Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  EESTI MOSLEMITE LOOD »  - Maili lugu  
- Maili lugu

Ausalt öeldes ma ei teagi, kust otsast alustada. Püüan siis anda ülevaate algusest, lapsepõlvest.

Elasime vanaemaga kiriku taga. See hoone, kus elasime, oligi algselt kirikule kuulunud. Kuna olin kirikule nii lähedal, tekkis huvi, mis seal toimub. Käisime tihti sõpradega piilumas ja uudistamas, tundus kuidagi müstiline paik olevat. Sellel ajal olid koolis pioneerid ja komsomolid ning kirikus käimine oli lausa keelatud. Ometi oli neid, kes seal salaja ikkagi käisid. Mingit "kirikuinimest“ minust siiski ei saanud. Hiljem, kui olin juba oma elu peal ja kõik polnud just nii läinud, nagu olin soovinud, sai minust kristlane. Uurisin ka veidi Piiblit, mind ristiti, aga ikkagi ei saanud minust kirikuskäijat. Ikka oli see miski puudu – läksin oma otsinguil edasi, rahutus hinges ja otsisin seda puuduvat osa endast.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis tasemeõppes õppides võtsime läbi ka islamiusu, õpetaja soovitas huvilistel läbi lugeda raamatu ,,Arabesk, vesipiip ja umma" - raamat, milles räägiti moslemitest. Tollel hetkel oli see minu jaoks vägagi paeluv, intrigeeriv. Ka Internetis olin hakanud suhtlema erinevate inimestega, moslemitega. Tahtasin teada, kuidas nad oma kultuuris elavad, sest see oli nii huvitav! Oli võimalus ka Egiptuses käia, Türgis samuti. Ja Türgi oli see koht, mis mind lummas. Kui kuulsin palvekutset, pani see mind alati tarduma. Mind valdas selline eriline, kirjeldamatu tunne. Aga nii see lihtsalt jäigi, siis ei toimunud minuga veel midagi.

Elus juhtus järjest halbu asju, olin täiesti masenduses – 13 aastat abielu oli kurnav, ma ei leidnud mõistmist, minu kõige kallim vanaema, kes oli mind üles kasvatanud ja elus suureks toeks olnud, lahkus siit ilmast. Kõik käis kolinal allamäge. Sõbrad andsid lugeda raamatuid, et saaksin nn august välja. Üks raamatu oli sellel hetkel „The Secret". Neelasin lausa seda ja kui läbi sain, tegin kardinaalse otsuse abielu lõpetada ja oma lastega elus üksi edasi minna. Parim otsus minu elus! Peale seda hakkasin avanema, igasuguseid võimalusi hakkas mu ellu tulema. Tutvusin imelise inimesega, kes naeratas alati, oli südamlik, optimistlik. Pidasin teda alguses lausa imelikuks. See inimene pani mind taas uskuma armastusse, ka tema tutvustas mulle islamist ühtteist - ta on moslem. Aga meelde jäi tema jutust see, et islamiusk ei ole usk, mida saab kellelegi peale suruda, see peab tulema südamest. See tekitas minus veelgi huvi, lugesin siit-sealt islami kohta, kõik paelus mind.

Temaga esimest korda Türgis kohtudes juhtus see jälle – kuuldes kutset palvele, pani see mind tarduma ja minu tekkis älle tekkis see kummaline, aukartustäratav tunne, mis samas rahustas ja värinaid tekitas. Tagasi Eestisse tulles uurisin islami kommete kohta ja mida rohkem kõigest lugesin, seda suurem huvi tekkis. Nii ma siis tiksusin ja leidsin islam.pri.ee, kust sain isalmiusu kohta palju kohta teada.

Ja siis see juhtus! Oli laupäev, kuulasin järjekordselt Youtube'ist palvekutset ja siis käis see klõps – ma kuusin Allahi kutset. Olin nii ärevil ja rääkisin sellest kohe oma teisele poolele. Tema rõõm oli muidugi üüratu. Mulle sai selgeks, et tahan kogu südamest olla moslem.

Selle aasta aprillis kohtusime taas Türgis ja nii ütlesingi oma šahada. See tunne oli vägev! Lõpuks olin leidnud selle, mida olin terve oma elu otsinud, mind valdas meeletu rahu ja õnnetunne! Tulin tagasi Eestisse ja ei teadnud alguses kohe, mida peale hakata. Ma olen moslem! Paar kuud seedisin seda kõike, siis leidsin Facebook'ist Eesti moslemite organisatsiooni lehe, küsisin sealt ühtteist ning siis lisas üks hea inimene mu sellesse gruppi. Selles kommuunis on niivõrd palju toredaid inimesi, kes nõu ja jõuga mind toetanud on, aitäh teile, kallid õed, Jumal õnnistagu teid. Pidasin ka oma esimese ramadaani, tunne oli super! Nüüd kannan ka hidžaabi ja olen selle üle uhke. Minu elus läheb kõik ülesmäge.

Minu elu on muutunud, minu väärtused elus on muutunud, ma olen lõpuks õnnelik! Suur osa minu loos on loomulikult minu teisel poolel, tema toetas mind, suunas ja aitas mul islamini jõuda. Ta ei sundinud mulle midagi peale, lihtsalt jälgis minu arengut, protsessi ja nüüd oleme me mõlemad õnnelikud, meil on suured plaanid ja usun, et Jumal aitab meid meie plaanide teostamisel. Allahu akbar!