Avaleht       Algajad       Teated       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » DŽIHAAD JA TERRORISM  
DŽIHAAD JA TERRORISM

Viimastel aastatel on meedias üles näidatud suurt huvi ohu vastu, mida nimetatakse islami fundamentalismiks. Kahjuks, tänu moonutatud sisuga artiklitele Lääne meedias ja mõnede hoolimatute moslemite tegudele, on sõna islam saanud peaaegu sünonüümseks sõnaga terrorism.

Siiski, kui analüüsida seda olukorda, peaks meil tekkima küsimus: kas islami õpetused õhutavad terrorismile? Ja vastus on - muidugi mitte! Islam keelab täielikult terroristlikud teod, mida viivad läbi juhendamatud inimesed.

Koraan ütleb selgelt (4:29-30): „ ... Ja ärge tapke endid! Tõesti, Jumal on teile Halastavaim. Ja kes seda teeb läbi vägivalla ja ebaõigluse, selle heidame Me tulle. Ja see on Jumalale lihtne.“ ja (5:32) „ ... Kui keegi tapab hinge (inimese), ja see ei ole tehtud teise hinge eest (st surmanuhtluses mõrvarile) või ülekohtu eest maa peal (st suurte sooritatud kuritegude eest surmanuhtluses), siis oleks ta justkui tapnud kogu inimkonna ...“

Prohvet Muhammed on öelnud, et kes iganes end ise tapab rauatükiga, seda selle sama rauatükiga ka põrgus karistatakse (Sahih Al-Bukhari 2/1363). Agressiooni puhul on moslemitel muidugi õigus end kaitsta, kuid see peab toimuma ausas võitluses mees mehe vastu, naised ning lapsed mängust välja jättes.

Igas religioonis leidub sekte ja eksiteel olevaid järgijaid. Tuleks vaadata hoopis õpetust, mitte üksikute indiviidide tegusid. Kahjuks on nii, et alati, kui mõni moslem sooritab jubeda teo, nimetatakse ta kohe moslemist terroristiks. Samas, kui serbalsed sooritasid Bosnias jubedaid tegusid, tappes ja vägistades süütuid naisi, ei kutsunud keegi neid kristlikeks terroristideks, nagu ka mitte Põhja-Iirimaa aktiviste ega Baski äärmuslasi. Kui paremäärmuslikud kristlased pommitasid abordikliinikuid USA-s, ei kutsutud neidki kristlikeks terroristideks.

Neile tõsiasjadele mõeldes jõuab igaüks järeldusele, et meedias valitseb kakskeelsus. Kuigi religioossed tunded mängivad suurt rolli eelnevalt mainitud kristlikes konfliktides, ei kleebi meedia neile külge religioosseid silte, kuna eeldatakse, et sellistel barbaarsetel tegudel pole mingit seost kristlike õpetustega.

Sellest hoolimata, kui midagi sünnib moslemite käe läbi, süüdistatakse kohe islamit, mitte eksiteel olevat inimest. Muidugi lubab islami seadus sõda - ükski tsivilisatsioon ega religioon, mis selle oleks keelustanud, poleks säilinud. Kuid kindlasti ei kiida islam heaks süütute inimeste, naiste ja laste vastu sooritatud rünnakuid.

Araabiakeelne sõna džihaad, mida tõlgitakse tihti kui püha sõda, tähendab tegelikult vaid võitlust või vastuhakku, eelkõige isiku sisemist võitlust endas peituva kurja välja juurimiseks, aga ka ühiskonna ja enda elu muutmist islami ideaalidele vastavaks.

Sisemine võitlus ongi inimese suurim katsumus – seda nimetatakse suureks džihaadiks. Araabia keeles on sõja jaoks väljend harb, mitte džihaad. Võitlus ehk džihaadi pidamine on islamis loomulikult lubatud (nagu ka ükskõik millises muus religioonis või poliitilise korra all), et kaitsta islamit, moslemeid või vabastada maa, kus moslemid on alla surutud. Sellegipoolest tuleb sooritada kõik sellised teod järgides islami õpetusi.

Prohvet Muhammed (saws) on öelnud, et džihaad keele või sulega on kõrgem mõõgaga peetavast džihaadist ning kõige tähtsam džihaad on inimese võitlus iseendas oleva kurja vastu.

Samuti keelab islam inimesi võtmast seadust endi kätesse, mis tähendab, et moslemitest indiviidid ei tohi iseseisvalt otsustada, keda nad tahavad tappa, karisada või piinata. Kohtumõistmine ja karistus tuleb läbi viia seadusandliku asutuse ja asjatundliku kohtuniku poolt.

Kui rääkida inimestest, kes end usu nimel õhku lasevad, siis ka nende puhul tekib küsimus – Koraanis on selgelt öeldud, et enesetapp on üks suurimaid patte ja see, kes paneb käe enese külge, jääb seda hetke teispoolsusest igavesti läbi elama.

Jälgides islamimaailmas toimuvat, tuleks kindlasti silmas pidada, et enamikes moslemiriikides lõppes alles hiljuti pikk kolonisatsiooniperiood. Selle aja jooksul olid inimesed kultuurselt, materiaalselt ja religioosselt rõhutud, enamasti Lääne rahvaste poolt (Inglismaa, Prantsusmaa). Samuti ei saa Saudi Araabias ning Iraagis toimuvat nimetada millekski muuks, kui kaudseks ja otseseks kolonisatsiooniks, seega ei ole valulik periood paljudes moslemimaades veel lõppenud ja inimesed on ikka veel välisjõudude või asevalitsuste kontrolli all.

Tegelikult paljud Lähis-Ida valitsuskorrad, mida peetakse islamlikeks, suruvad oma riikides islami järgimise maha.

Lõpetuseks veidi infot mitte-moslemite suu läbi selle sündmuse kohta, mis maailmas vallandas suure "terrorivastase", st islamivastase võitluse ning mille tulemusena on nii palju inimesi pidanud Afghanistanis, Iraagis ning Palestiinas surema, rääkimata veelgi suurema hulga inimeste moraalsest kahjust:

Filmid - 9/11 analüüs:
  Loose Change (2nd edition)
  9-11 - Confronting the Evidence

Lugemist eesti keeles:  
Quo vadis, Eesti? 
911 - Iisraeli poolt vastaspoole lipu all korraldatud terrorilavastus?

Artiklite autori kodulehekülg - www.bollyn.com