Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Geroli lugu  
- Geroli lugu

Minu islami leidmine võttis aega umbes 29 aastat. Lapsena tegin religioonidega üldiselt tutvust, kui olin umbes 11-13 aastane ja loomulikult eelkõige kristlusega, kui nii võib öelda. Mu ema ja õde lasid end ristida, aga kuna ma ise olin veel liiga noor, siis leerikooli mind ei võetud ja pidin käima pühapäevakoolis. Seal õppisin Jumala olemuse kohta. Pöörasin kõigele sellele vähe tähelepanu ja lasin end juhtida vaid elukeerisel, mis mind põhja tiris. Aja möödudes hakkasin aga üha enam Piiblit lugema ja omaette selle üle mõtisklema, mis on minu arusaamade järgi kristluses õige ja mis mitte. Näiteks hakkas minu loogikale totaalselt vastu Jeesuse liigne võrdsustamine Jumalaga, nimetatagu teda siis Jumala pojaks või osaks pühast kolmainsusest vmt. Ka ei suutnud ma mõista teiste kummardamist peale Jumala – näiteks ikoonid jmt. Jumala olemasolu oli minu jaoks fakt, kuid ma ei pööranud kõigele muule sellist tähelepanu, nagu see oleks väärinud – olid vanad sõbrad, pidu ja pillerkaar jne. Omaenda rumaluse tõttu olen korduvalt "rootsi kardinate“ vahelt taevast ja päikest piiluma pidanud.

Esimest korda puutusin moslemitega reaalselt kokku 2010. aastal, kui viibisin Prantsusmaal puhkusel. Olin moslemite suhtes väga negatiivselt meelestatud. Siiani ei suuda ma tegelikult mõista, kuidas inimesed võivad teha neid asju, millest meedia meile räägib. Ma tutvusin paljude moslemitega ja ajapikku tuli jutuks ka islam, sellega seotud tegevused ja võimalikud negatiivsed tagajärjed. Mu küsimustele vastati väga rahulikult ja põhjalikult ning huvitaval kombel mulle nendest vastustest  piisas. Ajapikku hakkasin moslemitega lähemalt suhtlema, kuid siis viidi mind üle teise kohta. Sealgi tutvusin moslemitega, kellega suhtlesin juba igapäevaselt.

See oli 2011. aastal, kui mulle viimaks selgeks sai, mis religiooniga islami puhul tegemist on. Algselt ei mõistnud ma väga palvetamise ja sealiha mitte söömise otstarvet (olen ju eluaeg sealiha söönud), kuid siis mõistsin, et palvetame vaid Jumala ja mitte Muhammedi (saws) poole ning see tundus loogiline. Sealiha söömine jäi mul Prantsusmaal nagunii ära, kuna süsteem oli sellega arvestanud, et moslemid seda ei söö ja selle järgi välja töötatud.

Nüüdseks olen ma aru saanud, et Jumala teed on ettearvamatud. Kõik kannatused, vead, möödalaskmised jne olid selleks vajalikud, et ma leiaksin lõpuks selle õige tee, mis on Tema teenimiseks vajalik. Tõsi, Temal ei ole meid vaja, aga meie vajame Teda ja Ta on Armuline ja Halastav. Ta armastab Oma sulaseid ja seega laseb neil valida, mis otsuse nad ise vastu võtavad.

Sellest ajast, kui ütlesin islami usutunnistuse ja hakkasin korralikult palvetama, olen tundnud, et Jumal võtab minu palveid kuulda, olgugi, et need pole võib-olla täiuslikud. Püüan end edasi arendada ja islami järgi elada. Andku Jumal mulle andeks mu eelnevad vead ja eksimused ja õnnistagu ja aidaku meid kõiki, kes me oleme leidnud tee Tema juurde.