tunnistaja alistub täielikult Jumala tahtele. Muslim tähendabki „läbi Jumala tahtele allumise rahu saavutaja“, kuna selle sõna tüves on S-L-M, millega väljendatakse erinevaid rahuga seotud sõnu (näiteks as-salaamu alikum – rahu olgu teiega). Moslem kuuletub Jumalale ja järgib Jumala tahet, kuna ta teab, et Jumal teab ja näeb kõike, ning seetõttu ei patusta ta ka õhtuhämaruses.

Islami esimene tugisammas on kõigi teiste alus, moslemi usu kõige olulisem osa. Islami viit tugisammast võiks kujutada lauana – usutunnistus on lauaplaat, mis seisab püsti neljal jalal, neljal ülejäänud tugisambal – palvel, almusel, paastul ja palverännakul.